Artikleid

MIKS MA OLEN RAHULDAMATU

(POSTIMEES 2018)

Palju õnne, eestimaalased! Ära tegime! Meil pole kunagi olnud rohkem kui praegu. Nii suurt vabadust, nii palju aega, nii ilusat kodu, nii palju valikuid ja võimalusi. See kõik, millest me unistada ei osanud, on nüüd käes. Kuidas tunnete end selle keskel?

Rahulolematuna. Üllatav, aga rahulolematus on see, mida iseendas ja enda ümber kõige rohkem tajun. Rahulolematus oma tööga, oma koduga, oma riigiga, oma lähedastega, oma elu ja iseendaga.
Mulle tundub, et saavutused pole seda leevendanud. Näib hoopis, et mida rohkem saavutame, seda enam suurenevad vajadused. Rahulolematus hoopis kasvab.


Loe edasi...

Sõltuvushaigus, mida ma põen*

(Postimees 2016)

Opositsioonis Reformierakond kõlab sama ootamatult kui USA president Donald Trump või keskerakondlasest peaminister, kuid tegelikult on nendel «üllatustel» täiesti loogiline, julgen öelda, et isegi teaduslik seletus.

Vähe on! Raha on vähe, auto on väike, korter on väike ja maja, nagu ka palk, võiks alati suurem olla. Üldiselt võiks kõike rohkem olla, sest kellelgi ju on rohkem. Ühiskond on täis rahulolematust, kuigi eestlasel pole kunagi varem nii hästi läinud nagu praegu.

Võib-olla põeb Eesti inimene sõltuvushaigust? Dopamiinisõltuvust. Dopamiin, üks virgatsaine, on eesmärkide saavutamiseks vajalik. Korraks tekib mõnutunne, kui saab mõne ülesande oma nimekirjast maha kriipsutada! Ah! Tehtud! Mõnus, tahaks veel! Viimaste uuringute põhjal vabaneb kehas dopamiini edu, näiteks preemiat või lotovõitu lootes ja oodates. Kõik see teeb dopamiinist suurepärase motivaatori. Samas võib see olla nii õnnelikkuse kui ka õnnetuse allikas, kui tõelist eesmärki pole. Või mis see eesmärk siis on? Teenida rohkem? Saada rohkem? Mis mõttes rohkem? Kui palju rohkem? Lihtsalt rohkem!

Loe edasi...

Ma olen müüdimurdja

(Postimees 2017)

Inimesed on hakanud endast rääkimisest nii suurt naudingut saama, et kuulajaid enam ei leidugi. Kuulamise asemel ootab kogu seltskond kõnejärjekorras ja igaüks mõtleb sellele, mida kohe ütlema hakkab.

Mõni aasta tagasi oli jooksmine minu jaoks vastik. Siis hakkasin jooksma iga päev viis kilomeetrit. Esialgu trotsist: «Raisk, kuidas sa nii nõrk oled – hakkad jaksama, hakkad jooksma.» Umbes nii kõlas mantra peas ja olen tänulik, et kõlas, sest mõne kuuga hakkas jooksuring kuuluma minu argirutiini.

Nii purustasin lühikese ajaga enda peas müüdi – mõttemustri, et jooksmine pole minu jaoks. Samas paradigmas olin terve elu elanud. Juba väga varajasest nooruses õppisin, et sportlik on minu vend, mina aga olen musikaalne. Kuna tegelesime vaid «oma liistudega», sai mõttemallist osa minu identiteedist ning ühtlasi süvenes arvamus, et üks välistab teist.

Loe edasi...

mul ei ole venelastest sõpru

(Postimees 2017)

Ausalt, ei ole. On tuttavaid, aga mitte lähedasi. Hoolimata sellest, et ma olen mõne aasta käinud koolis linnas, kus vene keelt emakeelena rääkivate inimeste osakaal on suur. Vahepeal ma isegi unustasin ära, et selles linnas oli veel ka vene kool, mitu klassitäit minuealisi noori. Omavahel me ei suhelnud.

Ja nüüd ma elan Tallinnas, mille elanikkonnast ligi kolmandiku moodustavad venelased. Ikka ei ole neid minu lähikonnas. Ma kuulen neid linnapildis rääkimas, puutun kokku tööalaselt, aga suures plaanis on see kõik. Ma ei tunne neid inimesi. Kas see on olnud teadlik valik? Ausalt, ei ole

Loe edasi...

Kuidas ma oma ema unistama õpetasin

(Postimees 2017)

Mul on tagasihoidlik ema, kes esmalt mõtleb teistele ning on sageli oma soovide ja muredega viimane. Ja seda hea meelega! Sest sellest, et lähedased on rahul, enamasti piisab, et ka tema süda võiks olla rahul.

Nii on ema olnud rahul aastakümneid, kuid hiljuti jõudis temani teadmine, et praegune töö maakooli õpetajana vajab lähiaastail kõrvale lisa. Hoolimata püüdlusest pakkuda nii lastele kui kogu külarahvale uusi huviringe, on ema töökoormus aasta-aastalt kahanenud.

Loe edasi...

Mõttetu saast, mida sa kindlasti lugema ei peaks

(Postimees 2017)

Klikkisid. Erinevalt neist lugematutest kordadest, kus selle liigutuse järel oled tundnud seda, mida ütleb loo pealkiri, võisid seekord endale teene teha.

Mina olen ajakirjanik ja minu töö on sind informeerida sinu enda igapäevaelus toimuvast. Nii on sul võimalus selle info põhjal otsused langetada, valikud teha ning nende abil paljus kaasa rääkida. See on põnev, emotsionaalne töö. Saan suhelda, veenduda oma silma ja kõrvaga ning lõpuks teha asja, mida ma kõige rohkem armastan – kirjutada. Ent see töö on ka suur vastutus, sest sõnadel on mõju – need hävitavad ja ehitavad.

Olen harjunud, et mulle kui ajakirjanikule on seltskonnas alati palju küsimusi, millele vastan. Näiteks: kust tulevad teemad; miks on ajakirjandus kollane, kallutatud või negatiivne. Ma arvan, et ma ei tee liiga, kui ühe küsimuse vastu küsin: miks on riigivalitsemisest, eelarvest, sotsiaalmuredest või edulugudest huvitavamad Tanel Padari pruudid? Kas sa, lugeja, oled kunagi hoopis niipidi mõelnud? Kui palju sa üldse enne oma lugemisvaliku tegemist jõuad mõelda?

Loe edasi...

mille poolest ma sinust parem olen?

(Postimees 2017)

Kui kõik inimesed enne teiste arvustamist korra peeglisse vaataksid, kaoks tõenäoliselt mitu «suurt ühiskonda lõhestavat probleemi». Muuhulgas vajadus kaitsta mehe ja naise vahelist traditsioonilist abielu. Ilmselt on kirikul ja kooseluseaduse vastastel täiesti õigus ja see vajab tõesti kaitset. Aga mitte homode, vaid mehe ja naise enda eest.

Purunevatel abieludel, jõhkral perevägivallal ning lõhkises peres kasvavatel lastel pole enamasti seost homoseksuaalidega. Nende ühine nimetaja on sageli seesama mõtteviis, et ma olen inimesena kuidagi parem ja seetõttu on minu arvamus õigem. Suutmatusest aktsepteerida teist võrdsena, saavad alguse arusaamatused, tülid ja purunevad pered. Said alguse enne ja saavad alguse pärast kooseluseadust. 

Loe edasi...