TIINA KAUKVERE

Blogi

Kelle oma on Postimees?

Postimeest juhivad ja omavad inimesed, kellel pole suurt pistmist sellega, et see pika ajalooga ajaleht tänaseni Eestis nii mõjukas on. See on sadade inimeste töö tulemus.

Elan kaasa oma endistele kolleegidele Postimehes – noortele ja staažikatele ajakirjanikele, kel siiras soov maailma parandada, midagi muuta. Nende töö on väga avalik. Kõigil on selle kohta mingi arvamus ja kõigile ei saa kunagi meeldida.

Ajakirjanikutöö oli see, mis õrgnahingelisele minule okkaid kasvatas. Kui ma tööle hakkasin, siis eelnes igale suurele artiklile unetu öö. Mida arvab toimetus, mida allikad, mida lugejad? Keegi kindlasti pole rahul, pahandab. Erinevad stsenaariumid ketrasid peas. Sellised unetud või pigem unesegased ööd ei lõppenud täielikult ka peale aastaid töötamist, ent mingil hetkel lõin suuresti käega ja otsustasin, et kõigi meele järgi ei saa olla. Kui mina või kolleegid looga rahule jäime, leidus lugejaid, kes olid risti vastupidisel arvamusel. Ja kui lugejad kiitsid, siis leidus toimetusest neid, kes rahul polnud. Kokkuvõttes – ükskõik kui palju sai pingutatud, oli pea alati kriitilist tagasisidet. Nii elus ongi ja olen siiralt tänulik selle reaalsuskontrolli üle, mida ajakirjanikuna töötamine pakkus. Õppisin usaldama iseennast ja tegutsema oma kõige paremas usus.

Nüüd, kui olen ise ajakirjandusest kõrval, jälgin mõnevõrra emotsioonitumalt seda, mis meediamajades toimub. Postimeest süüdistatakse iga nädal kallutatuses - kord on Postimees kaldu Eesti200 suhtes, järgmine nädal juba EKRE ja Isamaa poolel. Seejuures on aastaid räägitud hoopis Postimehest kui Reformierakonna häälekandjast. Aga seegi pole veel kõik, tegelikult on enamik alles jäänud kommentaatoreid konservatiivsete parteide toetajad ja nende jaoks on Postimees ikka ja alati liiga liberaalne “roosa” väljaanne, mis toetab homopropagandat ja pagulasi.  Ühesõnaga, võimle palju tahad, ikka on keegi väga-väga rahulolematu. Ei midagi enneolematut, selline ongi elu.

Tahes tahtmata mõjutavad sellised süüdistused siiski ajakirjanikke, kes oma tööd hingega teevad. AJAKIRJANIKUD ei ole teadlikult kallutatud, julgen nii väita. Tõsi, ka ajakirjanikud on esmalt inimesed, sisemine eelistus või poolehoiu tekkimine käib inimeseks olemise juurde. Ajakirjanik peab seda lihtsalt teadvustama ja suutma töös kõrvale jätta. Muidu ta ametisse ei sobi.

Aga asi ei pea mitte ainult aus olema, vaid ka aus näima. Sama nõuab ajakirjandus ise teistelt. Kui kõik näevad vaeva, et asi aus oleks, aga Postimehe omanik või peatoimetaja ise omalt poolt ponnistavad, et asi siiski aus ei näi, siis seatakse ajakirjanike sõltumatus õigusega küsimärgi alla. Koos sellega ka pika ajalooga ajaleht, mille tänane suur mõju ei ole kuidagi näiteks Lauri Hussari või Margus Linnamäe teene. Seda on 1857. aastast alates üles ehitanud sajad eestimaalased. Postimees ei ole lihtsalt mingi bränd nagu on Linnamäe Pet City või Apotheka. Küll aga võib olla ühe mehe “teeneks” lõhkuda see, mille on need sajad eestimaalased üles ehitanud. See juhtib siis, kui Postimees kaotab usaldusväärsuse. Ilma selleta polegi ta väärt midagi.

Selline on ajakirjanike mure, ma usun. Pole õiglane, et nemad peavad sellise asja üle üldse muretsema. Ajakirjanikud peaksid tegema oma tööd.

Samas on paradoksaalselt nii, et muretsejale endale tundub oma probleemi keskel, et ka kõik teised on tema murele keskendunud. See on kõigi jutuaineks, nende fookuses. Ent reaalsusel on ümbritsejatel teise kannatustest enamasti üsna ükskõik. Kõigil on oma eludegagi piisavalt tegemist. See on nagu minna augulise särgiga kuhugi avalikku ruumi – kui sinu mõte liigub pidevalt sellele augule, siis teistel pole tegelikult sooja ega külma, kas sul see auk seal on ja kas sa suudad seda varjata või ei. (Loo lõpus on hea video selle tõestuseks.)

Kui paljusid veel huvitab Eesti ajakirjanduse käekäik või sõltumatus? Kardan, et kallid kolleegid on selle murega üsna üksi. Suure osa jaoks on see “mure” lihtsalt lõbus lugemine, võimalus parastada või end ventileerida.

Minagi tunnen eemal olles, et ajakirjanduses toimuv puudutab mind järjest vähem. See on minu endiste kolleegide auk särgis, mida ma ise ehk peagi enam ei märka? Seni, kuni see veel puudutab, ma katsun kirjutada, sest kui vaba ajakirjandus kaoks, puudutaks see meid kõiki.

Loe lisaks