TIINA KAUKVERE

Blogi

Miks peab elu mulle niimoodi näkku lööma?!

Tunnen kaasa ajakirjanikele ja tunnen kaasa valitsusele. Tunnen kaasa EKRE-valijatele ja Reformierakonna omadele. Tunnen kaasa Postimehe kuvandile, Ahto Lobjakale, Lobjaka fännidele ja vastastele. Tunnen kaasa Kaja Kallasele, Helmede klannile, Helir-Valdor Seederile, Jüri Ratasele. Minu kaastunne kuulub kõikidele sotsidele. Tõtt-öelda tunnen kaasa kogu Eesti soole, venelastest rääkimata ning küsin selle kõige taustal: miks elu küll meile niimoodi näkku peab lööma?

Foto: Piret Lakson (Instagram: @modernstreetlife)

Hiljaaegu istusin Postimehe toimetuses, suur ebaõiglustunne hinges. Keegi oli kuskil jälle mingi jama kokku keeranud. Ei mäletagi, mis seekord oli. Kas pani järjekordne kolleeg ameti maha. Või jäid ette artiklite lugejanumbrid, mis ütlevad enamasti, et pinguta oma uurimustega palju tahad, inimesi huvitab ikka rohkem see, kui keegi end paljaks võtab või peksa saab. Või ärritas mind nende häälekas virin, kes ajakirjanduse eest ise sentigi maksta ei taha. Tasuta jagatakse ju enamasti pahna. Ja kindlasti oli ärritajaks seegi, et «ajakirjandus» seda täis on. Võib-olla meenutas kontojääk, et minu töö on alamakstud. Või tahtis töökoormus halvata, kui ülemus nõudis homsesse lehte analüüsi teemal, millest ma kuulnudki polnud.

Lonkisin trammile ja mõtlesin, miks küll MINA – ausa ja raske leiva teenija – pean süütult nii palju kannatama? Ko-gu-aeg! Siis tuli peale piletikontroll ja sain trahvi. Üks peatus enne kodu.

Kui joodik trammiistmele magama jäeti ja mind mupo bussi kupatati, tundsin «seda» tunnet. See on ohvritunne, kus kogu maailm justkui kinnitab, et jah, Tiina, sina oledki süütu kannataja. See siin on ülekohus ja sina oled ohver. Enesehaletsus ja kaastunne iseendale – see kõik langes minu peale nagu kellegi soe kallistus. Selline, mille järel tundeid alla surunud inimene lõpuks nutma pahvatab.

Midagi sarnast tunneb inimene solvudes. Samal ajal on solvumine valik – solvata saab kedagi siis, kui ta ise otsustab nii. Selle valiku ette pannakse inimene päeva jooksul korduvalt. Kes sõimab naisi, kes homosid, kes keskealisi mehi, kes ajakirjanikke, aga otsuse solvuda teeb iga kord inimene ise.

Veider on see, et kui võimalus antakse, siis valime meeleldi solvumise. Tundmise, et mina olen ohver, kannataja. Kentsakal kombel pakub see mingit magusat rahuldust. Võib-olla saab endale õlale patsutada: vaata, nii palju jama, aga sina ikka pusid edasi. Võib-olla saab nii õigustada iseenda saamatust: sellises jamas polegi võimalik edukas olla. Aga võib-olla lisab emotsioonide virvarr lihtsalt vürtsi muidu veidi tühjale ja üsna heale elule?

Umbes nagu tegi Ahto Lobjakas saates «Olukorrast riigis» – tihti üle võlli, kuid meelelahutuslik vürts elule. Selleks mängib Lobjakas ise sageli ohvrikaardile. Kui Reformierakond oli võimul, olime me kõik Reformierakonna ohvrid. Viimasel ajal muidugi EKRE omad.

Päev, mil Lobjakas teatas oma lahkumisest raadioeetrist, oli ohvreid palju. Lobjakas oli ohver, sest tema sõnu taheti piirata. Lobjaka kaasvõitlejad tundsid end ohvrina, ent ka vastased olid ohvrid – lõpuks ometi tunnistati, et Lobjakas on neile ülekohut teinud. Isegi Reformierakond oli nüüd ohver – nende ajal võis Lobjakas lahmida küll, aga tuli EKRE tüüri juurde ja hakkasidki pead lendama.

