TIINA KAUKVERE

Mida ma mõtlen, kui keegi ütleb «ei saa» 

Minu isa raadiotelefoniga. Foto: erakogu

Mõtlen aastale 1998, kui isa tuli koju uue agregaadiga. See oli mobiiltelefon Ericsson GA 628, minu mälu järgi sinise korpusega. Meie kettaga kollase lauatelefoni puhul oli kõik palju lihtsam. Vali kolm numbrit (ühe keskjaama piirkonnas sai nii hakkama) ning Hele-Riin naabermajast oli toru otsas. Mõnikord jõudis Hele-Riinu ema või isa ette, siis tuli viisakalt torusse öelda: «Tere, kas Hele-Riin on kodus?»

Kõik vajalikud numbrikombinatsioonid olid peas, mõni neist tänase päevani (255 – vanaema, 292 – Kaia, 367 – Helene, 390 – kodu). Kui meelest ära läks, siis aitas paks ja kollane telefoniraamat.

Aastal 2000 toodi meie majja ka kompuuter. Ka see tekitas parajalt elevust, kuid tüdimus tuli ka üsna kiiresti peale. Kaua sa ikka jaksad mängida Windowsi mänge nagu Jewel Chase ja Charmer või siis Kid Pixi programmiga pilte joonistada. Aga esialgu võitlesime vennaga oma kordade pärast jõuliselt ja palju.

Õnneks oli kodus tehnoloogiat veel. Minu lemmikuks olid kassetid, mille peale sai sõpradega ise saateid või raadiohitte lindistada. Maki ostsin endale kindlustuselt käeluumurru pärast saadud raha eest. Loteriiga võitsin kuskilt poest veel pleieri ehk kaasas kantava kassetimängija. Vahel laenas isa tööjuurest ka VHS-mängijat ning Disney multifilmide videokassette. Need olid ainsad, mis mind ja venda teleka ette suutsid naelutada.

Meie esimene arvuti. Foto: erakogu

Kõlab nagu muldvana inimese heietus, aga tegelikult on kõik need muudatused toimunud ju viimase 20 aastaga. Isesesisvas Eestis. Ma arvan, et minu 13-aastane onutütar ei tea täna, mis on diskett. Mind ennast ajab naerma kümme aastat tagasi soetatud suur ja kohmakas MP3-mängija. Kaks aastat tagasi ostetatud iPhone on ka juba vanake.

Meil on kodus albumite kaupa üsna juhuslikke fotosid, sest see, kuidas pilt välja tuli, selgus üllatusena pärast filmi ilmutamist.

Minu arust võiks iga inimene korra oma elus 20 aasta jooksul toimunud muudatused lahti rullida enne, kui julgeb öelda «ei saa» või «pole võimalik». Yuval Noah Harari kirjutab raamatus «Homo Deus» (minu arust imeline kirjutis), et «väga kaugel tulevikus» tähendabki umbes 20 aasta pärast ning «mitte kunagi» vähem kui 50 aasta pärast. Aga võib-olla ka palju varem.

Harari hinnangul ei saa inimkond arugi, kui kiiresti me «võimatu» poole liigume. Me pole võimelised haarama ja seedima viimaste kümnendite muudatusigi. Sellesmõttes elame ikka täiega hetkes, eriti just tehniline innovatsioon muutub hetkega iseenesestmõistetavaks. Seetõttu ei teki sellise arengu ees ka väga sügavat aukartust. Need kergesti üle huulte tulevad «võimatud» on selle tunnistajaks.

Mulle meeldib, kui «ei saa» nentimise asemel üritab keegi küsida hoopis «kuidas». Ainuüksi selline paradigmanihe pälvib minu poolehoiu, sest see pole sugugi tavapärane (võiks ju arvata, et on). Kui ta selle «kuidas» ära küsib, hakkab mingi osa auditooriumist kohe raiuma «ei saa».

Fotol on Postimehe toimetuse Claire 1983. aastal. Foto: Alo Kinksaar 

Näiteks eelmisel nädalal tuli punt ühiskonnategelasi välja oma nägemusega, mis peaks Eestis pikemas perspektiivis muutuma. Liikumine sai meedias koondnime Eesti 200. Isiklike poliitiliste ambitisoonide asemel on nende inimeste fookuses muutused, mille tõsimeelseid elluviijaid nad poliitikas seni kohanud ei ole. Võib veel oodata, aga võib ka ise elluviimisega algust teha. Minu arust on säärane samm ainult tervitatav ja sellepärast tahan nende ettepanekutest ja lahendustest rohkem teada.

Mulle on veider, samas mitte väga üllatav lugeda, et on ka inimesi, kes ei taha. Need on «ei saa inimesed» ja neid on alati. Kui Eesti 200 pakub välja, et aeg on küps ühise Eesti koolimudeli loomiseks, kus õpivad koos eesti, vene ja teiste emakeeltega lapsed, siis näiteks Postimehe koluminist Kaire Uusen kirjutas, et see on võimatu lõimeidüll ning selleks peaks esmalt terve hulk inimesi maha surema, kes mäletavad neljakümnendate-viiekümnendate õuduseid.

Arvan, et sellise suhtumisega nende inimeste pink, kelle surma tuleks siis oodata, aina pikeneb. «Ei saa inimesed» kannavad seda mentaliteeti oma järeltulijatele edasi. Neile, kes peaksid sama teooria kohaselt olema puhtad lehed. 

Mis takistab «ei saa inimestel» idee algatajatelt küsida vastu hoopis «kuidas», sest on ju näha, et algatus neid paelub?

Elu on ju näidanud, et alati saab, ainus küsimus ongi kuidas. 

Selleks panen siia taaskord mõned vanad meenutused tänaseks purustatud mõttemustritest. Ühiskonna enda loodud normidest, mis on kunagi olnud iseenesestmõistetavad, täna aga mõeldamatud. 

Foto: Olev Kenk/rahvusarhiiv
Toidukaupluse järjekord Paides. Foto: Olev Kenk/
rahvusarhiiv


«Naisest minu eluajal peaministrit ei saa.» Margaret Thatcher, Ühendkuningriigi peaminister 1979–1990

Foto: Peeter Langovits/Postimees/Scanpix 
Alkoholireklaam Tallinna südames 2003. aastal. Foto: Peeter Langovits/
Postimees


«Mingit tagasiteed kodanliku Eesti Vabariigi juurde ei ole ega saagi olla.»
ENSV ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel, hilisem Eesti Vabariigi president.
Rublade vahetamine kroonideks 1992. aastal. Foto: Toomas Volmer/
rahvusarhiiv

«Eelmisel aastal ei tehtud mingeid pöördelisi teaduslikke avastusi.» Maineka Londoni teadusseltsi juht Thomas Bell aastast 1858, mil selts sai ülevaate Charles Darwini loodusliku valiku teooriast.

Minu isa meenutab, et raadiotelefon oli majandi spetsialistide sõidukitel. Tavaliselt oli igal oma kutsung, näiteks «Maska 1» direktor, «Maska 2» peaagronoom jne. Tegelikult on piiratud tegevusraadiusega raadiotelefonid kasutuses ka täna operatiivsõidukitel, suurürituste korraldajatel jne. Minu isa mälupildis on esimene mobiiltelefon poole diplomaadikohvri mõõdus 2-3 kg kaaluv kast, mis töötas NMT võrgus. See oli taluliidu direktori kasutuses.  Foto: erakogu

«Minu kooliaastatel rippusid Soome klassiruumide seintel maakaardid, kus Soome piirid olid selged, samuti Nõukogude Liidu omad, kuid Eestit kaardil ei paistnud.» Kirjanik Sofi Oksanen
Foto: Margus Ansu/Tartu Postimees/Scanpix
Tuhatooside virn söögikohas, kui avalik suitsetamine veel tabu ei olnud. Foto: Margus Ansu/Tartu Postimees/


«Üksikisikul pole põhjust kodus arvutit omada.» Ken Olsen, omaaegse juhtiva arvutitootja Digital Equipment Corporation juhi arvamus aastal 1977 
Eelmine
Võitlus täiuslikkusega
Järgmine
aitäh, sõbrad

Vastused puuduvad

Email again: