TIINA KAUKVERE

Kaks suve tagasi...

…kolisin tagasi vanemate juurde. Ostsin endale oma kodu ja ees ootas lõputuna näiv remont. Mul on meeles, kui südamesse võtsin, kui sõber Joss mulle teatas, et perspektiivi on raske näha, kui talle uhkusega oma ostu näitasin. Perspektiiv kadus mulgi selle suve jooksul korduvalt.

Olin üksi selle projekti juht, ent muidugi olid mul abilised, kelleta ma seda kõike poleks suutnud. Peaasjalikult vend ja isa. Üks julgustas ja teine oli paljude töödega ja üldse kõigega alati abiks. Koos vedasime köögimööblit tuppa ja freesisime elutoa põrandal töötasapinda, mis valearvutuse tõttu ei klappinud.

Too suvi on tagantjärele mulle väga eriline, ehkki sellel hetkel polnud kõik nii meeldiv, lihtne ja märgiline, kui nüüd meenutades. Vanemate juures elades pidin endale väga tihti meenutama, et see on ajutine lahendus. See läks justkui meelest ja asendus hoopis etteheitega, et soh, siin sa siis jälle maandusidki. Sageli oli tunne, et elu kimab mööda, kui mina oma lapspõlvetoas istun. Kas mul jätkub igas mõttes ressurssi, et riskantne samm lõpuni võtta või jään siia magamistuppa teadmata ajaks? 

Samal ajal edenesid ehitustööd tormilis kiirusega, kõik arenes takistustest hoolimata silmnähtavalt. Mina ikka kahtlesin endas ja tundsin, et elu veereb minust hoopis mööda. Nägin küll, et palju sai tehtud, aga keskendusin hoopis sellele, kui palju on veel tegemata.

Ma elasin kaugel oma tolmusest korterist, mistõttu otsustasin ühel hetkel vähemalt proovida mitte tegeleda remondiga oma peas, kui see kuidagi reaalsusele kaasa ei aita. See oli väga suur katsumus, kuid ka väga teadlik otsus proovida lõpetada muretsemine asja pärast, kui ma seda muuta ei saa. Ning tegutseda proaktiivselt, kui muret veidigi võimalik leevendada on. Nii hakkasin muretsemise asemel tegelema hoopis köitvamate asjadega selles üksinduses. 

Õppisin selgeks ukulele, käisin igal õhtul jooksmas, mediteerisin, kirjutasin päevikut. 

Kõlab kui idüll, ent tegelikult oli see tegutsemine peaaegu meeleheitlik püüd vabaneda muretsemisest ja hirmust üksinduse ees. See toimis, mingil määral.

Saavutasin suurepärase füüsilise vormi. Mängisin sõpradele ukulelet. Avaldasin Postimehes esseesid, millest üks viis mind hiljem kokku suure armastusega, Oliveriga.

Tundsin end üksinda hästi. Suve lõpus kolisin eluks vajaliku ema autosse ja rändasin üksi ringi. Käisin oma lemmiku, The Naked and Famous kontserdil.

Loomulikult muretsesin väiksema ressursiga edasi oma ehitustööde, rahakoti ja ka selle pärast, kuidas saab üksindusest kunagi oma pere ja kas mul on ikka olemas hingesugulasest paariline. Siis aga kirjutasin päevikusse kirjelduse, milline võiks ta olla. Manifesteerisin.

Kaevusin sel suvel hirmu trotsides sügavasse endasse, et aru saada oma soovidest ja sellest, mis on minu jaoks õnn. Olin palju ihuüksinda, mis oli hirmutav, aga samas võimaldas sellist kaevumist. Võtsin maha aja iganädalastest pidudest, seltskonnast, saavutustest... Pidin endale pidevalt meelde tuletama, et see ei ole samm tagasi, vaid hüpe edasi.

Täna tundub toonane muretsemine ja hirm mulle veider. Milleks see kõik vajalik oli? Miks tundus see justkui edukuse kiirrongilt vabatahtlikult maha astumine? Ja see näis kimavat ühe hetkega nii kaugele, et enam kunagi järele ei jõuaks. Miks tundus see hüpe hoopis loobumisena? Päev uudistetoimetuseski oli ju nii kiire, et nädal puhkust tähendas, et oled juba Eesti elu reelt maha jäänud.

Nüüd, kaks aastat hiljem näen, et kõik tookord soovitu on täna reaalsus. Ja mure oli täiesti asjata. Kõik, mille pärast muretsesin, on täna olemas. Millest unistasin.

Vaja oli aeg maha võtta ja vaid unistada, manifesteerida. Sest see kiirrong, millest ma maha kartsin astuda, oli lihtsalt sihitult ja väga agressiivselt kulgev tuulispask. See lihtsalt vurises ilma, et keegi vedurit juhiks, terve kari inimesi peal. Kes astub maha sealt, kus on palju inimesi ja tormiline kulgemine?

Aga inimene on visa oma mustreid muutma. Kahe aasta tagune asjatut muret täis suvi kipub ununema, sest nüüd muretsen juba uute asjade pärast. Alles eile muretsesin, kas Maru juba roomama ei peaks. Kuni jõudis kätte tänane ja Maru demonstreeris mulle oma esimesi käputamisoskuseid. 

Rumal mina.

Kaks aastat tagasi suvel lösutasid minu joogamatil vanemate verandal need kaks koera. Nüüd on seal Maru, minu armastusest sündinud poeg. Ma ei suuda seda imet ikka veel uskuda.


Eelmine
Marugram: väsimatud reisusellid
Järgmine
Tunnetan hetke valu

Lisa kommentaar

Email again: