TIINA KAUKVERE

Juured

Sel pildil on minu vanaema. Mina mäletan, kuidas ta roosa jalgrattaga mööda küla sõitis, kõige paremaid vahvleid ja kaneelirulle küpsetas ning mind ja venda (ja tegelikult märkamatult kogu perekonda) oma käe järgi kasvatas. Ideaalne vanaema! Aga nagu piltidelt näha, oli tema elu palju rohkem kui vanaemaks olemine.

Ma ei tundnud teda tüdrukuna ega osanud vaadata lihtsalt ühe naisena. Minu jaoks jäi ta alatiseks ainult vanaema Veeraks. Lühike, tõmmu, mustade lokkide ja ennastohverdavalt suure südamega.

Sama lugu on teiste lähedastega – isa, ema, vanaisa, vennaga. Ka mu oma lapsega. Neid on raske vaadata neutraalselt, lihtsalt kui inimesi. Neil on ikkagi minu jaoks mingi väga kindel roll, läbi mille neid defineerin. Isaroll, emaroll, vanaisaroll, lapseroll…

Ent tegelikult on nad eelkõige inimesed, indiviidid. Seejärel tuleb see roll, mida nad minu silmis mängivad. See on vaid üks roll, mida nad oma elu jooksul täidavad. Veera kandis vanaemarolli vähem kui pool aega oma elust. Ta oli kõigepealt ise kellegi tütar ja laps. Seejärel neiu, noor naine, siis kellegi naine ja ema. Alles siis vanaema.

Ka mind ennast vaatavad lähedased läbi rolli. See on lapseroll, kuigi laps ma enam pole. Ka minu isa jääb alatiseks minu vanaisa jaoks lapseks, ehkki tänaseks on isa see, kes hoolitseb vanaisa eest nõnda, nagu vanaisa hoolitses isa eest ajal, mil viimane oli laps.

Vahel, kui on lähedastega raske, jätke roll korra kõrvale. Proovige. Vaadake oma ema ja vanaema kui naist. Vaadake oma last kui indiviidi. Tekkinud konflikt, probleem, arusaamatus on tihti seotud hoopis külge kleepunud rolliga ja mitte inimese endaga. Sellele rollile on ootused ja arusaamatus tekib sageli siis, kui ootus ei täitu.  

Kui palju me lähedast inimest üleüldse ilma selle rollita tunneme? Kas mina jõudsin tundma õppida oma vanaema kui naist, kui indiviidid? Kahtlen selles.

Eelmine
Keha suudab
Järgmine
Maru õppetund: võlusõna ebaefektiivsus

Lisa kommentaar

Email again:

Kommentaarid: 2

Kati. Njah, olen muidu nõus, et kipume inimestele rolle külge pookima. Kui aga avastada, et tegelikult vanaema inimesena üldse ei meeldi. No ei saa temast aru ja muidu sellise inimesega ei suhtleks. Siis olen sunnitud tunnistama, et olen teadlikult enda (ühe võimaliku) vanaemarolli värvinudki sallimatuks ja vahel natuke tigedaks. Suhtlus käib edasi, sest vanaema ikkagi, aga vat lihtsalt inimesena häirib. Vahel see roll natuke aitab, peidab, pehmendab, vabandab. Jan 16, 2019
Tiina Kaukvere Tore arendus. Ehk on lihtsam aktsepteerida lähedast, kui püüda mõista ka inimesena? Endast palju eakama inimesega ju väga tihti n-ö sõbrasuhteid nagunii välja ei kujune. Mõttemaailmad on erinevad, reaalsus, milles elatakse, on erinev. Õnneks või kahjuks on roll nagunii nii kleepunud ja sellega vist kaasneb enamasti tingimusteta armastus ja andestamine, isegi kui on asju, mis vastukarva on? Huvitav väljakutse inimestele. Mind kõnetab ka see, et mõnikord ärritab mind oma lähedase puhul midagi, mis võõra puhul täitsa külmaks jätab. Ja kui ma seda ärritust vaatan lähemalt, siis on selle allikaks midagi, mis ärritab ka minu enda puhul. Näiteks, kui minu lähedane end kuidagi teiste ees pisendab või vastupidi ülevoolavalt kiidab, siis tekitab see suurt ebameeldivust, aga kui võõras seda teeb, siis on üsna ükskõik. Milleks siis küll selline reaktsioon? Olen mõelnud, et kui minu lähedane ennast ei väärtusta ja alla surub, siis tunnen end vähem väärtuslikuna ka mina ise. Jan 16, 2019