TIINA KAUKVERE

Blogi

Marugram: väsimatud reisusellid

Telefonist pilte sirvides märkasin, kui palju oleme sel suvel mööda Eestit ringi kolistanud. Praegugi kirjutan seda postitust ühest hubasest Kuressaare saunamajakesest, kus oleme nädala elanud. Kuhu siit edasi, ei teagi... Maru elu. 
Mustvee ja Peipsi
Käsmu
Lahemaa
Foto: Rene Türk
Foto: Rene Türk
Jäneda
Pärnu
Hiiumaa
Saaremaa

Loe lisaks

Kes tapab sinu fantaasiaid?

Kes sulgeb külades tabade taha puuriidad ja ehitab steriilse mänguväljaku? Kes loeb oma samme ja planeerib nende põhjal teekondi? Kes “arendab” võsa asemele pügatud muruga korterlinnaku? See on spontaansust pelgav ja optimeerimist armastav täiskasvanu.

Kui ma olin väike tüdruk, mängisin väga palju ihuüksinda. Nii sai kujutlusvõime vabalt lennata ja keegi ei saaginud reaalsusega peas loodud võlumaailmasse. Solgitorukaane all elas kuri nõid, sild järvepaisu kohal oli laev avamerel, vahel ka Hiiumaa praam. Ent vanas veskis asuva palgirongiga sai kõvasti lõbusõitu tehtud kogu küla lastega. Lastega, kes suveks kolisid sisuliselt puuriitade vahele. Polnud põnevamat kohta kui puuriidad keset meie küla, sellega nõustusid nad kõik.

Teine äge koht oli jõe-äärne toomingavõsa, kus väike purre ning suitsuahi laudade ja toolidega.  Tohutu ronimispuu, vana ja kahar toomingas, võttis kõik enda varju. Sagelil kolistasime kambaga hoopis garaažide taga. Sealne meenutas eksootilist džunglit, kus puude vahel ronis kassitapp ning keset rohelisust oli veelomp. Sellest üle hüppamiseks oli keegi köie sidunud. Mida sa oskad veel elult tahta?

Noh, ja kui nendest kohtadest küll sai, siis leiti tee ka küla keskel asuvale mänguväljakule. Seal olid rauast ronimispuud, liivakast, isegi kiik, ja see kõik asetses kohe meie koduakna all. Ent garaažide taga oli ikka nii palju ägedam!

Täna ei mängi seal enam keegi. Puuriitade asemel on tabalukus kuurid, toomingavõsa ongi vaid üks tohutu võsa ja garaažide-tagune läbipääsmatu.

Viimati kodukülas käies märkasin aga, et majade vahele on rajatud modernne mänguväljak. Liivakast, ronimispuu... Ilus, värviline, kompaktne, sümmeetriline, riisutud, steriilne, nagu pealinnas. Ainult seal on mänguväljakud veel ka tarastatud. Nende aedikute ümber olen näinud istumas vanemaid, kes ootavad, et mängud mängitud saaks.

Täiskasvanutel on üldse kõik väga planeeritud ja paigas. Tean omast käest, olen nüüd täiskasvanu. Igaks asjaks on oma aeg. Kui on mänguaeg, siis tuleb mängida.

Ent lapsepõlv oli palju mängulisem. Põhikoolis läksin tihti oma parima sõbranna Leenuga koolist koju tunde. Vahepeal sõitis vend minust kolm korda rattaga mööda, jõudis käia ära trennis ning kooliasjadki tehtud. Meie Leenuga ikka tulemas, pole pooltki veel kõnnitud. Teele asudes teadsime vaid, et see lõpeb koduuksel. Aga kaua rännak kestab, kust läbi läheb ja keda sellel kohtame, see selgus alati käigupealt, õhinapõhiselt. Täiskasvanuna ütleksin ehk selle kohta aja raiskamine, kui need tulemised ei oleks täis olnud meeldejäävamaid ja naljakamaid seiku minu senises elus.

Kui Leenu täna tänavatel selliseid lapsi kohtab, kutsub ta neid nokkijateks. Seal nad nokivad, seljakotid asfa heidetud. Vaatavad midagi aega, teisi ja iseennast unustavalt.

Möödus pea 20 aastat ja nokkimine hakkas minu ellu tagasi pressima. Sain ise emaks. See on tegelikult nokkimist soodustav amet. Esialgu võid sa nokkida igapäevaseid käruringe tehes, lapsega seinal varje vaadates, kussutades, kümme korda ööpäevas imetades. Hiljem, kui laps iseseisvamaks saab, saate juba koos nokkida. Õues oma esimesi iseseisvaid jalutuskäike tehes on tema jaoks nokkimist väärt iga teele jääv kivi ja puuoks.

Kui maailma uudistavast imikust pole oskuslikumat nokkijat, siis üllatusega avastasin, et minu lapsepõlve lemmiktegevus on täiskasvanumaailmas hoopis peljatud te-ge-vu-se-tus. Ja hetk ainult iseendaga võib olla kurnav, üksildane, tühi. 

Mitu kilomeetrit? Kui kaua? Milline marsruut? Palju samme? Nii küsisin endalt vankriringidele suundudes. Mulle, suurele unistajale ja niisama kondajale, oli sihitult uitamine muutunud katsumuseks. Olin end vahepeal programmeerinud eesmärke seadma, planeerima ja plaani täitma. Kõik peab olema mõtestatud, põhjendatud, tulemusele orienteeritud. Vastasel juhul on tegemist “ebaefektiivselt kasutatud ajaga”.

Täiskasvanud inimene peab ometi efektiivne olema. Tema nädal on täis planeeritud. Ta ütleb suure uhkusega, et aega pole. Teatab tuttavale tänaval, et kiire on, sest pisemgi vestlus ajab niigi pingul päevakava lõhki. Ta jalutab tööle, sest tahab olla “kehaliselt aktiivne”. Tal on aastas vaid 28 päeva puhkuseks ning see väärtuslik aeg tuleb pikalt ette ära sisustada, vastasel juhul läheb see niisama passides raisku. Nii püstitab ta eesmärke isegi “puhates”.

Eesmärkidega kipub olema nii, et tõelise rahulduse saab neist sageli siis, kui need on saavutatud – on tulemus. Olgu selleks läbiloetud raamat, jalutatud kilomeetrid, kulutatud kalorid, kohtutud kohtumised, tehtud ülesanded. Nokkimisel otsest ja selgelt eesmärki pole. Ent selles peitubki nokkimise võlu. 

Esiteks viib nokkimine mõnikord täiesti ootamatult millegi suurepäraseni. Müüte, elusid ja maailma muutvani, sest ilma kammitsuseta saab fantaasia kõige võimsamalt lennata. Täiskasvanu ütleb küll, et laps peab igavlema, et uute avastusteni jõuda. Ise aga talitab ta hoopis nõnda, nagu jõuaks nendeni raske töö, pideva rapsimisega.

Silmnähtavate tulemuste asemel jääb nokkimine enamasti siiski lihtsalt nokkimiseks, mistõttu kipume selle võlu unustama ja jääme igapäevaste liistude juurde, mis kindlasti mingi tulemuse garanteerivad. Isegi, kui keskpärane, vähemalt tulemus. Tulemus on turvaline.

Kui eesmärk kannustab, siis eesmärgitus vabatab. Pole eesmärki, pole ootusi, pole tähtaega, pole tormamist, pole pettumust. See võimaldab nautida protsessi ennast, nautida hetke ja märgata ümbritsevat. Raamatut lugedes pole eesmärgiks see lõpuni saada, vaid lugemist ja hetke nautida. Jalutamise eesmärk pole sammude, kilomeetrite ja verstapostide kogumine, vaid iseenda, ümbruse, hetke nautimine. Tuttavaga kohtumise eesmärk pole linnuke kirja saada, vaid hetke nautimine. Tööl käimine on seni mõnus, kui selle eesmärk pole ainult raha teenimine, vaid hetke nautimine. Elu eesmärk ei ole üleelamine, vaid läbielamine.

Täiskasvanu kipub seda kõike unustama, ent õnneks on kõige suuremad õpetajad ustavalt ja usaldavalt meie kõrval käimas. Nad on meie lapsed. Ärme tapa nende fantaseerimisvõimet ja vabadust lõputute eesmärkide, täis topitud päevakava ja raamidega. Lubame igavleda, uurida, vaadelda. Kindlasti avastavad nad nõnda midagi, mida raamidest pime täiskasvanu enam näha ei suuda. 

***

Üks märkamisharjutus

Selleks, et lõpetada lapsega jalutades tüütu ja täiesti ebaotstarbekas teekonna planeerimine ning liikuda lihtsalt sinna, kuhu jalad viivad, hakkasin ümbrust pildistama. Jalad läksid hoopis sinna, kuhu fotosilm spontaanselt viis. Ilma planeerimata. Märkasin end ümbritsevat ja pildistasin seda, mis mind kõnetas. Samaaegselt mõtlesin neile täiesti suvalistele piltidele pealkirjad. Pealkirjaks said esimesed sõnad, mis hetkega seoses keelele tulid. Nõnda puhkas pea tohutust planeerimisest, märkasin hoopis hetke ja end ümbritsevat. Harjutasin spontaansust. Siin on tulemused.  

Loe lisaks

Miks peab elu mulle niimoodi näkku lööma?!

Tunnen kaasa ajakirjanikele ja tunnen kaasa valitsusele. Tunnen kaasa EKRE-valijatele ja Reformierakonna omadele. Tunnen kaasa Postimehe kuvandile, Ahto Lobjakale, Lobjaka fännidele ja vastastele. Tunnen kaasa Kaja Kallasele, Helmede klannile, Helir-Valdor Seederile, Jüri Ratasele. Minu kaastunne kuulub kõikidele sotsidele. Tõtt-öelda tunnen kaasa kogu Eesti soole, venelastest rääkimata ning küsin selle kõige taustal: miks elu küll meile niimoodi näkku peab lööma?

Foto: Piret Lakson (Instagram: @modernstreetlife)

Hiljaaegu istusin Postimehe toimetuses, suur ebaõiglustunne hinges. Keegi oli kuskil jälle mingi jama kokku keeranud. Ei mäletagi, mis seekord oli. Kas pani järjekordne kolleeg ameti maha. Või jäid ette artiklite lugejanumbrid, mis ütlevad enamasti, et pinguta oma uurimustega palju tahad, inimesi huvitab ikka rohkem see, kui keegi end paljaks võtab või peksa saab. Või ärritas mind nende häälekas virin, kes ajakirjanduse eest ise sentigi maksta ei taha. Tasuta jagatakse ju enamasti pahna. Ja kindlasti oli ärritajaks seegi, et «ajakirjandus» seda täis on. Võib-olla meenutas kontojääk, et minu töö on alamakstud. Või tahtis töökoormus halvata, kui ülemus nõudis homsesse lehte analüüsi teemal, millest ma kuulnudki polnud.

Lonkisin trammile ja mõtlesin, miks küll MINA – ausa ja raske leiva teenija – pean süütult nii palju kannatama? Ko-gu-aeg! Siis tuli peale piletikontroll ja sain trahvi. Üks peatus enne kodu.

Kui joodik trammiistmele magama jäeti ja mind mupo bussi kupatati, tundsin «seda» tunnet. See on ohvritunne, kus kogu maailm justkui kinnitab, et jah, Tiina, sina oledki süütu kannataja. See siin on ülekohus ja sina oled ohver. Enesehaletsus ja kaastunne iseendale – see kõik langes minu peale nagu kellegi soe kallistus. Selline, mille järel tundeid alla surunud inimene lõpuks nutma pahvatab.

Midagi sarnast tunneb inimene solvudes. Samal ajal on solvumine valik – solvata saab kedagi siis, kui ta ise otsustab nii. Selle valiku ette pannakse inimene päeva jooksul korduvalt. Kes sõimab naisi, kes homosid, kes keskealisi mehi, kes ajakirjanikke, aga otsuse solvuda teeb iga kord inimene ise.

Veider on see, et kui võimalus antakse, siis valime meeleldi solvumise. Tundmise, et mina olen ohver, kannataja. Kentsakal kombel pakub see mingit magusat rahuldust. Võib-olla saab endale õlale patsutada: vaata, nii palju jama, aga sina ikka pusid edasi. Võib-olla saab nii õigustada iseenda saamatust: sellises jamas polegi võimalik edukas olla. Aga võib-olla lisab emotsioonide virvarr lihtsalt vürtsi muidu veidi tühjale ja üsna heale elule?

Umbes nagu tegi Ahto Lobjakas saates «Olukorrast riigis» – tihti üle võlli, kuid meelelahutuslik vürts elule. Selleks mängib Lobjakas ise sageli ohvrikaardile. Kui Reformierakond oli võimul, olime me kõik Reformierakonna ohvrid. Viimasel ajal muidugi EKRE omad.

Päev, mil Lobjakas teatas oma lahkumisest raadioeetrist, oli ohvreid palju. Lobjakas oli ohver, sest tema sõnu taheti piirata. Lobjaka kaasvõitlejad tundsid end ohvrina, ent ka vastased olid ohvrid – lõpuks ometi tunnistati, et Lobjakas on neile ülekohut teinud. Isegi Reformierakond oli nüüd ohver – nende ajal võis Lobjakas lahmida küll, aga tuli EKRE tüüri juurde ja hakkasidki pead lendama.

Päev, mil uus valitsus ametisse astus, oli samuti ohvriterohke. Sõnavabadus oli ohver, ütles presidendi dressipluus. President ise oli tumm ohver, sest tal polnud vahendeid takistamaks Marti Kuusiku ametisse astumist. Ohvrid olid lisaks presidendile kõik naised, kes end minister Helme kommentaarist puudutatuna tundsid. Liberaalid olid ohvrid, sest EKRE saigi valitsusse. Ohvrid olid EKRE valijad, kes solvusid presidendi peale. Ja ka need, kes ei solvunud, sest EKRE ja üleüldse kogu poliitretoorika viimasel ajal suuresti ohvrimeelsusele rõhubki. Traditsiooniline perekond ja abielu, rahvusriik ja aastasadu omal maal võõra ikke all elanud eestlased – need on vaid mõned näited ohvritest, kelle heaolu on selle retoorika põhjal ju endiselt täielikult kellegi teise kätes. Ja see keegi lihtsalt nüristab seda tahtlikult, järjepidevalt, tuimalt.

Sellist tohutut ebaõiglustunnet päevast päeva väikse rahuldusega läbi elades jääb emotsiooni varju enamasti probleemi sisu. Ja vahel soov märgata, et suurt sisu sellel «probleemil» polegi. On ainult emotsioon. Kõige suurem probleem on hoopis see emotsionaalsus, millega me probleemidele läheneme. Seda kütavad ühtmoodi Helmed ja Lobjakas. Kord solvub üks leer, siis teine, kusjuures eesmärk ongi solvata. Tegelikult pole ohus mitte sõnavabadus, vaid see, et me ei jõua sellise lahmimisega mitte kunagi probleemide tuumani. Me pole suutnud oma probleeme rahvana isegi korralikult sõnastada.

Sõnavabadus pole ohus, ohus on dialoog. Selle asemel püütakse meeleheitlikult teist veenda selles, et ta eksib, aga dialoogi eesmärk pole ju teise veenmine, vaid mõistmine, kuulamine.

Kas minu kui ajakirjaniku sõnavabadust on keegi kunagi püüdnud piirata? Ei ole. Aga minu jaoks on probleem meedia ärimudeli ebastabiilsus, tohutu kaadrivoolavus ning sellest kõigest tekkivad pinged tööpostil. Probleem on kukkuv tiraaž ning see, et veebis on kvaliteet kõrvuti müra, tohutu emotsioonivalangu ja lihtsalt pahnaga. Ja mitte pahatahtlikkusest ja suurest ahnusest, pahnas ja emotsioonides lihtsalt nähakse ainsat võimalust, kuidas kvaliteedi tootmist rahastada. Probleem on väike eestikeelne auditoorium, probleem on reklaamiraha liikumine sotsiaalmeediasse.

Samuti on minu kui ajakirjaniku jaoks probleem, kui Postimehe omanik, keda ma ei tunne, seab oma tegevusega küsimärgi alla minu ja kogu toimetuse objektiivsuse: «Margus Linnamäe tuli kapist välja» (Äripäev), «Margus Linnamäe teeb toimetuse arvamusest üle sõites Postimehest konservatiivse maailmavaate lipulaeva» (Delfi), «Linnamäe: suurannetus Isamaale Postimehe sõltumatust ei mõjuta» (ERR), «Meediamogul Linnamäe haaras telefoni: miks te ei tule Kanal 2 valimisdebatile?» (Õhtuleht).

Lahendused näivad kauged. Neist rääkimise asemel on lihtsam tunda end ohvrina – ajakirjanduse ärimudeli, klikkide, sotsiaalmeedia pealetungi, tänapäeva infoajastu, Margus Linnamäe ohvrina.

Kurtmisest rahuldust saavast ohvrist veel hullem on vaid vaikiv ja passiivne ohver, kes istubki tööpostil, hinges tohutu ebaõiglustunne, millest vaikimise tõttu mitte keegi kunagi teada ei saa. Ei väärtusta ta iseennastki nii palju, et küsida juurde palka või paremaid tingimusi. Ta lihtsalt istub päevad õhtusse ning näeb enda suhtes ebaõiglust kõikjal. Ka selles, kui ta piletita sõidu eest trahvi saab.

*Ilmus Postimehes 10. mail 2019


Loe lisaks

Elu ilma filtrita

Kui teil on vaja pressinõunikku, mainekujundajat, turundajat, palgake minuealine. Enamasti on ta nii suur spetsialist, et on iseennastki ära petnud selles, mis temas on päris ja mis kuvand.

Olen põlvkonnast, kes kasvanud teismeliseeast alates üles sotsiaalmeedias. Maailmas, kus saad olla täpselt see, kes soovid. Kehastada kõike, mida imetled. Nüüd on see osaks enamiku argipäevast, aga mina sisenesin sinna maailma õrnas eas, kui minu vanematel sellest kõigest veel suurt aimugi polnud.

Esialgu kees elu jututubades, kus piisas oma maailma loomiseks sõnadest - räägi end täpselt selliseks nagu soovid. Siis tulid juurde profiilid ja pildid, nende hindamine. Olin siis põhikooliealine.

Keskkooli alguseks oli kogu elu põhimõtteliselt internetti kolinud. Seal rippuv profiil oli paljude jaoks olulisem visiitkaart kui lihast ja luust inimene ise. Vähemalt tundus see saavat oluliselt rohkem tähelepanu kui reaalne elu või sisemaailm. Mäletan koolist tagasihoidlikke noori, kelle sotsiaalmeedia lehel toimus plahvatus. Väljakutsuvad, julged, kirevad. Muljetavaldav pühendumus internetimina loomiseks. Kaks täiesti erinevat inimest ja maailma, aga ometi kehastas seda kõike üks isiksus.

Sellist kahestumist hakkasin ise tajuma üsna noorelt, põhikooliealisena. See väljendus nii, et tundsin sageli, et ma ei ole tegelikult nii huvitav ja ilus, nagu lubab arvata minu sotsiaalmeedia. Ma hakkasin iseennast võrdlema… iseendaga. Ma olin loonud endale interaktiivselt täiusliku minapildi ja pahandasin endaga, kui reaalsus sellele ei vastanud. See, et päris mina interaktiivsele minale alla jäi, oli saladus, mida varjasin nii, et olin lihtsalt üha enam selles maailmas, kus ma endale rohkem meeldisin.

Aga ka reaalsuses püüdsin üha rohkem selle teise mina moodi olla, mistõttu hakkasin kasvatama endale tugevamat fassaadi ka päriselus. Ma lubasin endale vähem avalikke eksimusi. Ma hindasin end karmilt ning jätsin mitmeid asju tegemata, sest kartsin läbi kukkuda. Internetimina polnud läbikukkuja, internetis polnudki läbikukkujaid. Ma pidin sama hea välja nägema nagu hoolikalt valitud piltidel. Ma lõin endale ootused ning vältisin parema meelega riske, mis võisid need ootused purustada. Fassaadi purustada.

See kõik oli väsitav, rahulolematust tekitav. Enda võrdlemine tekitab alati rahulolematust, isegi kui sa võrdled iseennast iseendaga. Igasugune fassaad on väsitav, sest seda peab pidevalt putitama. Mida ersatsim see on, seda rohkem tuleb hooldada, muidu hakkab fassaad mõranema. Ja siis tuleb nähtavale see, mis on fassaadi all.

Mis seal all siis õigupoolest on, mida me kõik vähemal rohkemal määral varjata püüame? Loome kuvandit, kujundame, presenteerime. Käib pidev iseenda müümine ja turundamine, oma tugevuste rõhutamine ja nõrkuste peitmine. Väljast ja seest, välimuses ja iseloomus.

Oleksin väga tahtnud, et keegi oleks mulle puberteedieas näidanud seda, mis on fassaadi taga, sest see on ehe. Ja ma ei tea midagi ilusamat kui ehedus. Püüan seda alljärgnevate fotodega meelde tuletada. Enamik neist piltidest ei jõuaks kunagi sotsiaalmeediasse. Paljud neist hetkedest ei vääri isegi jäädvustamist.

Hetked, mil ema puhkeb nutma, sest ei suuda vaigistada nutvat last. Need on pildid väsinud ilmetest, punastest silmadest. Paljastest kehadest. Need on kõige suuremat füüsilist pingutust nõudvad hetked, suured emotsioonid. Need on rasvased, pesemata juuksed ja armid kehal. Aga need on ka näiteks kõige siiramad naeratused, spontaansed kallistused, suudlused, üllatused. Nende seas on tõenäoliselt kõige ilusamad hetked elus.

Õnnelikud on need, kes lubavad endal olla ebatäiuslikud. Ka maailmas, kus interaktiivselt on võimalik oma elu täiuseni lihvida. Maailmas, kus kuvand ja maine on kõrgelt hinnatud. Ülehinnatud.

Tundeid ei saa valikuliselt vaigistada. Need, kes kardavad olla haavatavad ja väldivad häbitunnet, väldivad ühtlasi ka joovastust, armastust ning ehedust. Selleks, et leida kontakt, armastus, peab esmalt panema end haavatavasse olukorda ja avaldama teisele oma tundeid. Risk on, et tunded jäävad vastuseta, kuid sama tõenäoliselt võivad need ka vastuse saada. See, mis võib haavata, teeb ühtlasi ka elu ilusaks. Armastan iseennast nii palju, et luban endal olla ebatäiuslik.


Loe lisaks

Maru õppetund: ootustevabadus

Maru ja Elli. Uskumatu, kui suur erinevus on seitsme- ja kolme-kuusel. Elli on sitke, roomab ringi ja tahab kangesti püsti tõusta. Maru siputab jalgu, püüab midagi haarata ja katsub pead hoida. Peagi ei saa keegi enam aru, et neil kahel üldse mingi vanusevahe oleks, aga praegu on Ellil tükk tegemist, et Maru võimete juures mingitki tähelepanu saada. 

Keegi tark, kes vääriks kindlasti tsiteerimist, kui ma ta nime teaks, on öelnud, et pettuda saab ainult iseenda ootustes, mitte inimeses.

Kui Maru oli maailmas elanud mõned nädalad, tuli meil Soome sõita. Mina olen püsimatu reisisell. Mulle meeldib ringi kolada. Vajan keskkonnavahetust ja liikumist. Unistasin vahelduseks uues linnas kärutamisest, uute inimestega kohtumisest. Nii väiksele aga meeldis sel reisil vaid minu süles olla. Magades ja ärkvel olles.

Kussutasin, pani silma kinni. Tundsin kergendust, et magab. Aga, kui ta voodisse panin, tegi silma lahti ja hakkas nutma. Võtsin sülle, kussutasin, panin voodisse, võtsin sülle, kussutasin, panin voodisse etcetcetcetcetcetcetcetc… Paljudele tuttav jada.

Lõpuks lõin käega ja ta magaski päevad läbi minu peal või süles. Ta ju alles harjub eluga maailmas ja oma koduski, rääkimata võõrastest kohtadest.

Aga kui olen aus, siis esimestel päevadel oli peaaegu 24/7 inimmadratsiks olemine frustreeriv. Hommikuti ärkasin lootusega, et tänane tuleb teisiti. Ei tulnud ja umbes kolmandal päeval lõin käega. Leppisin oma madratsistaatusega ja vaatasin, rahu südames, kuidas laps vähemalt minu süles rahulikult magab. Mõelge ise, kui te ühe kuuga poole suuremaks kasvaksite! Tunneksite ka ebamugavust ja suurt lähedusvajadust maailmas, kus kõik on võõras. Isegi omaenda peegelpilt!

Ja siis ühel hommikul, kui ma jälle teda sülest voodisse proovisin panna, ei ärganudki ta üles. Käisin duši all, Maru magas. Sõin hommikust, Maru ikka magas. Hakkasin koristama. Ja ta ikka magas. See uni oma voodis kestis küll tund aega, aga ma ei suutnud oma õnne uskuda. Olin terve päev nii tänulik, kuigi ülejäänud päeva ta magas jälle vaid minu süles.

Seejärel muutsin täielikult oma suhtumist. Varem, kui Maru minu süles silma kinni lasi, siis tekkis alati suur lootus… ehk nüüd! Ehk nüüd saan lõpuks ta rahus voodisse panna. Käia pesemas, kohvi teha, rõdul värsket õhku hingata! Teha joogat! Mida ma küll kõike kohe tegema hakkan! Sellele järgnes frustratsioon, kui ta kohe ärkas. Ent nüüd lõin kõigele käega. Otsustasin, et ei hakka tulevikku planeerima. Olen hetkes. Ilma ootusteta, ilma plaanideta. Läheb nagu läheb.

Seda suurem oli minu rõõm, kui ma peale kussutamist duši alla pääsesin ning sealt väljudes korter endiselt hiirvaikne oli. Sellist tänutunnet polnud ma pikalt tundnud. Tõesti, see pesuskäik oli nii suur üllatus, et rohkemat mul polnudki vaja, et see päev kordaläinuks lugeda.

Elu Maruga on õpetanud, et reaalsus ei tee mulle kunagi nii palju liiga kui peas loodud ootused ja lootused, mis ei täitu. Ootustevabast elust on saanud mulle nagu mingi harrastussport. Ootused ju tahavad ikka tekkida, aga õnneks sõidab siis Maru oma plaanidega neist üle ja tuletab meelde, et elaksin hetkes ja mitte tulevikupildis.

Loomulikult on see suur väljakutse. Pettumust tuleb jätkuvalt ette. Eriti siis, kui olen magamata ja tema nutune. Siis tekib ikkagi suur oma aja igatsus. Mida kaugemana see näib, seda suurem on frustratsioon. Aga lõpuks see oma aeg ikkagi jõuab kätte ning sel hetkel jõuan ikka ja jälle järeldusele, et miks ma lihtsalt sellele keerulisele hetkele ei alistunud. Miks ma ei keskendunud Marule, vaid mõtlesin temaga tegeledes, et saaks käed vabaks, jõuaks see hetk juba lõpuni.

Eelmisel nädalal otsustasime parima sõbranna Angelaga end proovile panna. Tema tütar on seitsme-kuune, Maru sai just kolme-kuuseks. Kaks suurt tähelepanu nõudvat tegelast, kes meid ootustevabalt elama õpetavad. Angela võttis tütre kaasa ja sõitis minu juurde Tartusse. Loomulikult hakkasid ootused kohe minust üle sõitma. Päiksepaisteline ilm, meie, noored emad, jalutamas. Kohvikud ja kohad, mida tahan pealinlasele näidata… 

Reaalsuses ei meeldi Marule tihti vankris magada, mistõttu olime seegi kord palju neljakesi toas kinni. Aga tellisime koju maitsvat süüa ning tundsime tänulikkust, kui Maru oma voodis ning Elli õues vankris pikalt ja sügavalt magasid. Ja kui suur oli rõõm, kui ühel päeval ikkagi kärutamine õnnestus. 

Lugesime ootustevabad päevad kordaläinuks ning Angela sõitis tagasi Tallinna. Tänasime üksteist. Reis Tartu oli meeldejääv ja soe, ehkki möödus suuresti nelja seina vahel.

Ootustevaba elu on praegu veel suur väljakutse, aga Maru õpetab.

Loe lisaks

...

Üks kortermaja ei saa ega saa juba aastaid maha müüa oma pööningukorrust. Sinna saaks ehitada väärtusliku korteri. Avara, merevaatega. Esimesed tööd selleks on tehtud, katus vahetatud ja kõrgemaks tõstetud. Ostjagi on olemas. Rahaga saaks putitada ühist eestiaegset maja. Kõik on viimse kui sendini ära plaanitud, aga ei saa ega saa selle tehinguga ühele poole. Kõik elanikud ju võidaks, aga üks on müügi vastu. Mõtteline osa pööningust kuulub võrdselt kõigile, kõik peavad olema nõus. Tema on vastu. Miks? Lihtsalt.

Nii tullakse juba aastaid ühistu koosolekule ja räägitakse ühest ja samast teemast, aga kahest erinevast tõest ja õigusest. Vahel harva on vastane ise kohal. Üldjuhul suhtleb ta naabritega juristi vahendusel. Viimasel on hulgaliselt etteheiteid teistele elanikele. Nad käituvat õigusvastaselt!

Ebaõiglust tunnevad ka teised elanikud. Neile tundub, et naaber tegeleb väljapressimisega. Vahel annab ta nimelt lootust: ükskord vihjas, et kui ta saaks endale privaatse parkimiskoha maja taga… Siis andis mõista, et ostab hoopis ise pööningu ära. See kõik olevat ju nii selgelt ebaaus teiste suhtes!

Kumbki pool selles majas ajab taga oma tõde ja õigust. Samal ajal on kui tiksuv pomm maja ligi 80-aastane kanalisatsioonisüsteem ning fassaaditöödeks on võetud laen, mille viivist tuleb maksta kõigil. Lahenduse otsimine on jäänud tõestamise ja õigustamise varju. Lahendus pole neile olnud nii tähtis kui tõde ja õigus. See on ülim ja nad kõik on oma tõe ja õiguse ohvrid.

On vist inimlik, et märgates ebaõiglust ja ebaõigust, tärkab vastupandamatu soov oma tõde ja õigus jalule seada. Vaieldes ei teki enamasti siirast soovi mõista teist inimest, vaid ikka hasart veenda teda oma tões. Tõestada ja õigustada. Tihti on inimene sellega nii ametis, et jätab märkamata, et see pole mitte ainult ebavajalik, vaid talle isegi kahjulik.

Nõnda on ka tänapäeva ajakirjandus jõuliselt tõde ja õigust jalule tarides teinud ühiskonnale kohati rohkem kahju kui kasu. Osalt on ajakirjanduse “tõeotsingute” sünnitiseks ka äärmuslikkus. Näiteks EKRE.

Kas keegi mäletab, kuidas sai meediastaariks riigikogu liige Jaak Madison? Oma aastaid vana blogipostitusega, mille ajakirjandus peale riigikogu valimisi üles korjas. Selles vaagis noor mees natsismi positiivseid külgi. “Selline nn “range” kord tõi ka Saksamaa tol ajal üsna sügavalt p**sest välja […],” kirjutas Madison oma blogis aastaid enne, kui temast sai parlamendisaadik. Ajakirjandus kajastas, sest selline sõnum on ju šokeeriv, kohatu, ja mis seal salata, ka kirgi küttev. Madison õppis kiiresti, et mida kangem on sõnum, seda suurem kajastus. EKRE wunderkind. Nõuame abordiks eriluba ja taastame surmanuhtluse. Ehitame üles sõjatööstuse. Lai kõlapind oli täpselt see, mida noorpoliitik vajas. Mida kangemaks läksid sõnumid, seda suuremaks kajastus. Mida suuremaks läks kajastus, seda kangemaks muutusid sõnumid.

Samamoodi puhutakse praegu arvamusliidri rolliks õhku täis Ruuben Kaalepi nimelist. Muster kordub: kõigepealt aastatetagune äärmuslik intsident, mis võib-olla leidis aset, aga võib-olla ei leidnud ka. Ent tegelikult on Kaalep juba näinud, et ta ei peagi tegema muud, kui lihtsalt kangeid sõnu pilduma. Vaadake, mis ta ütles! Kuidas nii sobib! Nii pasundab õiguse ja tõe otsingutel ajakirjandus, võimendades ühtlasi Kaalepi ütlusi ja mobiliseerides neid, kellele kangetest sõnumitest kiirel ajal piisab.

Lõpuks võib tõeotsingul ajakirjandus vale paljastamiseks ka selged faktid lauale laduda, ent kangete sõnumite abil koondunud pooldajate jaoks tuleb ikkagi Martin Helme Deutsche Welle intervjuust võitjana välja. Mis sest, et valede faktidega.

Kellele sellest tõestamisest ja õigustamisest siis õigupoolest kasu on? Terve elu tõde ja õigust taga ajanud Vargamäe Andrese viisid need otsingud aina sügavamale mülkasse. Kui ta last ootava Sauna-Mariga kirikuõpetaja juurde läks, paludes, et viimane nad järeltulija nimel kiirustades paari paneks, ütles õpetaja aga Andresele laused, mis minus külmavärinaid tekitavad.

“Hea küll siis, armsad hinged, teie lapse pärast teen ma seda, et tal oleks juba sündides õige isa ja ema. Laste kätte ei taha ma vanemate pattu mitte maksa, sest enam ei ela me hirmu, vaid armu all. Aga õige ei ole see mitte, mis ma teen, pea seda meeles, sina, Vargamäe Eespere peremees. Sellepärast ära nõua ka sina oma naabrimehelt ikka aina õigust taga, vaid mõtle vahel ka armu peale. Õigus teeb sinu südame kõvaks, sinu meeled kurjaks, õigus paneb silm silma vastu, hammas hamba vastu. Mina, sinu hingekarjane, ei mõõda sulle täna õigust mööda, vaid armu mööda, miks ajad siis sina nii väga oma õigust taga? Nõudkem jumala armu, mis ülem on kui kõik mõistus, see olgu meie õigus.”

Enam, kui oma tõde kuulutada, soovis kirikuõpetaja Tammsaare suurteoses mõista neid, kes tema tõe järgi ei elanud. Kui seaks tema kombel teise mõistmise iseenda tõest ja õigusest kõrgemale?

EKRE ei ole ju enam ainult Helme, Madison või Kaalep, kes ühe tõe järgi pole parketikõlbulikud. EKRE on 100 000 inimest oma murede ja rõõmudega. Sellise massiga vastandumine on nagu kaklus korteriühistu koosolekul, kus kumbki pool seisab oma õiguse ja tõe eest unustades ära, et maja, kus nad elavad, on ühine.

Aktuaalses kaameras EKRE vastast pöördumist Jüri Ratasele ette lugev noor ettevõtja ei ole teistsugune must-valge tõekuulutaja kui see, keda ta kritiseerib. See, kelle tõde on võib-olla, et pagulased tuleks koju saata ja kooseluseadus tühistada.

Kaja Kallas, kes ütleb oma valijate toetuse nimel, et välistab igasuguse koostöö EKREga, ei erine Mart Helmest, kes ütleb oma valijatele, et Reformierakonna poliitika viib muuhulgas selleni, et Eestis vahetub põlisrahvas slaavlaste ja neegrite vastu.

Mis kasu on tõest ja õigusest, kui see inimesi kahte lehte laiali ajab ja ühiskonda lõhestab? Kanalisatsioonitorude vahetamiseks ja fassaadi kinni maksmiseks ei ole vaja raiuda tõde ja õigust, vaid mõistmist ja koostööd. Nagu ütles Vargamäe Krõõt: “Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei midagi.”

Loe lisaks

Maruhoidjate erinevad võtted

Maru on vaid kahe-kuune, kuid tal on välja kujunenud palju suhteid inimestega, kes on mulle armsad. Olen jälginud, kui erinevad need on. Kui erinevalt võivad inimesed lapsega suhelda ning kui erinev on selle suhtluse mõju lapse meeleolule. Maru on küll tabula rasa, kuid mul on tunne, et seetõttu tajub ta väga hästi teise ebakindlust, närvilisust või ka rahu ja rõõmu. Kui olen ise väsinud ja närviline, siis võin püüda, ent Maru eest on seda pagana raske varjata. Teda on palju keerulisem rahustada. On aga inimesi, kes ei peagi suurt midagi tegema, et laps rahulik oleks.

Mina ja Maru

Kui Maru sündis, olin väga ebakindel. Ma olin pigem vältinud imikuid, sest nad tunduvad nii haprad. Ma polnud kunagi ühtegi mähet vahetanud, kedagi magama kussutanud ega tund aega järjest nuttu kuulnud. Nüüd olin üle öö selle kõige keskel ja see oli väljakutse. Kardad ju endiselt teda katki teha, aga mähkmed tuleb ikka ära vahetada. Ma olen veendunud, et beebi tajub ebakindlust ning see muudab teda ärevaks.

Kaks kuud on möödunud, olen täna tunduvalt enesekindlam, ent vahel ikkagi hirmul. Siiski, Maru magab paremini, nutab vähem ja naeratab väga, väga, väga palju! Mängin talle ukulelet, laulan, vaatame koos õhupalli. 

Minu suurim soov on, et tal oleks elus piisavalt julgust oma südant kuulata ning unistada. Isegi kui ta peab selleks vastuvoolu ujuma. Ma soovin, et ta õpiks end väärtustama. Selleks pean aga esmalt seda tegema õppima ise. Paradoksaalsel kombel õpetab Maru ise seda praegu mulle. Kui olen koos temaga, seisan enda eest rohkem, sest pean ühtlasi seisma ka poja eest. Pean ütlema “ei”, mida varem tegin harva. Pean paluma abi sõpradelt ja inimestelt, kes lähedased pole. Olen sageli üsna väsinud, ilma maskita, ehedam. Ja julgen seda tunnistada nii endale kui teistele. Julgen öelda, et vahel on päris raske. Ja kui ma lõpuks leian aja vaid iseendale, siis väärtustan seda kõrgemalt kui iial varem. Tegelikult on kõik väga hästi.

Suurt uhkust enda üle tundsin siis, kui nädalapäevad tagasi Maruga arstil käisin ning mööda Tartu Ülikooli kliinikumi vurasin, Maru ühes käes ning vanker teises käes. Vastutulijad naeratasid mulle ja suurte silmadega ümbrust jõllitavale Marule. Vau, olengi see ema, keda olen varem imestusega vaadanud. See, kes suudab kõike korraga teha, pole kunagi väsinud ja haige. Aga nüüd ma muidugi tean, mis on eesriide taga… Seda suurem on vauefekt!

Füsioterapeut ja Maru

Mis värk on? Kliinikumi füsioterapeut Ülle keerab, pöörab ja väänab Maru, aga titt vaid kilkab selle peale. Ülle annab harjutused koju kaasa, aga kui meie Oliveriga täpselt samu asju proovime, siis karjub Maru nagu oleks tal viimne hetk käes.

Vähemalt algusel oli nii. Nüüd oleme Ülle juures mitmeid kordi käinud ning veidi tema nippe õppinud. Esiteks on suur enesekindlus, millega ta tittesid painutab. Tema ei kahtle, et Maru oma pead üles tõsta jaksab, kui ta last kätest istukile tõmbama hakkab. Maru vaatab talle silma ja tundub, et ka tema ei kahtle enam. Ülle vaatab lastele palju silma sisse. Räägib nendega juttu ja muudkui väänab neid. Maru ajab kaela õieli ja naeratab endale peeglist. Üldse on need väänamistunnid naeratusi täis.

Kui Maru kisama hakkab, siis pole teda mõtet väntsutada, ütleb Ülle. Pea ei tööta siis liigutustega kaasa, mõte ei ole kehahoiu juures. 

Üllele meeldib Maru emotsionaalsus!

Oliver ja Maru

Olen õnnelik, sest Oliver on nii sageli kodus minu ja Maru juures. Leiutame koos jalgratast ehk seda, kuidas kasvatada last. 

Oliver kannustab mind uut sammu astuma – paneme lapse kõhukotti ja lähme metsa, sõidame  Soome, proovime kõike! Ja mina see, kes teda veidi tagasi tõmbab – pane talle müts pähe, käed on paljad! Esialgu mind häiris see, et pean kedagi kogu aeg tagasi hoidma, ent täna tunnen, et selline rollijaotus tasakaalustab. Ühel ei sõida katus ära ja teine ei jää oma hirmudesse kinni. 

Oliver on suur katsetaja. Kui Maru nutab, tuleb põhjus välja selgitada ja katsetada kõike, et ta ei nutaks. Korra tõstis ta Maru isegi jalgadest üles, hehe. Aga vahel tahab Maru lihtsalt nutta ja sellega leppimine on meile kahele raske.

Mulle tundub, et see, kuidas me lapsega käitume, annab aimu meie iseloomude kohta. Oliver ongi loomult leiutaja. Talle meeldivad väljakutsed, lahendused, uued ideed ja nende rakendamine. Selles mõttes talle see jalgratta leiutamine sobib. 

Vanaisa ja Maru

Minu isa on üks heatahtlikumaid inimesi, keda tean. Lisaks kõigele on ta veel suur! Suur ja heasüdamlik – ta on alati lastele meeldinud, ehkki ta vist ise pole seda tähele pannud. Vastsündinut pole ta aga ligi 30 aastat käel hoidnud, aga nüüd on isal Maru. Esialgu oli näha, et suur mees pelgab väikest kääksujat, aga täna imetlen seda, kuidas minu isa oma lapselapsega tegeleb. Esimese lapselapsega. 

Ühel nädalavahetusel olime vaid kolmekesi – mina, isa ja Maru. Kui Maru varahommikul nutma hakkas, tuli isa minu tuppa ja võttis ta enda hoole alla, et mina magada saaksin. Unesegasena ärkasin mitu tundi hiljem, kobistasin trepist alla. Seal nad kahekesi olid – Maru tukkus turvatoolis, mida isa pallil alla-üles hüpitas. Aga Maru tukub ka isa suuuuuuuurel rinnal ning kuulab suurima rõõmuga, kui isa talle suupilli mängib. Isa ka laulab Marule. “Sigaretid ja viinad ja kirglised naised...” 

Kui me nõnda kolmekesi mitu päeva järjest olime, tekkis tunne, et nüüd on keegi, kellele saame rahus Maru hoiule jätta. Isa oskab nuttu lohutada ja Maru naerma panna. Ta käib temaga jalutamas, vahel isegi kaks korda päevas! Ilmselt ikkagi väikest hingevärinat trotsides – kas Marul on soe, kas tal äkki valutab kõht, kas hoian teda piisavalt hellalt. Maru ilmselt tunnetab veel seda väikest ebakindlust, ent samal ajal ka suurt soojust, heasoovlikkust. See sõidab nagu teerull muust üle ja loob turvatunde minuski, kes ma rahus magada võin, kui isa nutvat Maru vaigistab.

Vanama ja Maru

Kui ma teada sain, et ootan Maru, siis ütlesin emale, et see on sinu lapselaps, sinu uudis samuti, võid kõigiga jagada. Esimene lapselaps on nii suur rõõmusõnum, et ta ju väga-väga soovis seda jagada. Tahtsin, et ta lubaks endal seda rõõmu tunda ja ütleks kõigile, kellele soovib. Kui Maru sündis, siis ütlesin emale, et kudugu poisile sokid. Emale ju meeldib käsitöö. Minu tagasihoidlik ema oli papud aga juba selleks hetkeks valmis teinud! Ta uuris, kas võib vahel veel Maru jaoks käsitööd teha. Nii palju, kui soovid! See on sinu lapselaps, sinu käsitöö on rohkem kui oodatud. Ja minult pole selleks vaja luba küsida, sest see on vanaema ja Maru suhe. Nende asi.

Olen oma armsale emale alati rääkinud, et ta võiks oma tundeid rohkem välja näidata. Maru on talle õpetajaks, sest soov tema lähedal olla on nii suur, et sõidab jällegi üle tagasihoidlikkusest. Lähedaseks saame ainult siis, kui lubame olla üksteisel meie ise. Kui lubame üksteisel oma eludes olla ja näitame end sellisena, nagu me tegelikult oleme.

Minu ema on sitkem, kui ta arvab. Võtab raske vankrikookoni koos lapsega, tarib selle trepist alla ja jalutab pakases tunde. Teeb kõike, kui talle võimalus antakse, kui ta ise endale võimaluse annab. Mina usun, et tegin talle kingituse, kui ütlesin, et kui juba jalutama lähed, siis tee kõik algusest lõpuni ise – vaheta mähkmeid, pane Maru riidesse ja vankrisse. Nii kaob ära loomulik hirm pisikesele olevusele liiga teha. Küll Maru teada annab, kui tal ebamugav on. Mina ja minu vend oleme ju sama tillukesed olnud, ehkki 30 aastat tagasi.

Ahjaa, vanaema räägib Maruga eriti peenikeses titekeeles. “Mis nad sinuga teevad?” küsib ta kisavalt Marult. Nii palju kui see mind tüütab, näib see Marule meeldivat.

Maru ja Rene

Üks müstiline sõprus. Renel ei ole vaja lapse rahustamiseks teha kükke või hüpata pallil, nagu mina teen. Tema paneb Marule käe kõhu peale ja räägib tasasel häälel juttu. Ma ei tea täpselt, millest nad räägivad, aga olen kuulnud nutu asemel hoopis rõõmsat koogamist. Maru naeratab Renele. On teatud inimesed, kellega Maru selline on. Nende olekus on midagi, mis Maru end hästi tundma paneb.

Onud ja Maru

Marul on kaks onu – Tõnis ja Silver. Tõnisel lapsi pole, Silveril on kaks.

Silver ja Oliver on kaksikvennad, aga väga erinevad. Kirjeldan seda erinevust läbi mähkmevahetusstiili. Üks on kiire, äkiline, detaile vältiv. Teine detailne, aeglane, hoolikas. Lõpptulemus ei ole väga erinev… 

Tõnis eelistab kallistustele funktsionaalseid lahendusi. Tema tõi Marule sünnipäevaks heeliumõhupalli, mille Marule jala otsa sidus. Nüüd võib Maru pool tundi seda kilgates jõllitada. Tõnis hakkab lapse kallistusi ja lähedust hindama ilmselt siis, kui ise isaks saab. Vähemalt nii juhtus minu ja Oliveriga, kes me samuti neisse varem üsna leigelt suhtusime.

Kersti ja Maru

Oliver rääkis mulle sellise loo: vanapaar võttis endale koera, kelle heaolu nimel tegi paarike kõik. Nüüd dikteeribki reegleid koer, kes muuhulgas vahel ka pureb teda hellitavat paarikest. 

Kersti on minu elus, et õpiksin iseennast väärtustama. Usun nii. Ma ei saa õpetada Maru end väärtustama, kui ma kõigepealt ise ennast ei väärtusta. Vahel tuletab Kersti mulle meelde, et Maru eest ei ole võimalik hoolitseda, kui ma ise süüa või tualetis käia unustan. Ennast ei tohi ära unustada. Ennast peab armastama, siis on võimalik teisi armastada.

Kersti on graatsiline. Kord vaatasin suure üllatusega, kuidas ta Maru enda õlale tõstis. Kui minu käes Maru pigem potsatab või räntsatab, siis tema käes liugleb. Kersti ütleb õrnal häälel “tere, poja” ja usub, et igal nutul on konkreetne põhjus.  

Kersti on igaks Maru sünnipäevaks küpsetanud kooki! Viimati oli see peaaegu kõigevaba, sest olin Maru kõhu pärast piima- ja nisudieedil, aga ikka kerstilikult maitsev.

*Maruhoidjate nimekiri on ebatäielik. 

Aitäh kõigile, kes meie elus on!
Loe lisaks

Ühe teekonna lõpp


Viimane kord, kui ma vanaisa juures käisin, võttis ta lahti sektsioonkapi sahtli ning ulatas mulle paar nõukaaegset karpi söögiriistadega. Need olid seal kapis seisnud vähemalt sama kaua, kui mina olen siin maailmas elanud. 

“Näe, kingin sulle. Mina neid pole kasutanud ega hakka mitte kunagi kasutama!” teatas taat resoluutselt. Võtsin naerdes kõik vastu, keeldumine ei oleks nagunii kõne alla tulnud. Pärisin, kust ta on saanud kentsaka kuuese lusikakomplekti, mis sametises karbis istus. “Ei tea, ei mäleta. Osa olen ise ostnud, osa on kingitud.” Aga kes ja mis asjaoludel, kes seda enam teab. Need, kes teadsid, on ilmselt kõik surnud, nii nagu ka kinkija ise.

Neid karpe jäi kappi veel ja see näis taati frustreerivat. “Näe, kui palju asju mul siin on!” pahurdas ta. Järgmine päev tõigi vanaisa mulle koju järgi ühe sarnase komplekti - lusikad tordilabidaga. Vabandas, et need tuli enne üleandmist ära puhastada.

See kinkimismoment jäigi viimaseks, mis meil kahekesi omavahel oli. Ta jättis oma karpe täis sektsioonikapi maha ja läks ära.

Kui teda ära saatsime, rääkis matusetalitaja eaka mehe eluteest – kuidas ta poisikesena oma metsavahist isa surma pealt nägi, kuidas minu vanaemaga kohtus, kuidas isaks sai... Mina kohtasin seda meest alles tema teekonna viimasel kolmandikul, kui ta teist korda vanaisaks sai. Sellest päevast oli ta alati väga lähedal minu kõrval, osa minu teest.

Vaatasin tema täiesti läbi kulutatud keha, mis kirstus lamas. Mõtlesin neile lusikakomplektidele. Mõtlesin, et mil määral erineb see elutu rüü nüüd sellest tordilabidast, mis ta mulle nädalapäevad tagasi kinkis. Samasugune hingeta “asi”, mis hiljuti oli olnud minu jaoks üks armsamaid inimesi siin maailmas.

Ja siis meenus mulle, et veel hiljaaegu puiklesin vastu, kui mu elukaaslane soovis igapäevakasutusse võtta kaunid Villeroy ja Bochi lauanõud. Kuluvad ära, lähevad katki, paneme parem kappi ja võtame välja pidupäevadel, argumenteerisin esialgu. Kui vanaisa mulle aastakümneid kapis seisnud tuttuue tordilabida kinkis, tundsin kohe kergendust, et juba nädalaid iga päev võileiba, kanasuppi ja köömneteed eksklusiivsetest lauanõudest olen söönud-joonud. Kahju oleks olnud need kapist avastada hetk enne oma surma.

See kõik tuletas mulle meelde, et elu on lõpuga teekond, sest igapäevaselt näib see ju lõputuna.

Tore, et nemad omavahel siiski kohtusid... 

Elage!

Loe lisaks

Kuidas ma oma ema unistama õpetasin

Kirjutan siia ühe varem avaldatud teksti, et iseendale meelde tuletada, kui oluline on unistamine. Olen nüüd ka ise ema, kes unistab hetkel vist kõige enam, et pojal oleks rahulik uni ja avastamisrõõmu.

Mul on tagasihoidlik ema, kes esmalt mõtleb teistele ning on sageli oma soovide ja muredega viimane. Ja seda hea meelega! Sest sellest, et lähedased on rahul, enamasti piisab, et ka tema süda võiks olla rahul.

Nii on ema olnud rahul aastakümneid, kuid hiljuti jõudis temani teadmine, et praegune töö maakooli õpetajana vajab lähiaastail kõrvale lisa. Hoolimata püüdlusest pakkuda nii lastele kui kogu külarahvale uusi huviringe, on ema töökoormus aasta-aastalt kahanenud.

Rahulolematus ühes sellega kasvanud – 57 ei ole iga, kus hakata otsi kokku tõmbama. Aga sellises eas ei ole kuigi lihtne ka uuesti alustada. Õigupoolest pole uuesti alustamine kunagi lihtne, vanusest sõltumata. Ent ükskõik kui palju nende vastu ka sõdida, elu on uusi algusi täis ja need ei küsi vanust.

Inimestel pole mõtet petta end lootusega, et elus saab olema punkt, millest edasi kulgeb kõik kätte võideldud turvatsoonis. Et saab olema punkt, kus võib öelda «soh, olengi kohal». Muutus on orgaaniline osa elust, mida me kõik tunnetame oma kehaga.

Probleem on selles, et suur osa meist näeb iga päev kurja vaeva, et end vastupidises veenda. Ja paljud usuvad iseenda veenmistöö tulemusena, et igasugused muutused on midagi, mida tuleb karta, mille vastu peab võitlema.

Kahjuks ei ole selle veenmistöö viljaks mitte midagi muud kui hulk väga õnnetuid inimesi. Elu kulgeb ikka edasi ja vool on nii tugev, et sõdija seda takistada ei suuda. Ta tõmmatakse lihtsalt jõuga kaasa ja see on lõpuks inimese enda asi, kas ta ujub või upub.

Niisiis on kõige lihtsam alustuseks endale dramatiseerimata tunnistada – ühel hetkel kõik muutub, ja pärast seda muutub uuesti. Ja see ei tähenda, et praegust hetke ei ole võimalik nautida. Vastupidi, see teadmine võimaldab hetkes elada ja seda väärtustada.

Nii nagu kõik inimesed, aga eriti need, kes on sirgunud võõrvõimu all, on ka minu ema soovinud oma elult eelkõige stabiilsust ja turvatunnet. Seda on elu talle üsna lahkesti ka pakkunud.

Teadmine, kui olulised need kaks asja talle tegelikult on, tuli emale endalegi suure üllatusena. Kui ma ühel hommikul palusin tal paberile kirjutada kümme suurimat unistust, selgus, et ta ei oska unistada.

Ütlesin, et tehku esialgu kaks nimekirja – üks nimekiri on unistustest, mis on ema arust käegakatsutavad, teine nimekiri on TÕELISTEST unistusest.

Väljapeetult unistamine on minu arust jabur, aga tahtsin, et ema neid nimekirju loeks, võrdleks ja näeks, kui palju ta ise end oma peas takistama hakkab veel enne, kui mõtte lõpunigi jõuab mõelda. Nii surutakse maha või tapetakse (kuidas soovite) unistusi eos.

Aga päeva lõpuks teatas ema, et sai läbi ikkagi üheainsa nimekirjaga, mida tema lahkel loal teiega jagan.

1.   Pere tervised peaksid vastu

2.   Ei juhtuks õnnetusi

3.   Laste elu stabiilseks

4.   Leida miski, mis oleks meeldiv ja tooks lisasissetuleku

5.   Tahaks reisida

6.   Et ei peaks pidevalt arvutama, mida lubada, kuhu reisida

7.   Et vanemate tervis vastu peaks

8.   Et tööl oleks stabiilselt rahulik ja mõnus

9.   Et Euroopas ja maailmas oleks rahulik

10.     Mutid õuest minema

Seda nimekirja valjult ette lugedes oli meil algul naljakas, poole lugemise pealt hakkas kurb. Ehkki lõpp ajas jälle naerma, oli selleks hetkeks ka täiesti selge, et kirjas ei olnud mitte unistused, vaid ema suurimad hirmud (v.a sel suvel eriti aktiivsed olnud mullamutid, kes pressisid tähtsasse nimekirja hetkeemotsiooni ajel).

Need hirmud võib kõik koondada ühe nimetaja alla – hirm muutuste ees. Iga kirja pandud «unistus» sisaldas negatiivset eeldust, et midagi muutub, ja ilmtingimata hullemaks.

See hirm oli tapnud kõik tema unistused. Ema soovis nii kangesti stabiilsust ja seda, et midagi ei muutuks, aga elu oli sellest soovist hoolimata juba muutunud. Sellega tuleb nüüd kohaneda ja siis uuesti alustada. Selleks tuleb omakorda läbi mõelda, kuhu on soov jõuda. Ilma unistamiseta seda ju välja ei mõtle.

Kusjuures, kui ema oma elule tagasi vaatas, siis iga läbi elatud muutus oli ühel või teisel moel tema elukvaliteeti parandanud. Ja ehkki iga kord oli ema muutust peljanud, oli elu lõpuks seda ise nõudnud.

Paradoksaalselt on rahulolematust täis ajad, mida inimene kõige rohkem oma elus pelgab, sageli kõige viljakamad. Samal ajal rassime ihaldatud mugavustsooni ihaluses. Pärast murrangut vaatame samale mugavustsoonile põlastusega tagasi ja mõtleme, et ükski muutus ei ole hullem hirmus ja allasurutud rahulolematuses elamisest.

Kõige nukram on see, et hirmu tõttu mitte lihtsalt ei jäeta tegemata asju, mida armastatakse, vaid mõni inimene on päevast päeva rakkes asjadega, mida siiralt vihkab, minnes nii vastuollu iseendaga.

Õnneks ei käi viimane lause selle loo peakangelase kohta, kellele olen tänulik, et ta niivõrd isiklikul teemal kirjutada lubas ega häbene tunnistada, et õpib unistama, et seejärel konkreetse unistuse nimel tööle hakata.

Oma unistusi kirjutas ema kolm korda ümber, enne kui sealt kõigepealt hirmud välja kangutatud sai.

Ma loodan, et ta kirjutab unistuste nimekirju veel. Endas selgusele jõudmiseks ja eesmärkide paika saamiseks teen seda ise päris sageli.

Kui keegi peab unistamist totraks, siis piisab lihtsalt korra enda ümber vaatamisest  – mitte ükski asi sinu kodus, kabinetis, toas, laual, lauasahtlis pole seal, ilma et keegi oleks kuskil kõigepealt unistanud. Sülearvuti, kohvitass, Hiinas toodetud laualamp, iPhone, harilik pliitas. Kõik on saanud alguse unistusest kellegi peas.

*Avaldatud 2017. aasta novembris Postimehes. 



