TIINA KAUKVERE

Elu ilma filtrita

Kui teil on vaja pressinõunikku, mainekujundajat, turundajat, palgake minuealine. Enamasti on ta nii suur spetsialist, et on iseennastki ära petnud selles, mis temas on päris ja mis kuvand.

Olen põlvkonnast, kes kasvanud teismeliseeast alates üles sotsiaalmeedias. Maailmas, kus saad olla täpselt see, kes soovid. Kehastada kõike, mida imetled. Nüüd on see osaks enamiku argipäevast, aga mina sisenesin sinna maailma õrnas eas, kui minu vanematel sellest kõigest veel suurt aimugi polnud.

Esialgu kees elu jututubades, kus piisas oma maailma loomiseks sõnadest - räägi end täpselt selliseks nagu soovid. Siis tulid juurde profiilid ja pildid, nende hindamine. Olin siis põhikooliealine.

Keskkooli alguseks oli kogu elu põhimõtteliselt internetti kolinud. Seal rippuv profiil oli paljude jaoks olulisem visiitkaart kui lihast ja luust inimene ise. Vähemalt tundus see saavat oluliselt rohkem tähelepanu kui reaalne elu või sisemaailm. Mäletan koolist tagasihoidlikke noori, kelle sotsiaalmeedia lehel toimus plahvatus. Väljakutsuvad, julged, kirevad. Muljetavaldav pühendumus internetimina loomiseks. Kaks täiesti erinevat inimest ja maailma, aga ometi kehastas seda kõike üks isiksus.

Sellist kahestumist hakkasin ise tajuma üsna noorelt, põhikooliealisena. See väljendus nii, et tundsin sageli, et ma ei ole tegelikult nii huvitav ja ilus, nagu lubab arvata minu sotsiaalmeedia. Ma hakkasin iseennast võrdlema… iseendaga. Ma olin loonud endale interaktiivselt täiusliku minapildi ja pahandasin endaga, kui reaalsus sellele ei vastanud. See, et päris mina interaktiivsele minale alla jäi, oli saladus, mida varjasin nii, et olin lihtsalt üha enam selles maailmas, kus ma endale rohkem meeldisin.

Aga ka reaalsuses püüdsin üha rohkem selle teise mina moodi olla, mistõttu hakkasin kasvatama endale tugevamat fassaadi ka päriselus. Ma lubasin endale vähem avalikke eksimusi. Ma hindasin end karmilt ning jätsin mitmeid asju tegemata, sest kartsin läbi kukkuda. Internetimina polnud läbikukkuja, internetis polnudki läbikukkujaid. Ma pidin sama hea välja nägema nagu hoolikalt valitud piltidel. Ma lõin endale ootused ning vältisin parema meelega riske, mis võisid need ootused purustada. Fassaadi purustada.

See kõik oli väsitav, rahulolematust tekitav. Enda võrdlemine tekitab alati rahulolematust, isegi kui sa võrdled iseennast iseendaga. Igasugune fassaad on väsitav, sest seda peab pidevalt putitama. Mida ersatsim see on, seda rohkem tuleb hooldada, muidu hakkab fassaad mõranema. Ja siis tuleb nähtavale see, mis on fassaadi all.

Mis seal all siis õigupoolest on, mida me kõik vähemal rohkemal määral varjata püüame? Loome kuvandit, kujundame, presenteerime. Käib pidev iseenda müümine ja turundamine, oma tugevuste rõhutamine ja nõrkuste peitmine. Väljast ja seest, välimuses ja iseloomus.

Oleksin väga tahtnud, et keegi oleks mulle puberteedieas näidanud seda, mis on fassaadi taga, sest see on ehe. Ja ma ei tea midagi ilusamat kui ehedus. Püüan seda alljärgnevate fotodega meelde tuletada. Enamik neist piltidest ei jõuaks kunagi sotsiaalmeediasse. Paljud neist hetkedest ei vääri isegi jäädvustamist.

Hetked, mil ema puhkeb nutma, sest ei suuda vaigistada nutvat last. Need on pildid väsinud ilmetest, punastest silmadest. Paljastest kehadest. Need on kõige suuremat füüsilist pingutust nõudvad hetked, suured emotsioonid. Need on rasvased, pesemata juuksed ja armid kehal. Aga need on ka näiteks kõige siiramad naeratused, spontaansed kallistused, suudlused, üllatused. Nende seas on tõenäoliselt kõige ilusamad hetked elus.

Õnnelikud on need, kes lubavad endal olla ebatäiuslikud. Ka maailmas, kus interaktiivselt on võimalik oma elu täiuseni lihvida. Maailmas, kus kuvand ja maine on kõrgelt hinnatud. Ülehinnatud.

Tundeid ei saa valikuliselt vaigistada. Need, kes kardavad olla haavatavad ja väldivad häbitunnet, väldivad ühtlasi ka joovastust, armastust ning ehedust. Selleks, et leida kontakt, armastus, peab esmalt panema end haavatavasse olukorda ja avaldama teisele oma tundeid. Risk on, et tunded jäävad vastuseta, kuid sama tõenäoliselt võivad need ka vastuse saada. See, mis võib haavata, teeb ühtlasi ka elu ilusaks. Armastan iseennast nii palju, et luban endal olla ebatäiuslik.


Eelmine
Maru õppetund: ootustevabadus
Järgmine
Miks peab elu mulle niimoodi näkku lööma?!

Vastused puuduvad

Email again: