TIINA KAUKVERE

Blogi

Maruhoidjate erinevad võtted

Maru on vaid kahe-kuune, kuid tal on välja kujunenud palju suhteid inimestega, kes on mulle armsad. Olen jälginud, kui erinevad need on. Kui erinevalt võivad inimesed lapsega suhelda ning kui erinev on selle suhtluse mõju lapse meeleolule. Maru on küll tabula rasa, kuid mul on tunne, et seetõttu tajub ta väga hästi teise ebakindlust, närvilisust või ka rahu ja rõõmu. Kui olen ise väsinud ja närviline, siis võin püüda, ent Maru eest on seda pagana raske varjata. Teda on palju keerulisem rahustada. On aga inimesi, kes ei peagi suurt midagi tegema, et laps rahulik oleks.

Mina ja Maru

Kui Maru sündis, olin väga ebakindel. Ma olin pigem vältinud imikuid, sest nad tunduvad nii haprad. Ma polnud kunagi ühtegi mähet vahetanud, kedagi magama kussutanud ega tund aega järjest nuttu kuulnud. Nüüd olin üle öö selle kõige keskel ja see oli väljakutse. Kardad ju endiselt teda katki teha, aga mähkmed tuleb ikka ära vahetada. Ma olen veendunud, et beebi tajub ebakindlust ning see muudab teda ärevaks.

Kaks kuud on möödunud, olen täna tunduvalt enesekindlam, ent vahel ikkagi hirmul. Siiski, Maru magab paremini, nutab vähem ja naeratab väga, väga, väga palju! Mängin talle ukulelet, laulan, vaatame koos õhupalli. 

Minu suurim soov on, et tal oleks elus piisavalt julgust oma südant kuulata ning unistada. Isegi kui ta peab selleks vastuvoolu ujuma. Ma soovin, et ta õpiks end väärtustama. Selleks pean aga esmalt seda tegema õppima ise. Paradoksaalsel kombel õpetab Maru ise seda praegu mulle. Kui olen koos temaga, seisan enda eest rohkem, sest pean ühtlasi seisma ka poja eest. Pean ütlema “ei”, mida varem tegin harva. Pean paluma abi sõpradelt ja inimestelt, kes lähedased pole. Olen sageli üsna väsinud, ilma maskita, ehedam. Ja julgen seda tunnistada nii endale kui teistele. Julgen öelda, et vahel on päris raske. Ja kui ma lõpuks leian aja vaid iseendale, siis väärtustan seda kõrgemalt kui iial varem. Tegelikult on kõik väga hästi.

Suurt uhkust enda üle tundsin siis, kui nädalapäevad tagasi Maruga arstil käisin ning mööda Tartu Ülikooli kliinikumi vurasin, Maru ühes käes ning vanker teises käes. Vastutulijad naeratasid mulle ja suurte silmadega ümbrust jõllitavale Marule. Vau, olengi see ema, keda olen varem imestusega vaadanud. See, kes suudab kõike korraga teha, pole kunagi väsinud ja haige. Aga nüüd ma muidugi tean, mis on eesriide taga… Seda suurem on vauefekt!

Füsioterapeut ja Maru

Mis värk on? Kliinikumi füsioterapeut Ülle keerab, pöörab ja väänab Maru, aga titt vaid kilkab selle peale. Ülle annab harjutused koju kaasa, aga kui meie Oliveriga täpselt samu asju proovime, siis karjub Maru nagu oleks tal viimne hetk käes.

Vähemalt algusel oli nii. Nüüd oleme Ülle juures mitmeid kordi käinud ning veidi tema nippe õppinud. Esiteks on suur enesekindlus, millega ta tittesid painutab. Tema ei kahtle, et Maru oma pead üles tõsta jaksab, kui ta last kätest istukile tõmbama hakkab. Maru vaatab talle silma ja tundub, et ka tema ei kahtle enam. Ülle vaatab lastele palju silma sisse. Räägib nendega juttu ja muudkui väänab neid. Maru ajab kaela õieli ja naeratab endale peeglist. Üldse on need väänamistunnid naeratusi täis.

Kui Maru kisama hakkab, siis pole teda mõtet väntsutada, ütleb Ülle. Pea ei tööta siis liigutustega kaasa, mõte ei ole kehahoiu juures. 

Üllele meeldib Maru emotsionaalsus!

Oliver ja Maru

Olen õnnelik, sest Oliver on nii sageli kodus minu ja Maru juures. Leiutame koos jalgratast ehk seda, kuidas kasvatada last. 

Oliver kannustab mind uut sammu astuma – paneme lapse kõhukotti ja lähme metsa, sõidame  Soome, proovime kõike! Ja mina see, kes teda veidi tagasi tõmbab – pane talle müts pähe, käed on paljad! Esialgu mind häiris see, et pean kedagi kogu aeg tagasi hoidma, ent täna tunnen, et selline rollijaotus tasakaalustab. Ühel ei sõida katus ära ja teine ei jää oma hirmudesse kinni. 

Oliver on suur katsetaja. Kui Maru nutab, tuleb põhjus välja selgitada ja katsetada kõike, et ta ei nutaks. Korra tõstis ta Maru isegi jalgadest üles, hehe. Aga vahel tahab Maru lihtsalt nutta ja sellega leppimine on meile kahele raske.

Mulle tundub, et see, kuidas me lapsega käitume, annab aimu meie iseloomude kohta. Oliver ongi loomult leiutaja. Talle meeldivad väljakutsed, lahendused, uued ideed ja nende rakendamine. Selles mõttes talle see jalgratta leiutamine sobib. 

Vanaisa ja Maru

Minu isa on üks heatahtlikumaid inimesi, keda tean. Lisaks kõigele on ta veel suur! Suur ja heasüdamlik – ta on alati lastele meeldinud, ehkki ta vist ise pole seda tähele pannud. Vastsündinut pole ta aga ligi 30 aastat käel hoidnud, aga nüüd on isal Maru. Esialgu oli näha, et suur mees pelgab väikest kääksujat, aga täna imetlen seda, kuidas minu isa oma lapselapsega tegeleb. Esimese lapselapsega. 

Ühel nädalavahetusel olime vaid kolmekesi – mina, isa ja Maru. Kui Maru varahommikul nutma hakkas, tuli isa minu tuppa ja võttis ta enda hoole alla, et mina magada saaksin. Unesegasena ärkasin mitu tundi hiljem, kobistasin trepist alla. Seal nad kahekesi olid – Maru tukkus turvatoolis, mida isa pallil alla-üles hüpitas. Aga Maru tukub ka isa suuuuuuuurel rinnal ning kuulab suurima rõõmuga, kui isa talle suupilli mängib. Isa ka laulab Marule. “Sigaretid ja viinad ja kirglised naised...” 

Kui me nõnda kolmekesi mitu päeva järjest olime, tekkis tunne, et nüüd on keegi, kellele saame rahus Maru hoiule jätta. Isa oskab nuttu lohutada ja Maru naerma panna. Ta käib temaga jalutamas, vahel isegi kaks korda päevas! Ilmselt ikkagi väikest hingevärinat trotsides – kas Marul on soe, kas tal äkki valutab kõht, kas hoian teda piisavalt hellalt. Maru ilmselt tunnetab veel seda väikest ebakindlust, ent samal ajal ka suurt soojust, heasoovlikkust. See sõidab nagu teerull muust üle ja loob turvatunde minuski, kes ma rahus magada võin, kui isa nutvat Maru vaigistab.

Vanama ja Maru

Kui ma teada sain, et ootan Maru, siis ütlesin emale, et see on sinu lapselaps, sinu uudis samuti, võid kõigiga jagada. Esimene lapselaps on nii suur rõõmusõnum, et ta ju väga-väga soovis seda jagada. Tahtsin, et ta lubaks endal seda rõõmu tunda ja ütleks kõigile, kellele soovib. Kui Maru sündis, siis ütlesin emale, et kudugu poisile sokid. Emale ju meeldib käsitöö. Minu tagasihoidlik ema oli papud aga juba selleks hetkeks valmis teinud! Ta uuris, kas võib vahel veel Maru jaoks käsitööd teha. Nii palju, kui soovid! See on sinu lapselaps, sinu käsitöö on rohkem kui oodatud. Ja minult pole selleks vaja luba küsida, sest see on vanaema ja Maru suhe. Nende asi.

Olen oma armsale emale alati rääkinud, et ta võiks oma tundeid rohkem välja näidata. Maru on talle õpetajaks, sest soov tema lähedal olla on nii suur, et sõidab jällegi üle tagasihoidlikkusest. Lähedaseks saame ainult siis, kui lubame olla üksteisel meie ise. Kui lubame üksteisel oma eludes olla ja näitame end sellisena, nagu me tegelikult oleme.

Minu ema on sitkem, kui ta arvab. Võtab raske vankrikookoni koos lapsega, tarib selle trepist alla ja jalutab pakases tunde. Teeb kõike, kui talle võimalus antakse, kui ta ise endale võimaluse annab. Mina usun, et tegin talle kingituse, kui ütlesin, et kui juba jalutama lähed, siis tee kõik algusest lõpuni ise – vaheta mähkmeid, pane Maru riidesse ja vankrisse. Nii kaob ära loomulik hirm pisikesele olevusele liiga teha. Küll Maru teada annab, kui tal ebamugav on. Mina ja minu vend oleme ju sama tillukesed olnud, ehkki 30 aastat tagasi.

Ahjaa, vanaema räägib Maruga eriti peenikeses titekeeles. “Mis nad sinuga teevad?” küsib ta kisavalt Marult. Nii palju kui see mind tüütab, näib see Marule meeldivat.

Maru ja Rene

Üks müstiline sõprus. Renel ei ole vaja lapse rahustamiseks teha kükke või hüpata pallil, nagu mina teen. Tema paneb Marule käe kõhu peale ja räägib tasasel häälel juttu. Ma ei tea täpselt, millest nad räägivad, aga olen kuulnud nutu asemel hoopis rõõmsat koogamist. Maru naeratab Renele. On teatud inimesed, kellega Maru selline on. Nende olekus on midagi, mis Maru end hästi tundma paneb.

Onud ja Maru

Marul on kaks onu – Tõnis ja Silver. Tõnisel lapsi pole, Silveril on kaks.

Silver ja Oliver on kaksikvennad, aga väga erinevad. Kirjeldan seda erinevust läbi mähkmevahetusstiili. Üks on kiire, äkiline, detaile vältiv. Teine detailne, aeglane, hoolikas. Lõpptulemus ei ole väga erinev… 

Tõnis eelistab kallistustele funktsionaalseid lahendusi. Tema tõi Marule sünnipäevaks heeliumõhupalli, mille Marule jala otsa sidus. Nüüd võib Maru pool tundi seda kilgates jõllitada. Tõnis hakkab lapse kallistusi ja lähedust hindama ilmselt siis, kui ise isaks saab. Vähemalt nii juhtus minu ja Oliveriga, kes me samuti neisse varem üsna leigelt suhtusime.

Kersti ja Maru

Oliver rääkis mulle sellise loo: vanapaar võttis endale koera, kelle heaolu nimel tegi paarike kõik. Nüüd dikteeribki reegleid koer, kes muuhulgas vahel ka pureb teda hellitavat paarikest. 

Kersti on minu elus, et õpiksin iseennast väärtustama. Usun nii. Ma ei saa õpetada Maru end väärtustama, kui ma kõigepealt ise ennast ei väärtusta. Vahel tuletab Kersti mulle meelde, et Maru eest ei ole võimalik hoolitseda, kui ma ise süüa või tualetis käia unustan. Ennast ei tohi ära unustada. Ennast peab armastama, siis on võimalik teisi armastada.

Kersti on graatsiline. Kord vaatasin suure üllatusega, kuidas ta Maru enda õlale tõstis. Kui minu käes Maru pigem potsatab või räntsatab, siis tema käes liugleb. Kersti ütleb õrnal häälel “tere, poja” ja usub, et igal nutul on konkreetne põhjus.  

Kersti on igaks Maru sünnipäevaks küpsetanud kooki! Viimati oli see peaaegu kõigevaba, sest olin Maru kõhu pärast piima- ja nisudieedil, aga ikka kerstilikult maitsev.

*Maruhoidjate nimekiri on ebatäielik. 

