TIINA KAUKVERE

Siit saab vastu lõugu

Foto: https://www.instagram.com/modernstreetlife/

Vaatan artiklite lugejanumbreid ja mõtlen, kas meil on lugemisvalikut tehes masohhistlik soov pulss üles saada? Meediapildis tundub elu minu ümber kole hüsteeriline, šokeeriv, kurjakuulutav. Aga kui oma elule mõtlen, on tegelikult kõik päris hästi. Pole kunagi paremini olnudki.

Sobimatu asiaat ja rassist, homo ja homofoob, lumehelbeke ja kaerahelbeke, võõras ja oma, venelane ja eestlane, feminist ja šovinist, taimetoitlane ja lihasööja, rikas ja vaene, parem- ja vasakpoolne... Teed uudised lahti ja jõhker andmine käib kogu aeg. Vastulause ja selle vastulause.

Alati on keegi ütleja, kes leiab, et mingist aspektist elan mina oma elu valesti ja see ei jõua mulle ilma tema väga reljeefse sõnumita kohale. Voh, said nüüd! Verbaalne kaklus on nagu mingi uus meelelahutus, aga millegipärast nimetatakse seda diskussiooniks.

Kui kaks äärmust omavahel «diskuteerima» panna, on selle jälgimine enamasti kas lõbus või ärritav...ent see on ka kõik. Lihtsalt hunnik emotsiooni, ei enamat. Sama meelelahutuslik, aga sama tühi nagu tõsieluseriaali vaatamine. Milleks siis selliselt «diskussioonilt» mingit lahendust oodata?

Sageli võtab ajakirjandus aga mingi väga olulise ja lahendamist vajava probleemi ja vaatleb seda samamoodi nagu tõsieluseriaaligi. On üks äärmus ja on teine äärmus, kes omavahel «diskuteerima» pannakse. Lõpptulemuseks on enamasti tüli. Emotsionaalne vestlus, milles osaleb kaks rääkijat, aga mitte ühtegi kuulajat. Neile, kellel sümpaatne üks äärmus, asuvad veelgi kindlamalt ühe rääkija selja taha, teise pooldajad teise taha. Probleem ise või selle lahendamine ununeb üldse, aga vagu kahe poole vahel muutus just sügavamaks.

Midagi ei saa kunagi lahendada, kui puudub soov mõista ja kuulata. Lahendust ka tegelikult otsiv inimene ei saa oma arvamusse sulgumist lubada, sest probleemi ei ole võimalik lahenda tasandil, kus see tekkis. Kui keegi oma äärmusliku sõnumiga lajatama tuleb, on seda kasulik meeles hoida ja küsida, kas ta tahab probleemi ka tegelikult lahendada või tegeleb hoopis mingit sorti eneseteostusega? Kehtestab end, naudib end, elab end välja. See vajadus on ka täiesti mõistetav ja inimlik, aga seda tasuks siis ka sellena võtta, mitte asuda kaitsele, solvuda või end lihtsalt halvasti tunda. Las inimene ventileerib, see on tervislik.  

Selle asemel, et pakkuda audientsi, peab ajakirjandus minu arust tegema kõik, et sellised lihtlabased ventileerijad jääks eemale teemadest ja diskussioonidest, mis ka tegelikult lahendamist vajavad. Mina usun nii.

Olen palju kirjutanud ajakirjanduse ärimudeli traagikast, mille üheks kütteks on saanud emotsioon. Sest see meeldib rahvale, just nagu tõsieluseriaalidki. Ent minu ootused on palju kõrgemad avalik-õiguslikule meediale, kus ärimudeliga midagi välja vabandada pole. Sellepärast ei saa ma näiteks aru, mis põhjusel pakub ERR audientsi üsna suvalise inimese Facebooki mühatusele? Juhuslikust paarisõnalisest mühatusest, mille sisuks näiteks «see asiaat on sobimatu» saab terve uudisseeria kõikides meediakanalites.

Suvaline inimene on ammu igatsenud omaette ventileerimise asemel laiemat audientsi. Lõpuks ometi keegi märkas! Ta saab kuulsust ja au, ta polegi enam suvaline - isegi Eesti Vabariigi peaminister kommenteerib tema Facebooki postitust! Lõpuks leiavad ta üles need, kes mõtlevad samamoodi. Äärmuslikult. Just nagu ta enne riigikogu valimis sooviski.

Olen mõelnud, et EKRE ongi ilmselt suuresti üks hüsteerilise meedia ja tõsieluseriaale armastava auditooriumi loodud moodustis, kelle populismiga nüüd võidelda üritatakse. Algul oli lõbus ja meelelahutuslik äärmuslikku lajatamist pealt vaadata - andke kuuma, andke veel! Aga nüüd on sellest saanud võitlus lohega, et raiud oma arust pea maha, aga kaks kasvab asemele.

Ajakirjandus peaks olema peegelpilt elust. Millegipärast on minu argielu sellest üha kaugem. Sellel ei ole midagi pistmist homode, surrogaatemade, sõduriteta riigipiiri või kultuuriautonoomiaga, mida venelased ise küsinud pole. Usun, et need ei ole keskmise eestimaalase argimured.

Kui ma vaatan meediapilti, tekib dissonants. Võib-olla on asi minus, aga võib-olla on see ka üks põhjus, miks tiraažid langevad. On kõverpeegel - kui minu elus hakkab klaas pool täis saama, siis meediapildis jääb see justkui tühjemaks. Šokk ja pidev ehmatus.

Kipun sellest võõrduma, mis mind ja minu elu ei kõneta. 

Ent olen jätkuvalt veendunud, et ajakirjanduseta vaba ühiskond ei saa. Aeg-ajalt tõestab ajakirjandus seda ka väga selgelt, paljastades näiteks rahvusvahelise rahapesu meie nina all või maksuparadiise nautivad suured ninad.

Ajakirjandus on muutumises. Ja selles osas on ta ikkagi jätkuvalt peegelpilt, sest muutuste keskel otsib end samamoodi tänapäeva inimene. See inimene on väsinud emotsioonidest, materiaalsusest, fassaadist, äärmuslusest, ent ometi ei oska ta veel selle kõigeta hakkama saada. Ta istub sotsiaalmeedias ja kirub end selle eest. Ta surub enda soovid alla selleks, et teiste jaoks hea välja näha. Käib peol masside keskel ja tunneb end samal ajal üksikumana kui kunagi varem. Teeb ületunde, aga tahaks hoopis lähedastega koos olla. Ta vaatab tõsieluseriaali, aga tunneb, et peaks lugema hoopis raamatut öökapil. On suur individualist, aga igatseb tegelikult armastust.

Dissonants.

*Foto: minu tänavapiltnikust sõber, kelle fotosid ehedast elust saab vaadata siit https://www.instagram.com/modernstreetlife/

Eelmine
Ajakirjandus või mina, kumb muutus?
Järgmine
Head aega, teine kodu

Vastused puuduvad

Email again: