TIINA KAUKVERE

Blogi

Marugram: väsimatud reisusellid

Telefonist pilte sirvides märkasin, kui palju oleme sel suvel mööda Eestit ringi kolistanud. Praegugi kirjutan seda postitust ühest hubasest Kuressaare saunamajakesest, kus oleme nädala elanud. Kuhu siit edasi, ei teagi... Maru elu. 
Mustvee ja Peipsi
Käsmu
Lahemaa
Foto: Rene Türk
Foto: Rene Türk
Jäneda
Pärnu
Hiiumaa
Saaremaa

Loe lisaks

Miks peab elu mulle niimoodi näkku lööma?!

Tunnen kaasa ajakirjanikele ja tunnen kaasa valitsusele. Tunnen kaasa EKRE-valijatele ja Reformierakonna omadele. Tunnen kaasa Postimehe kuvandile, Ahto Lobjakale, Lobjaka fännidele ja vastastele. Tunnen kaasa Kaja Kallasele, Helmede klannile, Helir-Valdor Seederile, Jüri Ratasele. Minu kaastunne kuulub kõikidele sotsidele. Tõtt-öelda tunnen kaasa kogu Eesti soole, venelastest rääkimata ning küsin selle kõige taustal: miks elu küll meile niimoodi näkku peab lööma?

Foto: Piret Lakson (Instagram: @modernstreetlife)

Hiljaaegu istusin Postimehe toimetuses, suur ebaõiglustunne hinges. Keegi oli kuskil jälle mingi jama kokku keeranud. Ei mäletagi, mis seekord oli. Kas pani järjekordne kolleeg ameti maha. Või jäid ette artiklite lugejanumbrid, mis ütlevad enamasti, et pinguta oma uurimustega palju tahad, inimesi huvitab ikka rohkem see, kui keegi end paljaks võtab või peksa saab. Või ärritas mind nende häälekas virin, kes ajakirjanduse eest ise sentigi maksta ei taha. Tasuta jagatakse ju enamasti pahna. Ja kindlasti oli ärritajaks seegi, et «ajakirjandus» seda täis on. Võib-olla meenutas kontojääk, et minu töö on alamakstud. Või tahtis töökoormus halvata, kui ülemus nõudis homsesse lehte analüüsi teemal, millest ma kuulnudki polnud.

Lonkisin trammile ja mõtlesin, miks küll MINA – ausa ja raske leiva teenija – pean süütult nii palju kannatama? Ko-gu-aeg! Siis tuli peale piletikontroll ja sain trahvi. Üks peatus enne kodu.

Kui joodik trammiistmele magama jäeti ja mind mupo bussi kupatati, tundsin «seda» tunnet. See on ohvritunne, kus kogu maailm justkui kinnitab, et jah, Tiina, sina oledki süütu kannataja. See siin on ülekohus ja sina oled ohver. Enesehaletsus ja kaastunne iseendale – see kõik langes minu peale nagu kellegi soe kallistus. Selline, mille järel tundeid alla surunud inimene lõpuks nutma pahvatab.

Midagi sarnast tunneb inimene solvudes. Samal ajal on solvumine valik – solvata saab kedagi siis, kui ta ise otsustab nii. Selle valiku ette pannakse inimene päeva jooksul korduvalt. Kes sõimab naisi, kes homosid, kes keskealisi mehi, kes ajakirjanikke, aga otsuse solvuda teeb iga kord inimene ise.

Veider on see, et kui võimalus antakse, siis valime meeleldi solvumise. Tundmise, et mina olen ohver, kannataja. Kentsakal kombel pakub see mingit magusat rahuldust. Võib-olla saab endale õlale patsutada: vaata, nii palju jama, aga sina ikka pusid edasi. Võib-olla saab nii õigustada iseenda saamatust: sellises jamas polegi võimalik edukas olla. Aga võib-olla lisab emotsioonide virvarr lihtsalt vürtsi muidu veidi tühjale ja üsna heale elule?

Umbes nagu tegi Ahto Lobjakas saates «Olukorrast riigis» – tihti üle võlli, kuid meelelahutuslik vürts elule. Selleks mängib Lobjakas ise sageli ohvrikaardile. Kui Reformierakond oli võimul, olime me kõik Reformierakonna ohvrid. Viimasel ajal muidugi EKRE omad.

Päev, mil Lobjakas teatas oma lahkumisest raadioeetrist, oli ohvreid palju. Lobjakas oli ohver, sest tema sõnu taheti piirata. Lobjaka kaasvõitlejad tundsid end ohvrina, ent ka vastased olid ohvrid – lõpuks ometi tunnistati, et Lobjakas on neile ülekohut teinud. Isegi Reformierakond oli nüüd ohver – nende ajal võis Lobjakas lahmida küll, aga tuli EKRE tüüri juurde ja hakkasidki pead lendama.

Päev, mil uus valitsus ametisse astus, oli samuti ohvriterohke. Sõnavabadus oli ohver, ütles presidendi dressipluus. President ise oli tumm ohver, sest tal polnud vahendeid takistamaks Marti Kuusiku ametisse astumist. Ohvrid olid lisaks presidendile kõik naised, kes end minister Helme kommentaarist puudutatuna tundsid. Liberaalid olid ohvrid, sest EKRE saigi valitsusse. Ohvrid olid EKRE valijad, kes solvusid presidendi peale. Ja ka need, kes ei solvunud, sest EKRE ja üleüldse kogu poliitretoorika viimasel ajal suuresti ohvrimeelsusele rõhubki. Traditsiooniline perekond ja abielu, rahvusriik ja aastasadu omal maal võõra ikke all elanud eestlased – need on vaid mõned näited ohvritest, kelle heaolu on selle retoorika põhjal ju endiselt täielikult kellegi teise kätes. Ja see keegi lihtsalt nüristab seda tahtlikult, järjepidevalt, tuimalt.

Sellist tohutut ebaõiglustunnet päevast päeva väikse rahuldusega läbi elades jääb emotsiooni varju enamasti probleemi sisu. Ja vahel soov märgata, et suurt sisu sellel «probleemil» polegi. On ainult emotsioon. Kõige suurem probleem on hoopis see emotsionaalsus, millega me probleemidele läheneme. Seda kütavad ühtmoodi Helmed ja Lobjakas. Kord solvub üks leer, siis teine, kusjuures eesmärk ongi solvata. Tegelikult pole ohus mitte sõnavabadus, vaid see, et me ei jõua sellise lahmimisega mitte kunagi probleemide tuumani. Me pole suutnud oma probleeme rahvana isegi korralikult sõnastada.

Sõnavabadus pole ohus, ohus on dialoog. Selle asemel püütakse meeleheitlikult teist veenda selles, et ta eksib, aga dialoogi eesmärk pole ju teise veenmine, vaid mõistmine, kuulamine.

Kas minu kui ajakirjaniku sõnavabadust on keegi kunagi püüdnud piirata? Ei ole. Aga minu jaoks on probleem meedia ärimudeli ebastabiilsus, tohutu kaadrivoolavus ning sellest kõigest tekkivad pinged tööpostil. Probleem on kukkuv tiraaž ning see, et veebis on kvaliteet kõrvuti müra, tohutu emotsioonivalangu ja lihtsalt pahnaga. Ja mitte pahatahtlikkusest ja suurest ahnusest, pahnas ja emotsioonides lihtsalt nähakse ainsat võimalust, kuidas kvaliteedi tootmist rahastada. Probleem on väike eestikeelne auditoorium, probleem on reklaamiraha liikumine sotsiaalmeediasse.

Samuti on minu kui ajakirjaniku jaoks probleem, kui Postimehe omanik, keda ma ei tunne, seab oma tegevusega küsimärgi alla minu ja kogu toimetuse objektiivsuse: «Margus Linnamäe tuli kapist välja» (Äripäev), «Margus Linnamäe teeb toimetuse arvamusest üle sõites Postimehest konservatiivse maailmavaate lipulaeva» (Delfi), «Linnamäe: suurannetus Isamaale Postimehe sõltumatust ei mõjuta» (ERR), «Meediamogul Linnamäe haaras telefoni: miks te ei tule Kanal 2 valimisdebatile?» (Õhtuleht).

Lahendused näivad kauged. Neist rääkimise asemel on lihtsam tunda end ohvrina – ajakirjanduse ärimudeli, klikkide, sotsiaalmeedia pealetungi, tänapäeva infoajastu, Margus Linnamäe ohvrina.

Kurtmisest rahuldust saavast ohvrist veel hullem on vaid vaikiv ja passiivne ohver, kes istubki tööpostil, hinges tohutu ebaõiglustunne, millest vaikimise tõttu mitte keegi kunagi teada ei saa. Ei väärtusta ta iseennastki nii palju, et küsida juurde palka või paremaid tingimusi. Ta lihtsalt istub päevad õhtusse ning näeb enda suhtes ebaõiglust kõikjal. Ka selles, kui ta piletita sõidu eest trahvi saab.

*Ilmus Postimehes 10. mail 2019


Loe lisaks

Elu ilma filtrita

Kui teil on vaja pressinõunikku, mainekujundajat, turundajat, palgake minuealine. Enamasti on ta nii suur spetsialist, et on iseennastki ära petnud selles, mis temas on päris ja mis kuvand.

Olen põlvkonnast, kes kasvanud teismeliseeast alates üles sotsiaalmeedias. Maailmas, kus saad olla täpselt see, kes soovid. Kehastada kõike, mida imetled. Nüüd on see osaks enamiku argipäevast, aga mina sisenesin sinna maailma õrnas eas, kui minu vanematel sellest kõigest veel suurt aimugi polnud.

Esialgu kees elu jututubades, kus piisas oma maailma loomiseks sõnadest - räägi end täpselt selliseks nagu soovid. Siis tulid juurde profiilid ja pildid, nende hindamine. Olin siis põhikooliealine.

Keskkooli alguseks oli kogu elu põhimõtteliselt internetti kolinud. Seal rippuv profiil oli paljude jaoks olulisem visiitkaart kui lihast ja luust inimene ise. Vähemalt tundus see saavat oluliselt rohkem tähelepanu kui reaalne elu või sisemaailm. Mäletan koolist tagasihoidlikke noori, kelle sotsiaalmeedia lehel toimus plahvatus. Väljakutsuvad, julged, kirevad. Muljetavaldav pühendumus internetimina loomiseks. Kaks täiesti erinevat inimest ja maailma, aga ometi kehastas seda kõike üks isiksus.

Sellist kahestumist hakkasin ise tajuma üsna noorelt, põhikooliealisena. See väljendus nii, et tundsin sageli, et ma ei ole tegelikult nii huvitav ja ilus, nagu lubab arvata minu sotsiaalmeedia. Ma hakkasin iseennast võrdlema… iseendaga. Ma olin loonud endale interaktiivselt täiusliku minapildi ja pahandasin endaga, kui reaalsus sellele ei vastanud. See, et päris mina interaktiivsele minale alla jäi, oli saladus, mida varjasin nii, et olin lihtsalt üha enam selles maailmas, kus ma endale rohkem meeldisin.

Aga ka reaalsuses püüdsin üha rohkem selle teise mina moodi olla, mistõttu hakkasin kasvatama endale tugevamat fassaadi ka päriselus. Ma lubasin endale vähem avalikke eksimusi. Ma hindasin end karmilt ning jätsin mitmeid asju tegemata, sest kartsin läbi kukkuda. Internetimina polnud läbikukkuja, internetis polnudki läbikukkujaid. Ma pidin sama hea välja nägema nagu hoolikalt valitud piltidel. Ma lõin endale ootused ning vältisin parema meelega riske, mis võisid need ootused purustada. Fassaadi purustada.

See kõik oli väsitav, rahulolematust tekitav. Enda võrdlemine tekitab alati rahulolematust, isegi kui sa võrdled iseennast iseendaga. Igasugune fassaad on väsitav, sest seda peab pidevalt putitama. Mida ersatsim see on, seda rohkem tuleb hooldada, muidu hakkab fassaad mõranema. Ja siis tuleb nähtavale see, mis on fassaadi all.

Mis seal all siis õigupoolest on, mida me kõik vähemal rohkemal määral varjata püüame? Loome kuvandit, kujundame, presenteerime. Käib pidev iseenda müümine ja turundamine, oma tugevuste rõhutamine ja nõrkuste peitmine. Väljast ja seest, välimuses ja iseloomus.

Oleksin väga tahtnud, et keegi oleks mulle puberteedieas näidanud seda, mis on fassaadi taga, sest see on ehe. Ja ma ei tea midagi ilusamat kui ehedus. Püüan seda alljärgnevate fotodega meelde tuletada. Enamik neist piltidest ei jõuaks kunagi sotsiaalmeediasse. Paljud neist hetkedest ei vääri isegi jäädvustamist.

Hetked, mil ema puhkeb nutma, sest ei suuda vaigistada nutvat last. Need on pildid väsinud ilmetest, punastest silmadest. Paljastest kehadest. Need on kõige suuremat füüsilist pingutust nõudvad hetked, suured emotsioonid. Need on rasvased, pesemata juuksed ja armid kehal. Aga need on ka näiteks kõige siiramad naeratused, spontaansed kallistused, suudlused, üllatused. Nende seas on tõenäoliselt kõige ilusamad hetked elus.

Õnnelikud on need, kes lubavad endal olla ebatäiuslikud. Ka maailmas, kus interaktiivselt on võimalik oma elu täiuseni lihvida. Maailmas, kus kuvand ja maine on kõrgelt hinnatud. Ülehinnatud.

Tundeid ei saa valikuliselt vaigistada. Need, kes kardavad olla haavatavad ja väldivad häbitunnet, väldivad ühtlasi ka joovastust, armastust ning ehedust. Selleks, et leida kontakt, armastus, peab esmalt panema end haavatavasse olukorda ja avaldama teisele oma tundeid. Risk on, et tunded jäävad vastuseta, kuid sama tõenäoliselt võivad need ka vastuse saada. See, mis võib haavata, teeb ühtlasi ka elu ilusaks. Armastan iseennast nii palju, et luban endal olla ebatäiuslik.


Loe lisaks

Üks aasta

Olen mõned aastad kirjutanud oma mõtteid päevikusse. Aeg-ajalt, kui tuleb tuju. Vahel on neid hea lehitseda ja avastada, et kirja pandud unistused saavad enamasti teoks. Tuleb julgelt unistada (kirjutan siia, et ma ise ära ei unustaks). 2018 - üks ilus aasta minu elus.
Väljavõtteid
11. detsember 2016 
Enya Orinoco Flow tekitab minus suurt reisikihku. 
From Bissau to Palau in the shade of Avalon.
From Fiji to Tiree and the isles of Ebony.
From Peru to Cebu, feel the power of Babylon.
From Bali to Cali, far beneath the Coral Sea.
Võtan reisikoti, oma hingesugulase ja lähen maailma avastama. Tahaks hingesugulast leida. 
17. september 2017
Ostsin lõpuks lennupileti Balile. Olen viimaks päris oma kodus, mille ehitamisele aitas kogu perekond kaasa. Aitäh neile! [...] Otsustasin pühapäeval puhata, magada, vedeleda. Uni oli raske, stressist vist. Aga unes nägin, et läksin reisile. Vist Itaaliasse. Poolunes mõtlesin, et olen selle ära teeninud küll, hakkasin kohe ärgates surfama reisipakkumisi. Mõtlesin, et võib emaga tema koolivaheajal kuhugi minna. Silma hakkas aga pakkumine Balile. See on mu ammune unistus, tundub spirituaalne. Lappasin meditatsioonilaagreid ja mõtlesin minna üksi. 
13. november 2017
Vaatasime Oliveriga filmi ühe paari reisist. See oli tülisid täis, emotsionaalne, hirmus. Aga filmi lõpuks mõtlesime, et Oliver võiks ju ka Balile tulla! Hahahaha! Ma ise pakkusin selle välja. Hirmus!

2018. aasta algus Balil
(kuhu ma lõpuks läksin ikkagi laheda seltskonna ja... oma hingesugulasega)
Loe lisaks

Nukraim avastus minu elus

Seni kuni inimene ei tegele oma probleemide algpõhjuse ehk iseendaga, elab kogu inimkond mustris sõda-rahu-sõda-rahu. Rahu ajal valmistutakse sõjaks ning sõja ajal igatsetakse rahu. Mis see abstraktne rahu õieti on, polegi keegi päriselt kogenud.

Inimkond on harjunud võitlema ellujäämise nimel. Vanad eestlased ei elanud proosaliselt rehetares põlvkondade kaupa mitte seetõttu, et nad väärtustasid kõrgelt traditsioonilist peremustrit, ega paljunenud, et hoida au sees eestlaste sugu. Sigiti ja elati nõnda, et oleks töökäsi ja keegi nälga ei sureks.

Täna ei pea lääne inimene ellujäämise nimel lapsi tegema või oma vanematega sünnist surmani koos elama. Paljunemisest on saanud hoopis iselaadi eneseteostuse viis. Valik, elustiiliküsimus. Karjuvat vajadust sigimiseks sellisel inimesel pole. Ta ei pea oma valikuid üleüldse tegema selliselt, et kaalukeelteks on elu või surm.

Mis saab siis, kui inimese senine eesmärk – võidelda ellujäämise nimel – ühtäkki kaob? Ellu jääb ka niisama tiksudes.

Ma arvan, et ei liialda, kui ütlen, et sellisel ajahetkel me praegu Euroopas, ka Eestimaal elame. Nälg, taud ja sõda on seljatatud, aga Eesti vabaks laulnud Tõnis Mägi ütleb, et talle tekitab praegu toimuv õõva.

Mis siis õigupoolest toimub? Otsest tonti, kellega oma elu peale võidelda, ei ole, aga see tundubki olevat õõvastav, sest inimene ei saa teisiti elada.

Olelusvõitlus on osa evolutsioonist. Metsas jalutades näib, et enam harmoonilisemat kohta taeva all pole. Tegelikult käib igal ruutsentimeetril pidev madin elu nimel. Isegi ilmsüütu jänesekapsas on tegelikult endale koha kuusemetsas kellegi teise arvelt välja võidelnud.

Nii nagu teistesse liikidesse, on olelusvõitlus ka inimloomusesse programmeeritud. Säärane võitlus on meid sundinud välja mõtlema geniaalseid lahendusi, mis on meid omakorda toonud siia, kus praegu oleme. Innovatsioonini viib kõige selgemalt kriis. Ebamugav on siis, kui ora tagumikus on, aga tundub, et üsna halb on olla ka, kui seda pole. Ilma orata on raske uut sammu võtta. Inimene on sellest orast sõltuvusest, ta ei oska selleta.

Seepärast ongi tekkinud olukord, kus kõik, mida abstraktseks õnnetundeks arvasime vajavat, on justkui olemas: kodu, söök, lähedased, tervis, vabadus, armastus, tohutult valikuid ja isegi aega. Aga õnne asemel tunneb inimene hoopis… õõva.

Õõvastav, kui palju raiutakse metsa! Õõvastav, kui rumalad on võimulolijad! Miks inimesed nii hoolimatud on? Õõvastav, kui naiivsed on noored! Õõvastav, kui vaesed me oleme! Moslemimaailma pealetung on õõvastav! Õõvastav on tarbimiskultuur ja tänapäeva inimese materiaalsus. Tehnika pealetung on õõvastav. Miks venelased ikka eesti keelt ära pole õppinud – õõvastav! Liikluskultuur on sama õõvastav nagu keskkonna saastamine. Õõvastav, kui paks ma olen! Homopropaganda on õõvastav.

Kuhu maailm küll niimoodi jõuab, muretseb inimene. Kõik tundub hoopis hullem kui kunagi varem. Apokalüpsise-eelne.

Teine, kes näeb elu veidi helgemalt, pole ka päriselt rahul, sest alati saab paremini. Selles rahulolematuses on tema harjunud pürgima ja saavutama. „Õnn on kohe selle katsumuse taga. Kui sellega ühele poole saan, siis kohe tuleb…“ Tegelikult on selle katsumuse taga teine katsumus.

Sellises mentaliteedis inimene siblib – sageli hirmus ja mingi paugu ootuses. Kohe-kohe see ilmselt tulebki, see „väga suur ja halb asi“. Nõnda ta ootab, teadmata, et manifesteerib ja küpsetab sellisel moel ise aktiivselt seda „väga suurt ja halba asja“. Ja sageli täiesti tühja koha pealt. Inimene otsib tonti, kellega võitlust pidada. Kui vaja, siis iseenda turvatsoonist. Kui vaja, siis meisterdab selle ise.

Nii mõnegi tädi Maali suurimaks vaenlaseks on seetõttu saanud Eestis elav võõrast kultuurist pärit Ahmed. Täiesti ratsionaalseks jäädes: kui tädi Maali peamine vaenlane on Ahmed, siis ongi kätte jõudnud olukord, kus tädi Maalil läheb väga hästi! Nii hästi, et tal on võimalik endale ise tont valida.

Tädi Maali õnne ohustab kõige suurema tõenäosusega iseenda üksildus, mitte mõni Eestis elav pagulane või siin õppiv tumedanahaline välistudeng. Ent tädi Maalil on vaja vaenlast. Ja hetkest, mil tädi Maali ise nii tahab ja otsustab, hakkab Ahmed tema elu väga teravalt mõjutama.

Kui tädi Maalisid on piisavalt, võitleb nende tontidega kogu ühiskond. Arutavad ametnikud ja poliitikud, arutavad tädi Maali lapsed, sõbrad ja tuttavad. Vaidlused kipuvad teravaks kõige lähedasemate inimestega, kes tädi Maalil on. Nüüd ei ole ainult Ahmed ja co tädi Maali vaenlased. Neid sigineb üha juurde – rumalaid, äraandjaid ja hoolimatuid näib olevat kõikjal tädi Maali ümber. Lisaks võõrastele on neid omade seas! Ka siinkirjutaja võib selle arvamuse pärast kellegi viha välja teenida, ehkki tegelikkuses on meil ühe maa rahvana ilmselt rohkem sarnasusi kui eriarvamusi.

Seda nimetatakse ka polariseerumiseks, ning kui Ahmed tädi Maali igapäevaelu päriselt ei mõjuta, siis polariseerumine mõjutab küll. See on päriselt ohtlik. Siis saab ühes Euroopa kõige vähematraktiivsemas sisserännuriigis tekkida valitsuskriis… sisserändajate pärast! Ja see kõik on alles algus.

Selline on ühe kriisi sünnilugu heaolumaailmas, kus kujutletavast tondist meisterdatakse väga kiiresti ohtlik päristont. Teemadest, mis meie isiklikku õnne ja igapäeva tegelikult ei mõjuta, saavad teemad, mis lõhestavad perekondi ning panevad nägema vennas vaenlast.

Sarnaseid näiteid on meie argielus palju. Pere laguneb, sest üks ebakindel inimene võtab teiselt ebakindlalt igasuguse hingamisruumi – äkki ta petab mind? Tarbimine suureneb ja surve loodusele suureneb, sest inimene kardab, et ei meeldi teistele ilma butafooriata, mida on võimalik poest osta. Ootused iseendale ja teistele üha suurenevad, sest elu sotsiaalmeedias muutub aina ilusamaks. Eesmärgid muutuvad üha suuremaks ja kaugemaks. Rahulolematus suureneb, sest eesmärgid ei täitu. Kibestumus suureneb, sest ootused endale ja teistele pole inimlikud ega realiseeru kunagi. Silmus kaela ümber muutub aina tugevamaks, sest kui eesmärgid ei täitu, tuleb ju rohkem pingutada.

Nii topib inimene iseendale täiesti vabatahtlikult uue ora tagumikku ja loodab iga kord, et kui ta nüüd seekord sellest vabaneb, saabub ka õnn.

Sellest nõiaringist on võimatu välja saada seni, kuni inimene ei saa aru, et vaenlane on tal küll olemas, ent ta ei ole venelane, ameeriklane, pagulane, homoseksuaal, euroliit, keskerakondlane ega elukaaslane, naiivne noorus või pahur vanadus. Kõige suurem vaenlane paistab peeglist. Ja seda on rahuajal eriti selgelt näha – kui kõik on olemas, vaevleb inimene iseenda loodud probleemide ja sõltuvuste vangis.

Kõik saab alguse sellest, et inimene ei oska niisama olla. Iseendaga, ilma võitluseta. Kui sageli sa üksi oled? Ilma igasuguste vidinateta, ainult oma mõttemaailmaga? Millal viimati? Väljakutse.

Inimene ei oska iseendaga mitte midagi peale hakata, tal hakkab igav. Ja sellepärast pole ta rahul ka siis, kui kõik on olemas. Tal on ka kõige soovitu keskel raske ja halb. Valikuid ja vabadust on liiga palju, aega liiga vähe, nagu ka armastust ja turvatunnet. Ikka pole piisav, anna kuitahes palju kätte ja ette.

Teistes tonti näha on palju lihtsam kui iseendaga tegeleda. Esiteks ei pea siis üleüldse midagi proaktiivselt lahendama. Piisab deklareerimisest, mis kiiresti veidi enesetunnet parandab. Metsa raiutakse, loodust saastatakse ja tarbitakse liiga palju, deklareerib inimene, kes ei ole samas ka ise nõus ega valmis oma tarbimisharjumusi muutma. Lihtsam on öelda, et keegi teine on süüdi, kui nentida: me kõik oleme tarbimisühiskonna suured orjad ja selle all ei kannata loodus mitte ainult Maarjamaal, vaid kogu maailmas.

Homoseksuaalsus ohustab traditsioonilist perekonda, deklareerivad inimesed, kel endal kodus katkine pere või kes on valmis oma arvamusega kui teerulliga kõige kallimate pereliikmete omast üle sõitma. Selleks, et ennast paremini tunda.

Inimene deklareerib, nõuab ja räägib, nagu teaks täpselt, kuidas peab elama. Millegipärast ta ise oma nõudmiste järgi ei ela.

Nii rikutakse tühiste kraaklustega ära kaua ehitatud turvatsoon, milles elades inimene nagunii päris rahul polnudki. Polnud seetõttu, et otsis pidevalt lahendusi oma probleemidele mujalt kui peeglist. Seni kuni inimene ei nendi, et oma õnnestuste ja õnne allikaks on tema ise, ei uuri ta, mis talle tegelikult hingerahu toob, vaid suunab ta energia ajutistesse leevendustesse. Pikemas perspektiivis need vaid suurendavad tema jamasid ja midagi jääb seejuures alatiseks kriipima.

Ehk polegi hingerahu üleüldse midagi inimlikku? See, mille poole me kõik siin elus väga püüdleme. Inimene on ja jääb alatiseks osaks loodusest, kus pealtnäha harmoonilise katteloori varjus käib tegelikult igavikuline olelusvõitlus.

Meiegi ehk oleme loodud võitlema? Vahet pole, kas tont on siis väljamõeldud, ise loodud või päris vaenlane. Depressioon, ülekaalulisus, saastamine, sõltuvus, Ahmed, mina, homoseksuaalid, poliitikud, sõda, nälg või taud.

Artikkel ilmus 15.12.18 Postimehe AK-s. 

Loe lisaks