TIINA KAUKVERE

Blogi

Miks peab elu mulle niimoodi näkku lööma?!

Tunnen kaasa ajakirjanikele ja tunnen kaasa valitsusele. Tunnen kaasa EKRE-valijatele ja Reformierakonna omadele. Tunnen kaasa Postimehe kuvandile, Ahto Lobjakale, Lobjaka fännidele ja vastastele. Tunnen kaasa Kaja Kallasele, Helmede klannile, Helir-Valdor Seederile, Jüri Ratasele. Minu kaastunne kuulub kõikidele sotsidele. Tõtt-öelda tunnen kaasa kogu Eesti soole, venelastest rääkimata ning küsin selle kõige taustal: miks elu küll meile niimoodi näkku peab lööma?

Foto: Piret Lakson (Instagram: @modernstreetlife)

Hiljaaegu istusin Postimehe toimetuses, suur ebaõiglustunne hinges. Keegi oli kuskil jälle mingi jama kokku keeranud. Ei mäletagi, mis seekord oli. Kas pani järjekordne kolleeg ameti maha. Või jäid ette artiklite lugejanumbrid, mis ütlevad enamasti, et pinguta oma uurimustega palju tahad, inimesi huvitab ikka rohkem see, kui keegi end paljaks võtab või peksa saab. Või ärritas mind nende häälekas virin, kes ajakirjanduse eest ise sentigi maksta ei taha. Tasuta jagatakse ju enamasti pahna. Ja kindlasti oli ärritajaks seegi, et «ajakirjandus» seda täis on. Võib-olla meenutas kontojääk, et minu töö on alamakstud. Või tahtis töökoormus halvata, kui ülemus nõudis homsesse lehte analüüsi teemal, millest ma kuulnudki polnud.

Lonkisin trammile ja mõtlesin, miks küll MINA – ausa ja raske leiva teenija – pean süütult nii palju kannatama? Ko-gu-aeg! Siis tuli peale piletikontroll ja sain trahvi. Üks peatus enne kodu.

Kui joodik trammiistmele magama jäeti ja mind mupo bussi kupatati, tundsin «seda» tunnet. See on ohvritunne, kus kogu maailm justkui kinnitab, et jah, Tiina, sina oledki süütu kannataja. See siin on ülekohus ja sina oled ohver. Enesehaletsus ja kaastunne iseendale – see kõik langes minu peale nagu kellegi soe kallistus. Selline, mille järel tundeid alla surunud inimene lõpuks nutma pahvatab.

Midagi sarnast tunneb inimene solvudes. Samal ajal on solvumine valik – solvata saab kedagi siis, kui ta ise otsustab nii. Selle valiku ette pannakse inimene päeva jooksul korduvalt. Kes sõimab naisi, kes homosid, kes keskealisi mehi, kes ajakirjanikke, aga otsuse solvuda teeb iga kord inimene ise.

Veider on see, et kui võimalus antakse, siis valime meeleldi solvumise. Tundmise, et mina olen ohver, kannataja. Kentsakal kombel pakub see mingit magusat rahuldust. Võib-olla saab endale õlale patsutada: vaata, nii palju jama, aga sina ikka pusid edasi. Võib-olla saab nii õigustada iseenda saamatust: sellises jamas polegi võimalik edukas olla. Aga võib-olla lisab emotsioonide virvarr lihtsalt vürtsi muidu veidi tühjale ja üsna heale elule?

Umbes nagu tegi Ahto Lobjakas saates «Olukorrast riigis» – tihti üle võlli, kuid meelelahutuslik vürts elule. Selleks mängib Lobjakas ise sageli ohvrikaardile. Kui Reformierakond oli võimul, olime me kõik Reformierakonna ohvrid. Viimasel ajal muidugi EKRE omad.

Päev, mil Lobjakas teatas oma lahkumisest raadioeetrist, oli ohvreid palju. Lobjakas oli ohver, sest tema sõnu taheti piirata. Lobjaka kaasvõitlejad tundsid end ohvrina, ent ka vastased olid ohvrid – lõpuks ometi tunnistati, et Lobjakas on neile ülekohut teinud. Isegi Reformierakond oli nüüd ohver – nende ajal võis Lobjakas lahmida küll, aga tuli EKRE tüüri juurde ja hakkasidki pead lendama.

Päev, mil uus valitsus ametisse astus, oli samuti ohvriterohke. Sõnavabadus oli ohver, ütles presidendi dressipluus. President ise oli tumm ohver, sest tal polnud vahendeid takistamaks Marti Kuusiku ametisse astumist. Ohvrid olid lisaks presidendile kõik naised, kes end minister Helme kommentaarist puudutatuna tundsid. Liberaalid olid ohvrid, sest EKRE saigi valitsusse. Ohvrid olid EKRE valijad, kes solvusid presidendi peale. Ja ka need, kes ei solvunud, sest EKRE ja üleüldse kogu poliitretoorika viimasel ajal suuresti ohvrimeelsusele rõhubki. Traditsiooniline perekond ja abielu, rahvusriik ja aastasadu omal maal võõra ikke all elanud eestlased – need on vaid mõned näited ohvritest, kelle heaolu on selle retoorika põhjal ju endiselt täielikult kellegi teise kätes. Ja see keegi lihtsalt nüristab seda tahtlikult, järjepidevalt, tuimalt.

Sellist tohutut ebaõiglustunnet päevast päeva väikse rahuldusega läbi elades jääb emotsiooni varju enamasti probleemi sisu. Ja vahel soov märgata, et suurt sisu sellel «probleemil» polegi. On ainult emotsioon. Kõige suurem probleem on hoopis see emotsionaalsus, millega me probleemidele läheneme. Seda kütavad ühtmoodi Helmed ja Lobjakas. Kord solvub üks leer, siis teine, kusjuures eesmärk ongi solvata. Tegelikult pole ohus mitte sõnavabadus, vaid see, et me ei jõua sellise lahmimisega mitte kunagi probleemide tuumani. Me pole suutnud oma probleeme rahvana isegi korralikult sõnastada.

Sõnavabadus pole ohus, ohus on dialoog. Selle asemel püütakse meeleheitlikult teist veenda selles, et ta eksib, aga dialoogi eesmärk pole ju teise veenmine, vaid mõistmine, kuulamine.

Kas minu kui ajakirjaniku sõnavabadust on keegi kunagi püüdnud piirata? Ei ole. Aga minu jaoks on probleem meedia ärimudeli ebastabiilsus, tohutu kaadrivoolavus ning sellest kõigest tekkivad pinged tööpostil. Probleem on kukkuv tiraaž ning see, et veebis on kvaliteet kõrvuti müra, tohutu emotsioonivalangu ja lihtsalt pahnaga. Ja mitte pahatahtlikkusest ja suurest ahnusest, pahnas ja emotsioonides lihtsalt nähakse ainsat võimalust, kuidas kvaliteedi tootmist rahastada. Probleem on väike eestikeelne auditoorium, probleem on reklaamiraha liikumine sotsiaalmeediasse.

Samuti on minu kui ajakirjaniku jaoks probleem, kui Postimehe omanik, keda ma ei tunne, seab oma tegevusega küsimärgi alla minu ja kogu toimetuse objektiivsuse: «Margus Linnamäe tuli kapist välja» (Äripäev), «Margus Linnamäe teeb toimetuse arvamusest üle sõites Postimehest konservatiivse maailmavaate lipulaeva» (Delfi), «Linnamäe: suurannetus Isamaale Postimehe sõltumatust ei mõjuta» (ERR), «Meediamogul Linnamäe haaras telefoni: miks te ei tule Kanal 2 valimisdebatile?» (Õhtuleht).

Lahendused näivad kauged. Neist rääkimise asemel on lihtsam tunda end ohvrina – ajakirjanduse ärimudeli, klikkide, sotsiaalmeedia pealetungi, tänapäeva infoajastu, Margus Linnamäe ohvrina.

Kurtmisest rahuldust saavast ohvrist veel hullem on vaid vaikiv ja passiivne ohver, kes istubki tööpostil, hinges tohutu ebaõiglustunne, millest vaikimise tõttu mitte keegi kunagi teada ei saa. Ei väärtusta ta iseennastki nii palju, et küsida juurde palka või paremaid tingimusi. Ta lihtsalt istub päevad õhtusse ning näeb enda suhtes ebaõiglust kõikjal. Ka selles, kui ta piletita sõidu eest trahvi saab.

*Ilmus Postimehes 10. mail 2019


Loe lisaks

...

Üks kortermaja ei saa ega saa juba aastaid maha müüa oma pööningukorrust. Sinna saaks ehitada väärtusliku korteri. Avara, merevaatega. Esimesed tööd selleks on tehtud, katus vahetatud ja kõrgemaks tõstetud. Ostjagi on olemas. Rahaga saaks putitada ühist eestiaegset maja. Kõik on viimse kui sendini ära plaanitud, aga ei saa ega saa selle tehinguga ühele poole. Kõik elanikud ju võidaks, aga üks on müügi vastu. Mõtteline osa pööningust kuulub võrdselt kõigile, kõik peavad olema nõus. Tema on vastu. Miks? Lihtsalt.

Nii tullakse juba aastaid ühistu koosolekule ja räägitakse ühest ja samast teemast, aga kahest erinevast tõest ja õigusest. Vahel harva on vastane ise kohal. Üldjuhul suhtleb ta naabritega juristi vahendusel. Viimasel on hulgaliselt etteheiteid teistele elanikele. Nad käituvat õigusvastaselt!

Ebaõiglust tunnevad ka teised elanikud. Neile tundub, et naaber tegeleb väljapressimisega. Vahel annab ta nimelt lootust: ükskord vihjas, et kui ta saaks endale privaatse parkimiskoha maja taga… Siis andis mõista, et ostab hoopis ise pööningu ära. See kõik olevat ju nii selgelt ebaaus teiste suhtes!

Kumbki pool selles majas ajab taga oma tõde ja õigust. Samal ajal on kui tiksuv pomm maja ligi 80-aastane kanalisatsioonisüsteem ning fassaaditöödeks on võetud laen, mille viivist tuleb maksta kõigil. Lahenduse otsimine on jäänud tõestamise ja õigustamise varju. Lahendus pole neile olnud nii tähtis kui tõde ja õigus. See on ülim ja nad kõik on oma tõe ja õiguse ohvrid.

On vist inimlik, et märgates ebaõiglust ja ebaõigust, tärkab vastupandamatu soov oma tõde ja õigus jalule seada. Vaieldes ei teki enamasti siirast soovi mõista teist inimest, vaid ikka hasart veenda teda oma tões. Tõestada ja õigustada. Tihti on inimene sellega nii ametis, et jätab märkamata, et see pole mitte ainult ebavajalik, vaid talle isegi kahjulik.

Nõnda on ka tänapäeva ajakirjandus jõuliselt tõde ja õigust jalule tarides teinud ühiskonnale kohati rohkem kahju kui kasu. Osalt on ajakirjanduse “tõeotsingute” sünnitiseks ka äärmuslikkus. Näiteks EKRE.

Kas keegi mäletab, kuidas sai meediastaariks riigikogu liige Jaak Madison? Oma aastaid vana blogipostitusega, mille ajakirjandus peale riigikogu valimisi üles korjas. Selles vaagis noor mees natsismi positiivseid külgi. “Selline nn “range” kord tõi ka Saksamaa tol ajal üsna sügavalt p**sest välja […],” kirjutas Madison oma blogis aastaid enne, kui temast sai parlamendisaadik. Ajakirjandus kajastas, sest selline sõnum on ju šokeeriv, kohatu, ja mis seal salata, ka kirgi küttev. Madison õppis kiiresti, et mida kangem on sõnum, seda suurem kajastus. EKRE wunderkind. Nõuame abordiks eriluba ja taastame surmanuhtluse. Ehitame üles sõjatööstuse. Lai kõlapind oli täpselt see, mida noorpoliitik vajas. Mida kangemaks läksid sõnumid, seda suuremaks kajastus. Mida suuremaks läks kajastus, seda kangemaks muutusid sõnumid.

Samamoodi puhutakse praegu arvamusliidri rolliks õhku täis Ruuben Kaalepi nimelist. Muster kordub: kõigepealt aastatetagune äärmuslik intsident, mis võib-olla leidis aset, aga võib-olla ei leidnud ka. Ent tegelikult on Kaalep juba näinud, et ta ei peagi tegema muud, kui lihtsalt kangeid sõnu pilduma. Vaadake, mis ta ütles! Kuidas nii sobib! Nii pasundab õiguse ja tõe otsingutel ajakirjandus, võimendades ühtlasi Kaalepi ütlusi ja mobiliseerides neid, kellele kangetest sõnumitest kiirel ajal piisab.

Lõpuks võib tõeotsingul ajakirjandus vale paljastamiseks ka selged faktid lauale laduda, ent kangete sõnumite abil koondunud pooldajate jaoks tuleb ikkagi Martin Helme Deutsche Welle intervjuust võitjana välja. Mis sest, et valede faktidega.

Kellele sellest tõestamisest ja õigustamisest siis õigupoolest kasu on? Terve elu tõde ja õigust taga ajanud Vargamäe Andrese viisid need otsingud aina sügavamale mülkasse. Kui ta last ootava Sauna-Mariga kirikuõpetaja juurde läks, paludes, et viimane nad järeltulija nimel kiirustades paari paneks, ütles õpetaja aga Andresele laused, mis minus külmavärinaid tekitavad.

“Hea küll siis, armsad hinged, teie lapse pärast teen ma seda, et tal oleks juba sündides õige isa ja ema. Laste kätte ei taha ma vanemate pattu mitte maksa, sest enam ei ela me hirmu, vaid armu all. Aga õige ei ole see mitte, mis ma teen, pea seda meeles, sina, Vargamäe Eespere peremees. Sellepärast ära nõua ka sina oma naabrimehelt ikka aina õigust taga, vaid mõtle vahel ka armu peale. Õigus teeb sinu südame kõvaks, sinu meeled kurjaks, õigus paneb silm silma vastu, hammas hamba vastu. Mina, sinu hingekarjane, ei mõõda sulle täna õigust mööda, vaid armu mööda, miks ajad siis sina nii väga oma õigust taga? Nõudkem jumala armu, mis ülem on kui kõik mõistus, see olgu meie õigus.”

Enam, kui oma tõde kuulutada, soovis kirikuõpetaja Tammsaare suurteoses mõista neid, kes tema tõe järgi ei elanud. Kui seaks tema kombel teise mõistmise iseenda tõest ja õigusest kõrgemale?

EKRE ei ole ju enam ainult Helme, Madison või Kaalep, kes ühe tõe järgi pole parketikõlbulikud. EKRE on 100 000 inimest oma murede ja rõõmudega. Sellise massiga vastandumine on nagu kaklus korteriühistu koosolekul, kus kumbki pool seisab oma õiguse ja tõe eest unustades ära, et maja, kus nad elavad, on ühine.

Aktuaalses kaameras EKRE vastast pöördumist Jüri Ratasele ette lugev noor ettevõtja ei ole teistsugune must-valge tõekuulutaja kui see, keda ta kritiseerib. See, kelle tõde on võib-olla, et pagulased tuleks koju saata ja kooseluseadus tühistada.

Kaja Kallas, kes ütleb oma valijate toetuse nimel, et välistab igasuguse koostöö EKREga, ei erine Mart Helmest, kes ütleb oma valijatele, et Reformierakonna poliitika viib muuhulgas selleni, et Eestis vahetub põlisrahvas slaavlaste ja neegrite vastu.

Mis kasu on tõest ja õigusest, kui see inimesi kahte lehte laiali ajab ja ühiskonda lõhestab? Kanalisatsioonitorude vahetamiseks ja fassaadi kinni maksmiseks ei ole vaja raiuda tõde ja õigust, vaid mõistmist ja koostööd. Nagu ütles Vargamäe Krõõt: “Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei midagi.”

Loe lisaks

Kelle oma on Postimees?

Postimeest juhivad ja omavad inimesed, kellel pole suurt pistmist sellega, et see pika ajalooga ajaleht tänaseni Eestis nii mõjukas on. See on sadade inimeste töö tulemus.

Elan kaasa oma endistele kolleegidele Postimehes – noortele ja staažikatele ajakirjanikele, kel siiras soov maailma parandada, midagi muuta. Nende töö on väga avalik. Kõigil on selle kohta mingi arvamus ja kõigile ei saa kunagi meeldida.

Ajakirjanikutöö oli see, mis õrgnahingelisele minule okkaid kasvatas. Kui ma tööle hakkasin, siis eelnes igale suurele artiklile unetu öö. Mida arvab toimetus, mida allikad, mida lugejad? Keegi kindlasti pole rahul, pahandab. Erinevad stsenaariumid ketrasid peas. Sellised unetud või pigem unesegased ööd ei lõppenud täielikult ka peale aastaid töötamist, ent mingil hetkel lõin suuresti käega ja otsustasin, et kõigi meele järgi ei saa olla. Kui mina või kolleegid looga rahule jäime, leidus lugejaid, kes olid risti vastupidisel arvamusel. Ja kui lugejad kiitsid, siis leidus toimetusest neid, kes rahul polnud. Kokkuvõttes – ükskõik kui palju sai pingutatud, oli pea alati kriitilist tagasisidet. Nii elus ongi ja olen siiralt tänulik selle reaalsuskontrolli üle, mida ajakirjanikuna töötamine pakkus. Õppisin usaldama iseennast ja tegutsema oma kõige paremas usus.

Nüüd, kui olen ise ajakirjandusest kõrval, jälgin mõnevõrra emotsioonitumalt seda, mis meediamajades toimub. Postimeest süüdistatakse iga nädal kallutatuses - kord on Postimees kaldu Eesti200 suhtes, järgmine nädal juba EKRE ja Isamaa poolel. Seejuures on aastaid räägitud hoopis Postimehest kui Reformierakonna häälekandjast. Aga seegi pole veel kõik, tegelikult on enamik alles jäänud kommentaatoreid konservatiivsete parteide toetajad ja nende jaoks on Postimees ikka ja alati liiga liberaalne “roosa” väljaanne, mis toetab homopropagandat ja pagulasi.  Ühesõnaga, võimle palju tahad, ikka on keegi väga-väga rahulolematu. Ei midagi enneolematut, selline ongi elu.

Tahes tahtmata mõjutavad sellised süüdistused siiski ajakirjanikke, kes oma tööd hingega teevad. AJAKIRJANIKUD ei ole teadlikult kallutatud, julgen nii väita. Tõsi, ka ajakirjanikud on esmalt inimesed, sisemine eelistus või poolehoiu tekkimine käib inimeseks olemise juurde. Ajakirjanik peab seda lihtsalt teadvustama ja suutma töös kõrvale jätta. Muidu ta ametisse ei sobi.

Aga asi ei pea mitte ainult aus olema, vaid ka aus näima. Sama nõuab ajakirjandus ise teistelt. Kui kõik näevad vaeva, et asi aus oleks, aga Postimehe omanik või peatoimetaja ise omalt poolt ponnistavad, et asi siiski aus ei näi, siis seatakse ajakirjanike sõltumatus õigusega küsimärgi alla. Koos sellega ka pika ajalooga ajaleht, mille tänane suur mõju ei ole kuidagi näiteks Lauri Hussari või Margus Linnamäe teene. Seda on 1857. aastast alates üles ehitanud sajad eestimaalased. Postimees ei ole lihtsalt mingi bränd nagu on Linnamäe Pet City või Apotheka. Küll aga võib olla ühe mehe “teeneks” lõhkuda see, mille on need sajad eestimaalased üles ehitanud. See juhtib siis, kui Postimees kaotab usaldusväärsuse. Ilma selleta polegi ta väärt midagi.

Selline on ajakirjanike mure, ma usun. Pole õiglane, et nemad peavad sellise asja üle üldse muretsema. Ajakirjanikud peaksid tegema oma tööd.

Samas on paradoksaalselt nii, et muretsejale endale tundub oma probleemi keskel, et ka kõik teised on tema murele keskendunud. See on kõigi jutuaineks, nende fookuses. Ent reaalsusel on ümbritsejatel teise kannatustest enamasti üsna ükskõik. Kõigil on oma eludegagi piisavalt tegemist. See on nagu minna augulise särgiga kuhugi avalikku ruumi – kui sinu mõte liigub pidevalt sellele augule, siis teistel pole tegelikult sooja ega külma, kas sul see auk seal on ja kas sa suudad seda varjata või ei. (Loo lõpus on hea video selle tõestuseks.)

Kui paljusid veel huvitab Eesti ajakirjanduse käekäik või sõltumatus? Kardan, et kallid kolleegid on selle murega üsna üksi. Suure osa jaoks on see “mure” lihtsalt lõbus lugemine, võimalus parastada või end ventileerida.

Minagi tunnen eemal olles, et ajakirjanduses toimuv puudutab mind järjest vähem. See on minu endiste kolleegide auk särgis, mida ma ise ehk peagi enam ei märka? Seni, kuni see veel puudutab, ma katsun kirjutada, sest kui vaba ajakirjandus kaoks, puudutaks see meid kõiki.

Loe lisaks

Suur maine kujundamise ajastu

Poliitikutel on strateegiad maine kujundamiseks ning palju inimesi ümber, kes sellega nende eest tegelevad. Urmas Paet saadab näiteks vana ajakirjanikuna palju pressiteateid, kus end ise tsiteerib. “Lausus Paet” ja “ütles Paet”. Helmede viimase aja strateegia on see, et nad ei viitsi ajakirjandusele eriti kommentaare anda, sest siis saab oma portaalis oma lugejatele öelda, kuidas peavoolumeedia neid ja kõiki nende valijaid ignoreerib. Urmas Reinsalu  strateegia näib olevat see, et minister pakub kiireid ja lihtsaid lahendusi keerulistele probleemidele. Kogu aeg justkui siblib ja tegutseb – korraldab ümarlaudu, nõuab Venemaalt rahasid sisse, muudkui treib uusi seadusemuudatusi. Vajadusel tahub kui kirvega ümber tüki tervest süsteemist vastavalt hetkevajadusele. Jüri Ratasel on noor ja moodne mainekujundajate tiim, kes palju asju Facebooki kirja paneb. Need on strateegiad, need on kõikidel tipp-poliitikutel olemas. 

Ajakirjandus on lasknud endale jõuliseks kasvanud kommunikatsioonisektoril koti pähe tõmmata. Tegelikult on ajakirjandus ise vabatahtlikult sinna kotti roninud. Kommunikatsioonisektor sõidab ajakirjandusest üle isegi Tartu Ülikoolis. Maine (loe: see, mida arvavad sinust teised) näib olevat tänapäeva inimese A ja O. Selle nimel võib vist ohverdada kõik? Pole siis ime, et mainesektoris raha on. Samal ajal on laitmatu maine pigem õnnetuse kui õnne allikas. Nagu kõik, mis on võlts.

Ahistamissüüdistuste laviini alla jäänud Tartu Ülikooli raamatukogu endine juht tõmbas avalikku mainevõitlusesse oma lapsed. Poliitikud peavad maha vihaseid kaklusi teisejärguliste probleemide pärast, keeldudes kompromissidest. Mainele on parem kaotus, ehkki ühiskonnale kompromiss. On vähe tõsiselt võetavaid asutusi, kus ei tööta inimest, kelle ülesandeks on maine kujundamine. Vahel on selleks vaja must valgeks rääkida. Vahel oma eneseväärikuski tööandja nimel kaalule panna.

Paljud mainekujundajad on ju isiklikus elus minu sõbrad, ülikoolikaaslased. Nad on mulle armsad inimesed. Tööalaselt on mul sageli kahju, kui saan pressiesindajana töötavalt sõbralt telefonikõne, milles ta peab paluma kajastada mõnda uudist või sündmust, teades isegi, et avalikkusele see mingi valemiga huvi ei paku. Või saadab ta mulle kirja vastusega, mis ühtegi vastust ei anna. Ta ju teab, et peab hämama oma tööandja huvides. Ja teab ka seda, et mina aru saan, et ta hämab. Piinlikkust pole, on business as usual.

See kõik ongi mõistetav, sest mainele ja rahale saab tänaseks võrdusmärgi vahele tõmmata. Me ise oleme loonud ühiskonna, kus eeldame iseendalt ja teistelt täiuslikkust. Eksimatust! Laitmatut mainet! Kuna täiuslikkust pole päriselt olemas – see pole inimlik, nii nagu pole inimlik ka laitmatu maine – siis tulebki see konstrueerida, tehislikult luua. Raha eest osta.

Kuna me ise endile eksimusi ei luba, siis on maine tähtis. Samal ajal kannatame ise selle ikke all ja näeme kõvasti vaeva, sest täiuslikku minapilti on raske hoida. See vajab iga päev suurt pingutust, palju raha.

Kanname mainekaid kaubamärke, kujundame täiuslikku sotsiaalmeediapilti ning arvustame neid, kes pole täiuslikud. Kuna me kõiki teisi agressiivselt arvustame, siis teame ise väga hästi, kui kriitilised ollakse meie endi suhtes. Me viime oma raha ja hääled “mainekatele”. Neile, kes näevad sageli lihtsalt kõige suuremat vaeva, et oma plekke varjata. Tahame suhelda ja end siduda nendega, kes meile sobiva kuvandiga kokku käivad. Isegi kui nad on tapvalt igavad. Ja kui mingil asjal poeletil praktilist väärtust pole, siis mainekujundusega saab selle väärtuse luua. Kõik ostavad ja see tähendab ju kõige otsesemalt raha.

Ajakirjandus on maine kujundamise tööriist olnud ilmselt vähemal-rohkemal määral kogu aeg, aga mulle tundub, et inimesel pole kunagi varem olnud nii palju aega, et tegeleda iseendaga. Oma ego, oma mainega. Seetõttu on ka mainekujundajate surve ajakirjandusele enneolematu.

Ja ajakirjandus on sellele vaikselt alistunud. Kõige otsesem ja igavam näide on see, et väga suur osa ajakirjanduslikest tekstidest on koostatud mainekujundajate poolt. Need on pressiteated, mis toimetustele e-kirjana laekuvad. Me loeme need läbi, veidi kõpitseme, aga laias laastus läheb kuskil mujal ja kellegi teise poolt, kes pole ajakirjanik, kokku pandud tekst ajakirjandusväljaandesse üles. Kuidas ja mis eesmärgil tekst sündis, võib vaid aimta. See trükitakse ära ning lugejale jääb mulje, et autoriks on ajakirjanik.

Need on poliitikute tsitaadid, kus enese tsiteerijateks on poliitikud ise. Nad ise valivad ja panevad kirja need laused, mida nad tahavad, et rahvas loeks. Kõik on väga täpselt kaalutletud. Keegi isegi ei tea, kas nii on mõelnud poliitik või pärineb see lause tema isikliku mainekujundaja peast.

Need on avalike asutuste pressiteated ja ettevõtete kommertsteadaanded. Sageli puhas reklaam.

Selles, et pressiteadetest uudised saavad pole midagi uut. Vana praktika, millega on leppinud kõik ajakirjanikud. Nii erameedias kui erameediat kritiseerivas ERR-is. Igal pool pannakse neid teateid üles. Keegi vist isegi enam ei mõtle, et teisiti üldse võimalik oleks. Mina pole viie aasta jooksul näinud, et üheski toimetuses teistmoodi talitatakse.

Selline sõbralik koostöö erinevate mainekujundajatega tundub süütu, sest lõpliku avaldamise otsuse teeb ju ajakirjanik. Temal on justkui võim. Prokuratuur saadab teateid kahtlustustest, kaitsepolitsei riigireeturitest, erakonnad valimisnimekirjadest, päästeamet õnnetustest, maanteeamet ohtlikest teeoludest. Selle koostööta ei saaks info nii operatiivselt kunagi liikuda. Ja ajakirjanduse roll on ju ometi informeerida.

Ent mulle tundub, et selline tihe koostöö on ajakirjandusele mingis mõttes karuteene osutanud. Segadus ajakirjanduse rolli osas tekib näiteks kohe, kui ajakirjandus jääb teisele poole rindejoont. Kui ajakirjandusest saab ühtäkki koostööpartneri kritiseerija.

Käisin rääkimas ühele avalikule asutusele sellest, mida ajakirjanikud neist tahavad, kui asutus võimleb mõnes kriisis. Olgu see õnnetusjuhtum või mainekriis, millest huvitub kogu ühiskond. Mind hämmastas, kuivõrd ajakirjaniku kõige primaarsemad ootused (nagu vastus küsimusele “mis juhtus”) pahameelt tekitavad. Ärge sekkuge kolmanda osapoolena meie kriisi. Laske meil rahus lahendada oma asju. Kirjutage siis, kui lahendus leitud ja kohtuotsuski jõustunud. Jämedalt öeldes olid avaliku organisatsiooni ootused mulle kui ajakirjanikule sellised. “Ära sega ja oota, kuni sulle ise infot anname!” võib vist kokku võtta. Täpselt nii ju ajakirjandus igapäevaselt käitub, ladudes üles lugematul hulgal teistes majades koostatud uudiseid.

Minu ootused samas kriisiolukorras on aga vastupidised. Esiteks on soov saada juhtunu kohta võimalikult täpset ja operatiivset infot. Ka siis, kui organisatsioon seda välja anda ei taha. On ka mõistetav, et iga kriisi korral pole kogu infot ajakirjanikule võimalik ette laduda. Keerukamate ja delikaatsemate sündmuste puhul piisab ka põgusast ülevaatest, aga ikkagi on vaja vastust küsimusele “mis juhtus”. Seda on vaja küsida. Vastust ei oota ainult üks tüütu ajakirjanik, vaid kogu ühiskond. Näiteks, kui mõni riigireetur vahele jääb, kõrge ülikooli töötaja päeva pealt vallandatakse või politseinik korrumpeerunuks osutub. Ühtäkki ei aita enam ajakirjandus kaasa maine kujundamisele, vaid ootab rohkem vastuseid, kui asutus tahab anda.

Tol koolituspäeval tulin esmakordselt mõttele, et ehk on suurepärase koostöö tulemus see, et ajakirjanduse tegelikku rolli enam organisatsioonides ei mõisteta. Ajakirjanduse täpsustavaid küsimusi ei mõisteta, sest ajakirjandus on ise nii pikalt asutusi usaldanud, aidates kaasa nende maine kujundamisele. Levitades just selliseid teateid, mida asutused ise soovivad välja anda. Leppides nende vastustega ja loobudes lisaküsimustest. Mida vähem ajakirjanikud küsivad, seda enam neilt oodatakse seda, et nad ei küsiks. Ja seda enam kontrollivad ajakirjanduse sisu mainekujundajad.

Mul on ajakirjanikuna kahju näha, kuidas ajakirjanike rinne mainekujundajate oma kõrval üha enam kokku kuivab. Seda ilmestab väga hästi Tartu Ülikoolis toimuv, kus üheskoos õpivad ajakirjanikud ja suhtekorraldajad. Kui 2013. aastal lõpetas koos minuga ajakirjanduse magistrantuuri 12 inimest, siis tänavu oli lõpetajaid vaid neli. Kommunikatsioonijuhtimine on see suund, mida ajakirjandusest huvituvad inimesed valivad. See näib olevat ka ülikooli enda prioriteet. Aga see pole ajakirjandus. See on ajakirjanduse vastand, mille fännid tänapäeval Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis ollakse. Ongi vist ülikooli enda hea maine kujundamise tulemus, et keegi ei räägi sellest, kuidas Juhan Peegli vaim sealt peaaegu kadunud on.

Vahel mõtlen, kas maine on ikkagi väärt selliseid võitluseid, mida me kõik siin elus peame. Kahju on, et oma lühikese elu jooksul peab inimene nii palju mõtlema ja vaeva kulutama sellele, et teistele meeldida. Alles siis aktsepteerib ta iseennast. Ja ilmselt ei tee ta seda päriselt kunagi, sest ta ju teab, et on ebatäiuslik keset seda täiuslikku maailma. Isegi kui tema maine on täiuslik. Ta võib end ka terve elu selle teadmise pärast põlastada, saamata aru, et sama ebatäiuslik tema ümber on ka see maailm. Vaene inimene.

Kas poleks lihtsam ja vabastavam olla aus ja ebatäiuslik, lubada seda iseendale ja teistele? Ma ise tunnen end küll argielus paremini nende seltskonnas, kes ütlevad pigem otse ja sitasti, kui nendega, kes on alati ja kõigega rahul. Viimaste puhul peab pidevalt juurdlema, mida nad tegelikult mõtlevad.

Loe lisaks

Head aega, teine kodu

Eelmisel nädalal pakkisin oma asjad Postimehe toimetuses kokku. 

Viimane tööpäev. Salapilt: Piret Lakson

Nüüd hakkan veel rohkemgi kirjutama!

Kui NO99 teatas lõpetamisest, meenutasin lõike etenduselt «Ühtne Eesti suurkogu». 

Inimestel on enamasti täiesti ükskõik. Ma ei käi valimistel. Mis mõttes sa ei käi valimistel? See, et sind poliitika ei huvita, ei tähenda, et poliitikal oleks sinust ükskõik. See ei käi niimoodi. Sa pead otsustama. Mille järgi ta otsustab? Tal on 15 sekundit klipp ja kõik. Savisaar annab raha, valin tema. Ansip annab veel rohkem raha, valin tema. Rüütlil on täitsa... top-notch soeng, valin tema. Pihlil on jõuline vunts, valin tema. Riisalu teeb hästi nalja, on mõnus killumees, valin tema. Rohelised on täitsa okei, valin nemad. Res Publica kuttidel on täitsa lahedad kaunad jalas, mitte nagu sellel kuradi Nestoril vanad tossud, muidugi valin nemad. Erki Nool hüppas 5.50 oma latiga üle! Muidugi riigikokku!

Mind ei võetaks Tallinna kohvikusse tööle ka sellepärast, et mina ei oska soome keelt. Aga mis on need tingimused, et sa saaksid parlamenti? Ainus tingimus on sinu vanus, et sa oleksid 21. Palju õnne, sa said 21 - nüüd sa võid minna kasiinosse ja riigikokku. Sa pead olema geenius, et sa suudaksid 21-aastaselt riiki juhtida, aga Viisitamm ei ole geenius. Sõtnik ei ole geenius. Viisitamm e i o l e geenius.

Riigikogus pidavat istuma ühiskonna läbilõige. Seal on Viktor Vassiljev, Eiki Nestor, Karin Tammemägi, Taavi Rõivas, Mihhail Stalnuhhin, Barbi Pilvre, Mart Helme... See on nende näoga riik ja nemad üheskoos peavad seda eripalgelist riiki juhtima. Võime mõnda palet vihata või armastada, peaasi, et ükskõik poleks.

Ajakirjandus pidavat olema ühiskonna peegelpilt. Ma ei ole lõplikult aru saanud, on ta ühiskonna või pigem iseenda kriisi nägu. On selline rapsimine, kiirustamine, üliemotsionaalsus päriselt ka osa ühe inimese argipäevast või loob ajakirjandus sellise võltspildi? Viimasel ajal usun pigem, et kõigil läheb lihtsalt kuradi hästi ja inimesel/ajakirjandusel on igav. Seda igavust tapetakse hüsteeria ja emotsioonidega. Lugeja nõuab ja ajakirjandus pakub. Niisiis ikkagi peegel! Igatahes on ajakirjandusel samamoodi mitu palet. Mõni neist ajab närvi, mõnda armastan, aga ükskõikseks ei jää.

Minu kolleegid-ajakirjanikud on südamega inimesed. Ekslikud, nagu inimesed ikka (ärge looge endale illusioone), aga südamega.

Ajakirjanikku ei pea tööle ajama. Ta saab aru, kui teda vaja on. Kui mõni sündmus ühiskonda raputab, olgu või raske õnnetus, siis imbub ta märkamatult toimetusse. Mäletan, et istusin ihuüksi laupäeval toimetuses, kui Eston Kohver vabastati. Siis oli täpselt nii, et ühtäkki olid kolleegid ilma kutsumata platsis. Tulid mulle appi, sest rahvas tahtis infot. Samamoodi istusime koos reede hilisõhtuni tööl sel päeval, mil ta vangistati.

Ajakirjanikud. Mõni sõber kogu eluks.

Ma ei kujutaks ette ametikohta, kus veedetakse töötunde sotsiaalmeedias päeva lõppu oodates. Ma närbuks. Meil on palju emotsioone, kirge, võite, kaotusi, kriitikat. Koguaeg on kiire. Igal õhtul tuleb deadline. Saad sa omadega valmis või ei saa, see tuleb ikka.

Eks me oleme kõik rohkem-vähem selle pinge orjad, sellest sõltuvuses. Siis on raske vahel aega võtta, et oma tööd kõrvalt vaadata ja kriitiliselt hinnata. Kas see, mis me teeme, on alati mõtestatud? Miks me seda kõike nii kirglikult teeme? Võib-olla teeme mingeid asju lihtsalt sellepärast, et nii on pikalt tehtud. Selliseid küsimusi küsime ilmselt liiga vähe. 

Minu arust on ajakirjanikud ise sageli liiga ebakindlad. See on ka loomulik, sest tänapäeva ajakirjanik on üldse üks noor hing. Sellepärast on toimetuste juhtide ülesandeks neid noori toetada ja neile enesekindlust sisendada. Kui ajakirjanik ei väärtusta piisavalt iseennast, siis ei oska ta väärtustada ka oma tööd. Ta ei hooma auditooriumi ulatust ja see kajastub sageli uudistes. Need on pinnapealsed, vahel ebatäpsed.

Suva. Vahel visatakse kellegi tsitaat lihtsalt üles selle sisusse süvenemata. Koguaeg on hirmus kiire, aga tegelikult kuhu? Käisin nädalavahetusel noorte meedialaagris oma tööst rääkimas. Istusin laval, kuulajaid saalis oli ca 60. Ei saa öelda, et oli väga mugav, hoopis närv oli sees. 60 inimest! Väga kehva loetavusega artiklil on ca 500 lugejat. Kas ma teeks samu järelandmisi, mis veebi postitades, kui peaksin seda artiklit 500 inimesele otse lavalt ette skandeerima? On piisavalt kiire, et võtan isikliku vastutuse avalikult puterdada, vigu teha ja mõnikord lihtsalt segast ajada? Enamasti vist ikkagi pole. Palju asju ilmselt jääks siis üleüldse kirja panemata.

Ajakirjanik peab aru saama, et tema töö mõjutab lugejat. Tal on sadadesse tuhandetesse küündiv auditoorium. Ta mõjutab ühiskondlikke protsesse. Tema valik on oluline. Ta on filter, mitte ruupor, kes kõike ette peab karjuma. Ei pea.

Kahju, et julgustajaid on vähe. Kogu ühiskond on tulemusele orienteeritud. Protsess ise pole nii oluline. Vaata ise, kuidas end tulemuseni vead. Aga palju asju jääb ilmselt üleüldse alustamata, kui puudub julgustav tugi. Sest puudub piisav usk iseendasse, et kuskilt otsast pihta hakata. 

See, et organisatsioon oma töötajaid tunnustada ei oska, on seetõttu vist üpris levinud. Sellest kirjutasin kunagi arvamusloos «Sõltuvushaigus, mida ma põen». Sealt sain ka mõtte, et ajakirjanik ei pea alati uudist otsima, vaid võib arutada ka laiemate tendentside üle, mida oma ümber märkab. Enamasti on need palju olulisemad kui kiiresti aeguv uudisnupp.

[...] Ühiskondlik, perekondlik, organisatsioonisisene tunnustus ja koostöö on serotoniini allikas. See suurendab enesekindlust ja paneb meid tegutsema, et lähedased, ülemus või töökaaslased võiksid meie üle uhkust tunda.

Sellise karjäärini võib jõuda põhimõttel «olukord on sitt, aga see on tuleviku väetis», mis on kindlasti kõva elukool ja iseloomu kasvataja, aga lühem ja kergem tee on üsna tõenäoliselt tasakaalukas ja soosiv keskkond. Head liidrid pühendavad oma energiat ja aega organisatsioonile otseselt midagi tagasi ootamata. Nad loovad turvalise keskkonna, kus inimene ei pea mõtlema, kuidas oma tagumikku kaitsta, vaid saab reaalselt keskenduda sellele, milles ta on kõige parem – oma tööle. See on kokkuvõttes kõigile kõige parem: töötajale, organisatsioonile ja juhile.

Sama kehtib ka teiste karjade kohta, nagu pere, spordimeeskond, kas või erakond: kui keskkond võimaldab end mugavalt tunda, alles siis saab täielikult avaneda.

Oksütotsiin, väidetav armastuse ja läheduse kemikaal, on see, mis nii nagu pereelus, loob seda turvatunnet ka organisatsioonis. Kui kollektiivis on usaldus ja turvatunne, siis tekib teatav vabadustunne. Ka eksimused on aktsepteeritud. Niisuguses õhkkonnas avaneb töötaja tõeliselt ja näitab oma tegelikke võimed, millest tal ei olnud endalgi aimdust. [...]

Soovin, et ajakirjanikud iseennast hindaks, oma tööd väärtustaks ja tunneks aukartust auditooriumi suuruse ees. Kui seda ei tehta, on see tulemusest näha. 

Ma ise tunnen praegu, et minu töö ajakirjanikuna on tehtud. Eks aeg näitab, kas pean oma sõnu sööma. Lähiajal ootab mind hoopis uus amet. Saan emaks. See muudab kindlasti palju, kui mitte kõik.

 

Loe lisaks

Siit saab vastu lõugu

Foto: https://www.instagram.com/modernstreetlife/

Vaatan artiklite lugejanumbreid ja mõtlen, kas meil on lugemisvalikut tehes masohhistlik soov pulss üles saada? Meediapildis tundub elu minu ümber kole hüsteeriline, šokeeriv, kurjakuulutav. Aga kui oma elule mõtlen, on tegelikult kõik päris hästi. Pole kunagi paremini olnudki.

Sobimatu asiaat ja rassist, homo ja homofoob, lumehelbeke ja kaerahelbeke, võõras ja oma, venelane ja eestlane, feminist ja šovinist, taimetoitlane ja lihasööja, rikas ja vaene, parem- ja vasakpoolne... Teed uudised lahti ja jõhker andmine käib kogu aeg. Vastulause ja selle vastulause.

Alati on keegi ütleja, kes leiab, et mingist aspektist elan mina oma elu valesti ja see ei jõua mulle ilma tema väga reljeefse sõnumita kohale. Voh, said nüüd! Verbaalne kaklus on nagu mingi uus meelelahutus, aga millegipärast nimetatakse seda diskussiooniks.

Kui kaks äärmust omavahel «diskuteerima» panna, on selle jälgimine enamasti kas lõbus või ärritav...ent see on ka kõik. Lihtsalt hunnik emotsiooni, ei enamat. Sama meelelahutuslik, aga sama tühi nagu tõsieluseriaali vaatamine. Milleks siis selliselt «diskussioonilt» mingit lahendust oodata?

Sageli võtab ajakirjandus aga mingi väga olulise ja lahendamist vajava probleemi ja vaatleb seda samamoodi nagu tõsieluseriaaligi. On üks äärmus ja on teine äärmus, kes omavahel «diskuteerima» pannakse. Lõpptulemuseks on enamasti tüli. Emotsionaalne vestlus, milles osaleb kaks rääkijat, aga mitte ühtegi kuulajat. Neile, kellel sümpaatne üks äärmus, asuvad veelgi kindlamalt ühe rääkija selja taha, teise pooldajad teise taha. Probleem ise või selle lahendamine ununeb üldse, aga vagu kahe poole vahel muutus just sügavamaks.

Midagi ei saa kunagi lahendada, kui puudub soov mõista ja kuulata. Lahendust ka tegelikult otsiv inimene ei saa oma arvamusse sulgumist lubada, sest probleemi ei ole võimalik lahenda tasandil, kus see tekkis. Kui keegi oma äärmusliku sõnumiga lajatama tuleb, on seda kasulik meeles hoida ja küsida, kas ta tahab probleemi ka tegelikult lahendada või tegeleb hoopis mingit sorti eneseteostusega? Kehtestab end, naudib end, elab end välja. See vajadus on ka täiesti mõistetav ja inimlik, aga seda tasuks siis ka sellena võtta, mitte asuda kaitsele, solvuda või end lihtsalt halvasti tunda. Las inimene ventileerib, see on tervislik.  

Selle asemel, et pakkuda audientsi, peab ajakirjandus minu arust tegema kõik, et sellised lihtlabased ventileerijad jääks eemale teemadest ja diskussioonidest, mis ka tegelikult lahendamist vajavad. Mina usun nii.

Olen palju kirjutanud ajakirjanduse ärimudeli traagikast, mille üheks kütteks on saanud emotsioon. Sest see meeldib rahvale, just nagu tõsieluseriaalidki. Ent minu ootused on palju kõrgemad avalik-õiguslikule meediale, kus ärimudeliga midagi välja vabandada pole. Sellepärast ei saa ma näiteks aru, mis põhjusel pakub ERR audientsi üsna suvalise inimese Facebooki mühatusele? Juhuslikust paarisõnalisest mühatusest, mille sisuks näiteks «see asiaat on sobimatu» saab terve uudisseeria kõikides meediakanalites.

Suvaline inimene on ammu igatsenud omaette ventileerimise asemel laiemat audientsi. Lõpuks ometi keegi märkas! Ta saab kuulsust ja au, ta polegi enam suvaline - isegi Eesti Vabariigi peaminister kommenteerib tema Facebooki postitust! Lõpuks leiavad ta üles need, kes mõtlevad samamoodi. Äärmuslikult. Just nagu ta enne riigikogu valimis sooviski.

Olen mõelnud, et EKRE ongi ilmselt suuresti üks hüsteerilise meedia ja tõsieluseriaale armastava auditooriumi loodud moodustis, kelle populismiga nüüd võidelda üritatakse. Algul oli lõbus ja meelelahutuslik äärmuslikku lajatamist pealt vaadata - andke kuuma, andke veel! Aga nüüd on sellest saanud võitlus lohega, et raiud oma arust pea maha, aga kaks kasvab asemele.

Ajakirjandus peaks olema peegelpilt elust. Millegipärast on minu argielu sellest üha kaugem. Sellel ei ole midagi pistmist homode, surrogaatemade, sõduriteta riigipiiri või kultuuriautonoomiaga, mida venelased ise küsinud pole. Usun, et need ei ole keskmise eestimaalase argimured.

Kui ma vaatan meediapilti, tekib dissonants. Võib-olla on asi minus, aga võib-olla on see ka üks põhjus, miks tiraažid langevad. On kõverpeegel - kui minu elus hakkab klaas pool täis saama, siis meediapildis jääb see justkui tühjemaks. Šokk ja pidev ehmatus.

Kipun sellest võõrduma, mis mind ja minu elu ei kõneta. 

Ent olen jätkuvalt veendunud, et ajakirjanduseta vaba ühiskond ei saa. Aeg-ajalt tõestab ajakirjandus seda ka väga selgelt, paljastades näiteks rahvusvahelise rahapesu meie nina all või maksuparadiise nautivad suured ninad.

Ajakirjandus on muutumises. Ja selles osas on ta ikkagi jätkuvalt peegelpilt, sest muutuste keskel otsib end samamoodi tänapäeva inimene. See inimene on väsinud emotsioonidest, materiaalsusest, fassaadist, äärmuslusest, ent ometi ei oska ta veel selle kõigeta hakkama saada. Ta istub sotsiaalmeedias ja kirub end selle eest. Ta surub enda soovid alla selleks, et teiste jaoks hea välja näha. Käib peol masside keskel ja tunneb end samal ajal üksikumana kui kunagi varem. Teeb ületunde, aga tahaks hoopis lähedastega koos olla. Ta vaatab tõsieluseriaali, aga tunneb, et peaks lugema hoopis raamatut öökapil. On suur individualist, aga igatseb tegelikult armastust.

Dissonants.

*Foto: minu tänavapiltnikust sõber, kelle fotosid ehedast elust saab vaadata siit https://www.instagram.com/modernstreetlife/

Loe lisaks

Ajakirjandus või mina, kumb muutus?

Eelmise postituse väga suurt vastukaja lugedes tabas mind äratundmine: ajakirjandus on vähemalt sama hüsteeriline olnud kõik need viimased aastad. Muutunud olen mina, mul on tekkinud küllastumus.

Küllastumus viib varem või hiljem mingi muutuseni ja sealt edasi uue reaalsuseni. Ühe inimese muutus suurt pilti ei mõjuta. Nagu öeldakse, karavan läheb edasi. Kogu ajakirjanduse muutumiseks peab senisest küllastumus tekkima laiemal auditooriumil.

Ma ei tea, kas see muutus saab olema sujuv või valus hoop toimetustele, lugejatele ja kogu ühiskonnale, aga ma olen kindel, et varem või hiljem see muutus koos uue reaalsusega tuleb. Ja see ei puuduta ainult ajakirjandust, mis püüab täita neljanda võimu rasket rolli. See puudutab samavõrd näiteks sotsiaalmeediat. Ühel hetkel saab infost lihtsalt küllalt, sest inimese enese elu leiab aset hoopis mujal, ta peab sellest lihtsalt ise aru saama. Infoküllusest saab infoküllastumus.

Minu kolleeg tuletas mulle meelde, kuidas me temaga aastaid tagasi uute tulijatena «onlaini kütsime». Iga paarikümne minuti tagant ilmutasime uue loo, et lugejale näidata: elu keeb kogu aeg, pole mõtet üldse saidilt lahkudagi. Töötasime siis tarbijaportaalis, mis tegeles peaasjalikult lugeja kõige esmaste olmeprobleemidega, esimese maailma probleemidega. Keda pahandas hallitav kaup poeletil, kes polnud rahul teenindusega, kes sõitis Egiptusesse ja avastas eest koleda hotellitoa. Eesti inimeste muredel ei näinud olevat lõppu. Eriliselt pöördesse ajas inimesi rubriik «Lugeja küsib». Võtsime teemaks pea kõik küsimused, mis lugejatel hingel ja lasime spetsialistidel neile vastata. Kas kiletatud kurki peab pesema? Kas aegunud ID-kaardiga alkoholi saab osta? Miks Estonian Air enam muffinit ei paku? Meie kütsime üles lugejaid ja lugejad omakorda meid - klikke tuli mühinal.

Tarbijaportaal tegutseb palju tagasihoidlikumalt tänaseni, on tõtt öelda üsna nähtamatuks muutunud. Tohutu hädakisa lihtsalt väsitas ära. Tekkiski küllastumus, mis viis sujuvalt muutuseni. Õnneks ei olnud kaotused valusad, neid tegelikult polnudki.

See meenutus tuletas meelde, et veebiajakirjandus on olnud ilmselt hüsteerilisemgi. See kummutas minu arvamuse sellest, justkui oleks hüsteeria täna ja praegu jõudnud haripunkti. Lihtsalt küllastumus on tekkinud täna.  Niisiis on asi lihtsalt minus?

Võta üks ja viska teist

Mulle tundub, et ka laiem auditoorium ilmutab küllastumuse märke. See peegeldub näiteks põhjuses, miks ajakirjandus ei näi enam poliitilisi otsuseid nii palju kõigutavat (kui keegi just mingi eriliselt karjuva rumalusega hakkama ei saa). Kui aina näppu vibutada, lajatada ja kõike kommenteerida, muutub kriitika lõpuks lihtsalt tapeediks. Tundub, et lugejad on teinud järelduse, et kõik poliitikud on nagunii rohkem-vähem juhmakad, milleks siis niigi kiirel infoajastul nende plaanidesse süveneda? Nii ei taha lugeja sisulist arutelu ka siis, kui ajakirjandus seda pakub. Kõlama jäävadki lihtsad loosungid: rohkem raha kõigile ja vähem homosid. Kui keegi süveneda ei viitsi, milleks siis neid suuremaid plaane üldseüldse teha, on osa poliitikuid sellest aru saanud. Nagu surnud ring: ajakirjandusel võib isegi olla enam põhjust kritiseerida, aga mida enam ta kritiseerib, seda rohkem tapeediks see kõik muutub.  

Poliitikud ei vajagi oma sõnumi teatamiseks ajakirjandust ega pea oma otsuseid esmalt ajakirjanikele selgitama, kes siis täpsustavate küsimustega tagamaad paljastaks. Urve Palo pani ministriameti maha Facebookis. Ja Jüri Ratase nõunik vastas selle kommentaaripalvele, et «kohe läheb Facebooki üles». Donald Trumpi twiitidest ei maksa rääkidagi, nende ümber näib terve maailm keerlevat.

Ajapikku on toimetused ise ka loobunud küsimisest ja hakanud kopeerima poliitikute kommentaare otse sotsiaalmeediast täismahus ja ilma toimetamata, lubades neil rahus oma poliitikat ajada lisaks Facebooki lehele ka ajakirjandusväljaandes. Ning andes ühtlasi auditooriumile signaali, et sotsiaalmeedia on esimene.  

Päästja maksumüür

See, et lugeja eelistab lühikesi sõnumeid ja isegi kardab pikki tekste on samuti märk küllastumisest. Selleni pole viinud ainult uudistega pommitav ajakirjandus, vaid veelgi agressiivsem sotsiaalmeedia, kus elu jookseb lakkamatul filmilindil. See kõik on aastatega inimeste süvenemisvõimet nüristanud.

Saatsin suvel ühele sõbrale lingi artikliga, mis sisuliselt rääkis tema enda elust. Ta teatas, et ei saa lugeda, sest lugu on maksumüüri taga. Samal ajal oli meil käimas sooduskampaania - ühe kuu lugemisõiguse eest küsisime ühe euro. Üks euro! Sellise rahaga oli veebis müügis minu kuu kirjatöö, aga ikka ei tahetud osta. Maksumüür toimis vabandusena, miks ta ei saa sellesse infosse süveneda. Ta isegi ei näinud sooduspakkumist.

Igasugu infot on nii palju, et võib-olla oleks keegi hoopis nõus maksma, et seda kõike vähem oleks. Kuidas siis saavad toimetused üleüldse tasulise sisu pealt midagi teenida? Mõni lugeja tunneb võib-olla hoopis kergendust, kui ta keset infotulva maksumüüri näeb - vähemalt seda lugu ei pea lugema. Toimetused võiks eksperimendi korras tasustada hoopis lühiuudised ning pakkuda tasuta pikki uurivaid lugusid.

Väljaannetes püsib lootus, et kui me toodet ennast (loe: ajakirjandust) internetis müüa ei suuda, siis ehk purjetame reklaamimüügiga (loe: klikid), aga tegelikult on ju kõigi soov ikkagi see, et inimesed oleks valmis maksma põhitoote eest. Kuidas keset küllastumust info eest raha küsida?

Tagasi analoogtelefoni juurde

Minu kohta öeldakse idealist, aga minu endine kolleeg, vanakooli ajakirjanik loodabki, et ehk hakkab infoküllastumus lugejaid varsti uuesti paberlehe juurde tooma. Selles on päevasündmused kokku võetud analüütilisemalt ja kompaktsemalt. Tõsi, Eesti inimesed on olnud ajalooliselt suhtelised järjekindlad lehelugejad, ent selliste lugejate hulk ju ikkagi väheneb. Juba praegu tekkinud signaalid infoküllastumusest ajalehe juurde tagasipöördumise märki küll ei näita.

Miks peaks usaldama väljaannet, mis iseenda sõnumeid õõnestab? Kuidas tõestada inimesele, kes on terve elu veebiajakirjandust jälginud, et ajalehe kvaliteet on hoopis teistsugune? Et leht on mingi kvaliteedimärk ja seal pole nii palju müra? See on ju tema jaoks samasugune infohunnik, mille eest küsitakse veel raha ka.

Isegi see, kui veebiväljaandeid kirjutavad teiste seas ka ajakirjanikud, ei päästa. Seni kuni mürakoefitsient ajakirjandusliku materjali kõrval nii suur on, ei pääse nende töö mõjule. Fakt, et tasulisi lugusid ostab käputäis, on ju selle tõestuseks.

Niisiis jääb toimetuste jaoks küsimus, kuidas müüa kallist ajakirjandust ajal, mil läänemaailm on infost küllastunud. Lahkuvad ja läbipõlevad ajakirjanikud ning suur kaadrivoolavus on märk individuaalsest küllastumusest organisatsiooni sees.

Jääb loota, et suured muutused toimuvad aeglaselt ning annavad toimetusele aega kohanemiseks ning innovatsiooniks. Kaalul on neljas võim. Kommentaariumi kadumine Postimehest pole ju olnud drastiliste tagajärgedega ärile ja kindlasti mitte sõnavabadusele (pigem vastupidi). See näide on julgustav. Aga, et selliseid väga julgeid samme teha, peab kuskil leiduma ajakirjanduse hingeeluga hästi kursis olevaid visionääre... ja/või siis lihtsalt väga palju raha riskide maandamiseks. Kumbagi pole võtta.

Saan aru, et minu soovitus lugeda paberväljaandeid mingeid reaktsioone ei tekita. Sama hea on soovitada nutisõltlasele kettaga analoogtelefoni. Aga hetkel näen ma selles ainsat viisi, kuidas igaüks saab toetada ajakirjanikke ja ajakirjandust. Samuti näen selles praegu ainsat võimalust, mis võiks viia ajakirjanduse ilma valusa hoobita uue reaalsuseni. See annab toimetusele signaali, et kvaliteetse info eest ollakse valmis maksma ja müra eest mitte.

Teine variant oleks üleüldine loobumine. Ka see sunniks toimetused vastamisi seisma uue reaalsusega, aga paraku oleks tagajärjed palju valusamad ajakirjanikkonnale ja kogu ühiskonnale. Ent ka see väide ei tundu keset infoküllust usutavana. Ajakirjanduse lugemisest loobunud inimesele tundub hoopis, et olulised uudised jooksevad talle varem või hiljem kasvõi läbi sotsiaalmeedia koju kätte. Milleks siis veel ajakirjanikku vaja on? Tegelikult on ju nende uudiste lähteallikaks ikkagi kriisis ärimudeliga ajakirjandus, millesse lugeja täna ise midagi panustada ei taha.

* Tänan kõiki, kes elasid minu eelmisele blogipostitusele kaasa ja seda levitada aitasid. Palju on küsitud ka, miks ma seda Postimehes ei avaldanud. Ma ei oska sellele hästi vastata, aga mul ei olnud selleks rohkem takistusi peale iseenda. Ma nimelt ei tea, kas sellest erilist kasu oleks olnud. Eelmisel aastal ma juba kirjutasin Postimehes sarnase loo pealkirjaga «Mõttetu saast, mida sa kindlasti lugema ei peaks». Minu mure on siiras ja ma ei taha, et sellest saaks mingisugune hädatapeet, mis lugejaid veelgi rohkem peletab. Sellepärast otsustasin oma mõtted kirja panna blogisse ja jagada neid eelkõige erialainimestega.

Loe lisaks

Kellel on vaja ajakirjanikku?

Näide, kuidas liigne infomüra võib naeruvääristada olulist teemat.

Ajakirjanik on üks hääbuv professioon. Ta kaob toimetusest nagu poleks teda seal olnudki.

Paari lühikese aastaga on minu kõrvalt ära läinud pea kõik uudisajakirjanikud, keda olin aastaid lehest lugenud veel enne, kui teadsin, et minust saab kord ajakirjanik. Läksin suvepraktikale ja tundsin nende ees aukartust. Säravad inimesed, suurepärased kirjutajad, Bonnieri võitjad. 

Sellest polekski midagi, elu muutub. Kui ma ei teaks, kuidas ajakirjanik enamasti läheb. Põleb läbi, vajab ravi, saab koondatud või siis kaob turundusmaailmasse. Kõik ju aina turundavad ja kujundavad.

Minust endast on nüüd hoopis saanud staažikas ajakirjanik. «Staažikas» - see tähendab töökogemust ca viis aastat. Sellega teenib välja juba pikaajalise ajakirjaniku staatuse ühes ajalehetoimetuses. Ja see ei ole omane ainult ühele toimetusele, vaid ajakirjandusele laiemalt.  

Olen selle ajaga näinud palju tulijaid ja minejaid - peatoimetajaid, osakonnajuhte, vastutavaid väljaandjaid, juhatuse liikmeid, lugematul hulgal reportereid. Ühel hetkel räägivad nad elu täius silmadega oma visioonist, järgmisel hetkel jagavad lahkumise puhul kringlit. Kõik on tegutsenud nii, nagu on parimaks pidanud, aga sellest pole mingil põhjusel piisanud. Kurat võtaks, isegi kringel on neil sama.

Lakooniline uudisnupp lahkumisest, keegi tänab ja soovib edu uuel rindel. Tegijamad mainitakse ära õhtuses «Aktuaalses kaameras» ja leheveergudel. Postitus Facebooki, «laigid», toetavad sõnad ja juba homme läheb elu toimetuses täpselt samas rütmis edasi. Nagu poleks neid inimesi mitte kunagi olnudki.

On mõned jääjad ka. Tahaksingi neid siinkohal tänada! Aitäh, et olete jäänud.

Ja on ka mõned jääjad, kes oleks pidanud ammu lahkuma, aga nad on jäänud seetõttu, et kardavad edasi liikuda. Tegelikult on nemadki kustunud, ära väsinud. Neile on vaja uut algust.

Seda kõike aastaid pealt vaadates on mulle selgeks tehtud, et elu on pidevas muutuses. Üks väheseid, kelles võin kindel olla, olen mina ise. Ja see, kes iseennast ja oma tehtud tööd väärtustama peab, olen ka mina ise. Samas, ennast ja oma tööd ei tasu liiga tõsiselt ka võtta, sest kõik ükskord ju muutub ja siis muutub uuesti. Ajalehetoimetuses pigem varem kui hiljem.

Siit saab alguse konflikt, mis on üks põhjuseid, miks ajakirjanikud kustuvad. Vähemalt enda puhul tunnen nii. Ma ei ole kirjutanud ühtegi head lugu ilma, et ma sellesse kogu oma hinge, emotsiooni ja energiat sisse ei paneks. Kõike, mida mul parasjagu sinna panna on. See lugu on kirjutamishetkel kõige olulisem, sest minu usk sellesse on suur. Kuidas siis mitte oma tööd tõsiselt võtta?

Ja sellepärast ei ole võimalik sellise energiaga seda tööd teha päevast-päeva. Täita lehte ja toota internetti, kust saab lugeda midagi ju kogu aeg. Anna ainult ette. Eilne pingutus jääb eilsesse. Täna on uued lood, uued probleemid ja uued kurtjad, kes nõuavad vähemalt sama suurt pingutust, emotsiooni, tähelepanu ja lõpuks veatut kirjateost. Seda ootavad kõik - allikas, lugejad, toimetus. Parem oleks, kui ootus saaks täidetud iga päev, aga paar korda nädalas kärab kah. Vähem ei tule kõne alla.

Nii staažikad ajakirjanikud kaovadki. Nad ongi juba peaaegu kadunud. Isegi nende energiat ei jää toimetusse maha, sest kui nad lõpetavad, on nad sageli energiast tühjad. Neid jääb saatma hoopis tunne, et nad polnud piisavad. Miks nad rohkem ei andnud? Miks nad kiiremini ei tootnud? Neile jääb lahkudes hinge sitt tunne.

Haletsedes vanameistrit

Ja need, kes jäävad alles, tunnevad seda samamoodi. Tunnevad kerget haletsust vanameistrite üle, aga tunnevad ka, et pole ise piisavad, sest nende kolleegid polnud piisavad. Siis nad hakkavad rabistama, teevad vigu ja «toodavad» asju, millel sisulist väärtust pole. Aga see võimaldab neil vähemalt jääda - toota kiiresti sisu nii, et osa energiast jääb neile endile alles ka.

Jääjad lahendavad selle konflikti enda jaoks nii, et sisendavad endale, et vähemalt osaliselt teenivad ju ikkagi oma eesmärki ja on ühiskonna valvekoerad. Aga kui pool aega oma tööst valvatakse ühiskonna väravat, teine pool paisatakse samasse väravasse sisutühjust ja infomüra, siis kas saab valvamisest rääkida?

Ma tahaks loota, et ajakirjandus toob jätkuvalt rohkem kasu kui kahju, aga fakt on, et osa probleeme, mida ajakirjandus «lahendab», loob ta tegelikult ise. Ja see ei kehti ainult erameedia kohta, vaid kogu ajakirjanduse kohta. Igal pool ollakse ühtmoodi sõltuvad oma auditooriumi vajadustest ja nende rahuldamisest.

Tänapäeva ajakirjanduse nägu on ka näiteks poliitika ja poliitik, kes loob selle sama ajakirjanduse vahendusel probleeme, mida siis valehäbita lahendama asub. Poliitika on täpselt selline nagu ajakirjandus sellel olla lubab. Nii on olnud vist läbi aegade?

Sellepärast ongi vaba ajakirjanduse ülesanne väga suur. Lausa maailma muutev. Kui ajakirjandus peab nõudma kraaksudes korduvalt ühe poliitiku tagasiastumist, aga sellele ei reageeri ei ühiskond, valijaskond, erakond ega isegi mitte see poliitik, siis on ajakirjandus ju lihtsalt üks müra. Tema roll on mingil põhjusel devalveerunud. Kui ajakirjandus ise kühveldab oma väravasse nii palju paranoiat, emotsioone ja lihtsalt jura, siis devalveerib see ühtlasi ka olulisi sõnumeid. Üks kama kõik.