Aitäh kõigile, kes meie elus on!
Loe lisaks

Maru õppetund: võlusõna ebaefektiivsus

Olen nüüd kuu aega olnud Maru ema. Kool on olnud intensiivne ja emotsionaalne – uut õppematerjali tuleb iga tund juurde, millele järgneb kohe test, teadmiste kontroll. Praegu kulub ilmselt kõige rohkem energiat õppimisele, kuidas olla "ebaefektiivne" maailmas, mis minu ümber aina efektiivsem ja optimaalsem on. Kõik näevad vaeva, et lahendused oleks lihtsad ja kättesaadavad. Et oleks kogu aeg tegemist ja kiire, sest kõigil teistel on kiire. Mul tulebki nüüd õppida, kuidas päevi lihtsalt hetkes olles õhtusse veeretada tundmata, et olen kuidagi kiirustajate karussellilt maha jäänud. Sest kuhu me õigupoolest kiirustamegi?

Vaevaliselt, kuid vaikselt hakkan asja taipama.

Päev enne Maru sündi jõudsime sõpradega arutades huvitavale järeldusele – loomingulisus, geniaalsus sünnib sageli n-ö “ebaefektiivsusest”. Siis, kui on aega, et vaadelda ja lihvida asja, mida on juba lihvitud. Kui on aega, et südamega pühenduda, keskenduda. Aega peab selleks olema nii palju, et selle kasutamine kõrvaltvaatajale, tänapäeva maailmale lausa ebaefektiivne tundub.

Öeldakse, et laps peab igavust tundma, sest see võimaldab tal mõelda, ümbritsevat märgata, uurida ja enda lõbustamiseks mõte tööle panna. Olla loominguline. Efektiivses ja optimaalses maailmas aga pole kellelgi mahti igavleda. See käib nii laste kui ka täiskasvanute kohta (kes siis üldse igavlema õpetab?). Veel enne, kui igavuseni jõutakse, haarab käsi telefoni järele. Seal on materjali, mida näppude vahel rullida.

Ekraanilt jääb mulje, et jube sagimine käib. Loen ajalehti, pidevalt mingid jamad. Ja kogu aeg on kõigil midagi teha, ei saa hetkekski niisama istuda, kiire on. Üks asi saab lahenduse, uus juba ootab järjekorras.  Selline kappamine läbi elu nagu käiks võidujooks eriti suurele auhinnale.

Veel mõni kuu tagasi olin isegi võistluses. Oli kiire ja see tekitas tunde, et olen vajalik, asjalik. Pidevalt tuli lahendada “probleeme”. Ja ausalt öeldes oli väga mõnus, kui sai jälle uue ülesande oma nimekirjast maha tõmmata. 

Maru koolis kiireid lahendusi pole. Imetan, kussutan, kussutan, imetan. Maru treenib järjepidevust, kannatlikkust, õpetab märkama. Maru õpetab olema ebaefektiivne – vaatama tundide kaupa aknast välja, jälgima varjusid seinal, magama keset päeva, istuma vaikuses, olema üksi oma mõtetega.

Pean tunnistama, et see kool on minu jaoks raske. Olen teisiti harjunud. Just algul otsisid silmad näiteks telefoni, kui aeg imetamiseks kätte jõudis. Kuidas istuda niisama lihtsalt pool tundi järjest? Vastik tunne oli hoida ühes käes oma vastsündinud poega ja teises käes telefoni. Ja vastiku tunde tekitas teadmine, et tahan oma vastsündinud poja kõrvalt telefoni vahtida. Millises sõltuvuses inimesed on! Nii hakkasin teadlikult telefonist eemale hoidma. See on töö, nõuab harjumist, aga uued harjumused tekivad õnneks kiiresti. Maruga koos õpin uuesti hetke nautima, seinale tekkivaid varje jälgima. Mul on see privileeg. Tore, et ma seda taipasin.

Loe lisaks

Keha suudab

Foto: Rene Türk / Fotostuudio Lumiere

Kogu elu proovid midagi kontrollida või kontrolli alla saada – karjääri, finantse, elurütmi, tulevikku, teiste arvamust –, aga kõige ilusam asi sünnib sel hetkel, kui kontroll on käest antud.  

23. detsembril sündis meie Maru.

Loe lisaks