Päev, mil uus valitsus ametisse astus, oli samuti ohvriterohke. Sõnavabadus oli ohver, ütles presidendi dressipluus. President ise oli tumm ohver, sest tal polnud vahendeid takistamaks Marti Kuusiku ametisse astumist. Ohvrid olid lisaks presidendile kõik naised, kes end minister Helme kommentaarist puudutatuna tundsid. Liberaalid olid ohvrid, sest EKRE saigi valitsusse. Ohvrid olid EKRE valijad, kes solvusid presidendi peale. Ja ka need, kes ei solvunud, sest EKRE ja üleüldse kogu poliitretoorika viimasel ajal suuresti ohvrimeelsusele rõhubki. Traditsiooniline perekond ja abielu, rahvusriik ja aastasadu omal maal võõra ikke all elanud eestlased – need on vaid mõned näited ohvritest, kelle heaolu on selle retoorika põhjal ju endiselt täielikult kellegi teise kätes. Ja see keegi lihtsalt nüristab seda tahtlikult, järjepidevalt, tuimalt.

Sellist tohutut ebaõiglustunnet päevast päeva väikse rahuldusega läbi elades jääb emotsiooni varju enamasti probleemi sisu. Ja vahel soov märgata, et suurt sisu sellel «probleemil» polegi. On ainult emotsioon. Kõige suurem probleem on hoopis see emotsionaalsus, millega me probleemidele läheneme. Seda kütavad ühtmoodi Helmed ja Lobjakas. Kord solvub üks leer, siis teine, kusjuures eesmärk ongi solvata. Tegelikult pole ohus mitte sõnavabadus, vaid see, et me ei jõua sellise lahmimisega mitte kunagi probleemide tuumani. Me pole suutnud oma probleeme rahvana isegi korralikult sõnastada.

Sõnavabadus pole ohus, ohus on dialoog. Selle asemel püütakse meeleheitlikult teist veenda selles, et ta eksib, aga dialoogi eesmärk pole ju teise veenmine, vaid mõistmine, kuulamine.

Kas minu kui ajakirjaniku sõnavabadust on keegi kunagi püüdnud piirata? Ei ole. Aga minu jaoks on probleem meedia ärimudeli ebastabiilsus, tohutu kaadrivoolavus ning sellest kõigest tekkivad pinged tööpostil. Probleem on kukkuv tiraaž ning see, et veebis on kvaliteet kõrvuti müra, tohutu emotsioonivalangu ja lihtsalt pahnaga. Ja mitte pahatahtlikkusest ja suurest ahnusest, pahnas ja emotsioonides lihtsalt nähakse ainsat võimalust, kuidas kvaliteedi tootmist rahastada. Probleem on väike eestikeelne auditoorium, probleem on reklaamiraha liikumine sotsiaalmeediasse.

Samuti on minu kui ajakirjaniku jaoks probleem, kui Postimehe omanik, keda ma ei tunne, seab oma tegevusega küsimärgi alla minu ja kogu toimetuse objektiivsuse: «Margus Linnamäe tuli kapist välja» (Äripäev), «Margus Linnamäe teeb toimetuse arvamusest üle sõites Postimehest konservatiivse maailmavaate lipulaeva» (Delfi), «Linnamäe: suurannetus Isamaale Postimehe sõltumatust ei mõjuta» (ERR), «Meediamogul Linnamäe haaras telefoni: miks te ei tule Kanal 2 valimisdebatile?» (Õhtuleht).

Lahendused näivad kauged. Neist rääkimise asemel on lihtsam tunda end ohvrina – ajakirjanduse ärimudeli, klikkide, sotsiaalmeedia pealetungi, tänapäeva infoajastu, Margus Linnamäe ohvrina.

Kurtmisest rahuldust saavast ohvrist veel hullem on vaid vaikiv ja passiivne ohver, kes istubki tööpostil, hinges tohutu ebaõiglustunne, millest vaikimise tõttu mitte keegi kunagi teada ei saa. Ei väärtusta ta iseennastki nii palju, et küsida juurde palka või paremaid tingimusi. Ta lihtsalt istub päevad õhtusse ning näeb enda suhtes ebaõiglust kõikjal. Ka selles, kui ta piletita sõidu eest trahvi saab.

*Ilmus Postimehes 10. mail 2019


Loe lisaks

Ülim oskus, mida keegi ei oska

Tegin täna tähtsa avastuse - taipasin, et midagi, mida olen aastaid vähemal-rohkemal määral oma arenguks vajalikuks pidanud, ei olegi nii vajalik. On täiesti aus ja siiras avastus, et tegelikult ei ole minul «Postimeest» kirjutamiseks vaja. 

Lihtsalt üks pilt tööpäevast. Foto: Sander Ilvest/Postimees

Tunduvad suured sõnad oma tööandja kohta, aga tegelikult ei ole see mingi drastiline avaldus. Ma ei otsi uut töökohta. See on lihtsalt tunne, et oled väärtuslik sõltumata sellest, kes on sinu tööandja. Ja tead oma väärtust inimesena ilma, et keegi peaks seda pidevalt üle kinnitama.

Kas olete midagi sarnast tundnud? Enesekindlust, mis ütleb: sa oled väärtuslik, sest sul on sinu oskused ning julgus jääda iseendaks. See on iseennast armastav ja väärtustav tunne. See on nagu vabanemine. Tunne, et ma olen võimeline peaaegu kõike otsast alustama ja seetõttu pole millestki vaja kramplikult kinni hoida.

Pean tunnistama, et mina kuigi sageli nii tundnud ei ole.

Loe lisaks

Mida ma mõtlen, kui keegi ütleb «ei saa» 

Minu isa raadiotelefoniga. Foto: erakogu

Mõtlen aastale 1998, kui isa tuli koju uue agregaadiga. See oli mobiiltelefon Ericsson GA 628, minu mälu järgi sinise korpusega. Meie kettaga kollase lauatelefoni puhul oli kõik palju lihtsam. Vali kolm numbrit (ühe keskjaama piirkonnas sai nii hakkama) ning Hele-Riin naabermajast oli toru otsas. Mõnikord jõudis Hele-Riinu ema või isa ette, siis tuli viisakalt torusse öelda: «Tere, kas Hele-Riin on kodus?»

Kõik vajalikud numbrikombinatsioonid olid peas, mõni neist tänase päevani (255 – vanaema, 292 – Kaia, 367 – Helene, 390 – kodu). Kui meelest ära läks, siis aitas paks ja kollane telefoniraamat.

Aastal 2000 toodi meie majja ka kompuuter. Ka see tekitas parajalt elevust, kuid tüdimus tuli ka üsna kiiresti peale. Kaua sa ikka jaksad mängida Windowsi mänge nagu Jewel Chase ja Charmer või siis Kid Pixi programmiga pilte joonistada. Aga esialgu võitlesime vennaga oma kordade pärast jõuliselt ja palju.

Loe lisaks

Butafooria, milles me elame

Eelmisel nädalal arutasime oma toimetuse ajakirjanikega selle üle, kas foto avatud kirstust on ajalehes liiga šokeeriv. Seda me aeg-ajalt teeme – arutame selle üle, kust läheb inimeste taluvuspiir, mida me ju pahatahtlikult riivata ei soovi. Teisest küljest oleme AJAkirjanikud. Kirjutame elust sellisena, nagu on kõik selle tahud. Kirjutame ka surmast.

Fotomontaaži autor Karel Reisenbuk. Fotod: Erik Prozes/Postimees, Tiina Kaukvere

Näiteks eelmisel aastal ei jõudnud lehte foto sellest, kuidas jahimees laseb maha liikluses viga saanud põdra. Ja kahju, et ei jõudnud, sest selle aasta algul hindas aasta pressifotosid valinud žürii selle parima uudisfoto nominendiks (kõik nominendid on leitavad Eesti Pressifotograafide Liidu kodulehelt). Ligi aasta tagasi tehtud foto trükiti lõpuks ikkagi ära. Julm, kuid eluline. Sõiduauto põrkas põdraga kokku. Juht sai kergemaid vigastusi, ent linna eksinud loom tuli hukata.

Midagi sellist, mis jäi sellele fotole, ei juhtunud esimest ega viimast korda. Foto autor, Postimehe fotograaf Erik Prozes osutas paratamatusele – valglinnastumine toob kaasa selle, et metsloomad satuvad linnakeskkonda. Või siis jäävad nad autode ette meie maanteedel. Kas see on julm? See on elu.  

Loe lisaks