Nii saame korraga mitte midagi muutva ajakirjanduse ja mitte midagi muutva poliitika, ehkki kõik justkui tegutsevad ja siblivad. Ajakirjandus «tegeleb» näiliselt ja poliitika «tegeleb» näiliselt, aga tegelemist vajavad mured jäävad alles. Need on hoopis teised.

Selles kõiges ei ole enamasti süüdi ajakirjanikud. Ajakirjanikud on ka ohvrid, nagu on lugejad ja kogu ühiskond. Müra ohvrid. Kunagi pidid ajakirjanikud kõvasti rabama, et infodefitsiidist midagi usaldusväärset välja kangutada. Nüüd on kõik vastupidi - tuleb rabada, et infoküllusest midagi usaldusväärset välja kangutada. See on niivõrd suur muutus, et ajakirjandusorganisatsioonid pole uue rolli ja ülesandega suutnud kohaneda. See nõuab aega ja sättimist. Lihtsalt nii on, et muutused võtavad aega. Ajakirjandus püüab kuidagi hakkama saada ja kuni midagi paremat pole välja mõeldud, siis aitab ajakirjandust üleval pidada müra, mis samal ajal selle väärtust devalveerib. 

Igati jätkusuutmatu olukord, millest minu arust tuleks ilma igasuguse häbita rohkem rääkida.

Selle müra käes ei kannata ju mitte ainult ajakirjandus, vaid tegelikult iga inimene, kes paraku ise sellest teadlik pole. Kannatavad ka need, kes ei tarbi üleüldse ajakirjandust, seda enam hinnatagi ei oska ega vajalikuks pea.

Tühine «content»

Juhtusin kuulama ühe sotsiaalmeedia turundusspetsialisti loengut sellest, kuidas luua ja kujundada oma personaalset brändi. Temal on sotsiaalmeedias üle 30 000 jälgija, mis on aukartust äratav saavutus. Kogu lugupidamises selle saavutuse vastu, oli ta ise täiesti pläss. Tehniline, seinaga sulanduv, kiretu, hall, iseloomutu. Kasuta kindlaid strateegiaid, postita võimalikult tihti, püüa olla vaimukas, puuduta hingi, õpetas ta. Lisaks hunnik tehnilisi nõuandeid, kuidas suurendada oma jälgijaskonda erinevates internetikeskkondades.

Kuulasin teda pingutades ja mõistsin, et tema õpetab ju lihtsalt seda, kuidas müüa ja pakendada müra. Kas ma jälgiks teda ka siis, kui teaksin, et seda sisu, või nagu ta ise ütleb «contenti», sellise tehnilisuse ja kiretusega luuakse? Tema lehel on enamasti mõni kaunisfoto loodusest ja selle taustal ingliskeelne lööklause. Umbes nii: if you always say no, you'll never say yes. Tema on leidnud viisi, kuidas müraga raha teenida.

Sarnaselt nõutakse «contenti» ka ajakirjanikelt. Emotsiooni, teravust, meelelahutust, kiirust, lühidust. Aga massilugeja nõuab seda ju ainult salaja. Avalikult tahab ta uurivat ajakirjandust ja tähtsaid teemasid, aga kui seda pakutakse, siis hirmutab see kõik pikkuse ja süvenemisvajadusega. Klikib ta ise hoopis muule, aga on samal ajal pahane ajakirjaniku peale.

Hääbuv tippajakirjanikkond ning ilma ajaloolise mäluta «valvekoerad» on kogu ühiskonna probleem. Selle lahendamine ei ole ainult ajakirjandusorganisatsioonide, veel vähem läbipõlevate ajakirjanike mure.

Inimesed on kaotanud oskuse väärtustada ajakirjandust ja selle tulemusena on ajakirjandus minetanud oskuse väärtustada inimesi. Oma inimesi ja oma kirjutajaid visatakse üle parda veel enne, kui toss täitsa väljas on. Paat peab edasi minema ja selle kütuseks on «content». 

Minu kolleeg ütles, et viis täna hommikul kotiga prügikasti terve hunniku «contenti», mida oli viimastel päevadel tootnud. Kes teab, võib olla oleks keegi osanud sellegi ära pakendada ja maha müüa.

Kui sisu pole päriselt oluline, pole oluline enam ka ajakirjanik. Siis võib «ajakirjanik» olla igaüks, kes oskab sõnu ritta panna. Selliseid inimesi on ajakirjandusmaastikul palju ja aina rohkem. Seni, kui nad jaksavad «contenti» toota ja väga palju selle koormuse juures ei virise. Analüüsivõime, allikad, ideed, varasemad teadmised ja laiema pildi nägemine on vähemolulised kiiruse ja tootmisvõime kõrval.

Mul on kahju, kui selle kirjutisega solvasin neid, kes hindavad väärt ajakirjandust, ent massi tahe mõjutab ju ka nende võimalusi. Nagu poliitikaski võidab see, kes saab taha massi. Ja kui poliitik peab selleks looma ise probleeme, mida lahendada, teeb ta seda südamerahuga.

Ajakirjanikuamet pole midagi väärikat (kas on üldse kunagi jõudnud olla?) nagu mõnes vanas Euroopa riigis, kus ajakirjanik on sageli ka halli peaga. Seal on luksust toota kvaliteeti, mitte kvantiteeti, sest massid on suuremad. Meie siin oleme väiksed, noored ja veel nooremad.

Meile on jäänud vähe tõelisi ajakirjanikke ja ka nemad hakkavad väsima. Ülikoolidesse ei minda seda eriala naljalt õppima. Mina ei tea, kas ja kuidas me suudame ajakirjanikke hoida, sest nende töö on väärtuslik, aeganõudev ja kallis. Tean vaid, et nende asemel on toimetustes praegu hinnatud infotöötlejad. Nende amet on ka vajalik, aga see ei ole ajakirjaniku amet. Sinna on veel kasvada ja selleks on paljudel ka potentsiaali, aga kardan, et mitte energiat.  

Saan vaid juhtida tähelepanu sellele olukorrale ja paluda, et me väärtustaks neid ajakirjanikke, kes panevad oma töösse hinge. Pole küsimustki, see ju paistab nende tööst välja! See ei pea olema ega saagi olla mitte iialgi tasuta. Kui ühe inimese hing on letis tasuta, siis on midagi paigast ära.

Ilma ajakirjaniketa saab ka pika ajalooga ajalehest ühel hetkel lihtsalt bränd, kuhu trükitud read ütlevad midagi sellist - if you always say no, you'll never say yes. Ehk siis mitte midagi.

Loe lisaks

Ülim oskus, mida keegi ei oska

Tegin täna tähtsa avastuse - taipasin, et midagi, mida olen aastaid vähemal-rohkemal määral oma arenguks vajalikuks pidanud, ei olegi nii vajalik. On täiesti aus ja siiras avastus, et tegelikult ei ole minul «Postimeest» kirjutamiseks vaja. 

Lihtsalt üks pilt tööpäevast. Foto: Sander Ilvest/Postimees

Tunduvad suured sõnad oma tööandja kohta, aga tegelikult ei ole see mingi drastiline avaldus. Ma ei otsi uut töökohta. See on lihtsalt tunne, et oled väärtuslik sõltumata sellest, kes on sinu tööandja. Ja tead oma väärtust inimesena ilma, et keegi peaks seda pidevalt üle kinnitama.

Kas olete midagi sarnast tundnud? Enesekindlust, mis ütleb: sa oled väärtuslik, sest sul on sinu oskused ning julgus jääda iseendaks. See on iseennast armastav ja väärtustav tunne. See on nagu vabanemine. Tunne, et ma olen võimeline peaaegu kõike otsast alustama ja seetõttu pole millestki vaja kramplikult kinni hoida.

Pean tunnistama, et mina kuigi sageli nii tundnud ei ole.

Loe lisaks

Butafooria, milles me elame

Eelmisel nädalal arutasime oma toimetuse ajakirjanikega selle üle, kas foto avatud kirstust on ajalehes liiga šokeeriv. Seda me aeg-ajalt teeme – arutame selle üle, kust läheb inimeste taluvuspiir, mida me ju pahatahtlikult riivata ei soovi. Teisest küljest oleme AJAkirjanikud. Kirjutame elust sellisena, nagu on kõik selle tahud. Kirjutame ka surmast.

Fotomontaaži autor Karel Reisenbuk. Fotod: Erik Prozes/Postimees, Tiina Kaukvere

Näiteks eelmisel aastal ei jõudnud lehte foto sellest, kuidas jahimees laseb maha liikluses viga saanud põdra. Ja kahju, et ei jõudnud, sest selle aasta algul hindas aasta pressifotosid valinud žürii selle parima uudisfoto nominendiks (kõik nominendid on leitavad Eesti Pressifotograafide Liidu kodulehelt). Ligi aasta tagasi tehtud foto trükiti lõpuks ikkagi ära. Julm, kuid eluline. Sõiduauto põrkas põdraga kokku. Juht sai kergemaid vigastusi, ent linna eksinud loom tuli hukata.

Midagi sellist, mis jäi sellele fotole, ei juhtunud esimest ega viimast korda. Foto autor, Postimehe fotograaf Erik Prozes osutas paratamatusele – valglinnastumine toob kaasa selle, et metsloomad satuvad linnakeskkonda. Või siis jäävad nad autode ette meie maanteedel. Kas see on julm? See on elu.  

Loe lisaks