Loe lisaks

Kelle oma on Postimees?

Postimeest juhivad ja omavad inimesed, kellel pole suurt pistmist sellega, et see pika ajalooga ajaleht tänaseni Eestis nii mõjukas on. See on sadade inimeste töö tulemus.

Elan kaasa oma endistele kolleegidele Postimehes – noortele ja staažikatele ajakirjanikele, kel siiras soov maailma parandada, midagi muuta. Nende töö on väga avalik. Kõigil on selle kohta mingi arvamus ja kõigile ei saa kunagi meeldida.

Ajakirjanikutöö oli see, mis õrgnahingelisele minule okkaid kasvatas. Kui ma tööle hakkasin, siis eelnes igale suurele artiklile unetu öö. Mida arvab toimetus, mida allikad, mida lugejad? Keegi kindlasti pole rahul, pahandab. Erinevad stsenaariumid ketrasid peas. Sellised unetud või pigem unesegased ööd ei lõppenud täielikult ka peale aastaid töötamist, ent mingil hetkel lõin suuresti käega ja otsustasin, et kõigi meele järgi ei saa olla. Kui mina või kolleegid looga rahule jäime, leidus lugejaid, kes olid risti vastupidisel arvamusel. Ja kui lugejad kiitsid, siis leidus toimetusest neid, kes rahul polnud. Kokkuvõttes – ükskõik kui palju sai pingutatud, oli pea alati kriitilist tagasisidet. Nii elus ongi ja olen siiralt tänulik selle reaalsuskontrolli üle, mida ajakirjanikuna töötamine pakkus. Õppisin usaldama iseennast ja tegutsema oma kõige paremas usus.

Nüüd, kui olen ise ajakirjandusest kõrval, jälgin mõnevõrra emotsioonitumalt seda, mis meediamajades toimub. Postimeest süüdistatakse iga nädal kallutatuses - kord on Postimees kaldu Eesti200 suhtes, järgmine nädal juba EKRE ja Isamaa poolel. Seejuures on aastaid räägitud hoopis Postimehest kui Reformierakonna häälekandjast. Aga seegi pole veel kõik, tegelikult on enamik alles jäänud kommentaatoreid konservatiivsete parteide toetajad ja nende jaoks on Postimees ikka ja alati liiga liberaalne “roosa” väljaanne, mis toetab homopropagandat ja pagulasi.  Ühesõnaga, võimle palju tahad, ikka on keegi väga-väga rahulolematu. Ei midagi enneolematut, selline ongi elu.

Tahes tahtmata mõjutavad sellised süüdistused siiski ajakirjanikke, kes oma tööd hingega teevad. AJAKIRJANIKUD ei ole teadlikult kallutatud, julgen nii väita. Tõsi, ka ajakirjanikud on esmalt inimesed, sisemine eelistus või poolehoiu tekkimine käib inimeseks olemise juurde. Ajakirjanik peab seda lihtsalt teadvustama ja suutma töös kõrvale jätta. Muidu ta ametisse ei sobi.

Aga asi ei pea mitte ainult aus olema, vaid ka aus näima. Sama nõuab ajakirjandus ise teistelt. Kui kõik näevad vaeva, et asi aus oleks, aga Postimehe omanik või peatoimetaja ise omalt poolt ponnistavad, et asi siiski aus ei näi, siis seatakse ajakirjanike sõltumatus õigusega küsimärgi alla. Koos sellega ka pika ajalooga ajaleht, mille tänane suur mõju ei ole kuidagi näiteks Lauri Hussari või Margus Linnamäe teene. Seda on 1857. aastast alates üles ehitanud sajad eestimaalased. Postimees ei ole lihtsalt mingi bränd nagu on Linnamäe Pet City või Apotheka. Küll aga võib olla ühe mehe “teeneks” lõhkuda see, mille on need sajad eestimaalased üles ehitanud. See juhtib siis, kui Postimees kaotab usaldusväärsuse. Ilma selleta polegi ta väärt midagi.

Selline on ajakirjanike mure, ma usun. Pole õiglane, et nemad peavad sellise asja üle üldse muretsema. Ajakirjanikud peaksid tegema oma tööd.

Samas on paradoksaalselt nii, et muretsejale endale tundub oma probleemi keskel, et ka kõik teised on tema murele keskendunud. See on kõigi jutuaineks, nende fookuses. Ent reaalsusel on ümbritsejatel teise kannatustest enamasti üsna ükskõik. Kõigil on oma eludegagi piisavalt tegemist. See on nagu minna augulise särgiga kuhugi avalikku ruumi – kui sinu mõte liigub pidevalt sellele augule, siis teistel pole tegelikult sooja ega külma, kas sul see auk seal on ja kas sa suudad seda varjata või ei. (Loo lõpus on hea video selle tõestuseks.)

Kui paljusid veel huvitab Eesti ajakirjanduse käekäik või sõltumatus? Kardan, et kallid kolleegid on selle murega üsna üksi. Suure osa jaoks on see “mure” lihtsalt lõbus lugemine, võimalus parastada või end ventileerida.

Minagi tunnen eemal olles, et ajakirjanduses toimuv puudutab mind järjest vähem. See on minu endiste kolleegide auk särgis, mida ma ise ehk peagi enam ei märka? Seni, kuni see veel puudutab, ma katsun kirjutada, sest kui vaba ajakirjandus kaoks, puudutaks see meid kõiki.

Loe lisaks

Maru õppetund: võlusõna ebaefektiivsus

Olen nüüd kuu aega olnud Maru ema. Kool on olnud intensiivne ja emotsionaalne – uut õppematerjali tuleb iga tund juurde, millele järgneb kohe test, teadmiste kontroll. Praegu kulub ilmselt kõige rohkem energiat õppimisele, kuidas olla "ebaefektiivne" maailmas, mis minu ümber aina efektiivsem ja optimaalsem on. Kõik näevad vaeva, et lahendused oleks lihtsad ja kättesaadavad. Et oleks kogu aeg tegemist ja kiire, sest kõigil teistel on kiire. Mul tulebki nüüd õppida, kuidas päevi lihtsalt hetkes olles õhtusse veeretada tundmata, et olen kuidagi kiirustajate karussellilt maha jäänud. Sest kuhu me õigupoolest kiirustamegi?

Vaevaliselt, kuid vaikselt hakkan asja taipama.

Päev enne Maru sündi jõudsime sõpradega arutades huvitavale järeldusele – loomingulisus, geniaalsus sünnib sageli n-ö “ebaefektiivsusest”. Siis, kui on aega, et vaadelda ja lihvida asja, mida on juba lihvitud. Kui on aega, et südamega pühenduda, keskenduda. Aega peab selleks olema nii palju, et selle kasutamine kõrvaltvaatajale, tänapäeva maailmale lausa ebaefektiivne tundub.

Öeldakse, et laps peab igavust tundma, sest see võimaldab tal mõelda, ümbritsevat märgata, uurida ja enda lõbustamiseks mõte tööle panna. Olla loominguline. Efektiivses ja optimaalses maailmas aga pole kellelgi mahti igavleda. See käib nii laste kui ka täiskasvanute kohta (kes siis üldse igavlema õpetab?). Veel enne, kui igavuseni jõutakse, haarab käsi telefoni järele. Seal on materjali, mida näppude vahel rullida.

Ekraanilt jääb mulje, et jube sagimine käib. Loen ajalehti, pidevalt mingid jamad. Ja kogu aeg on kõigil midagi teha, ei saa hetkekski niisama istuda, kiire on. Üks asi saab lahenduse, uus juba ootab järjekorras.  Selline kappamine läbi elu nagu käiks võidujooks eriti suurele auhinnale.

Veel mõni kuu tagasi olin isegi võistluses. Oli kiire ja see tekitas tunde, et olen vajalik, asjalik. Pidevalt tuli lahendada “probleeme”. Ja ausalt öeldes oli väga mõnus, kui sai jälle uue ülesande oma nimekirjast maha tõmmata. 

Maru koolis kiireid lahendusi pole. Imetan, kussutan, kussutan, imetan. Maru treenib järjepidevust, kannatlikkust, õpetab märkama. Maru õpetab olema ebaefektiivne – vaatama tundide kaupa aknast välja, jälgima varjusid seinal, magama keset päeva, istuma vaikuses, olema üksi oma mõtetega.

Pean tunnistama, et see kool on minu jaoks raske. Olen teisiti harjunud. Just algul otsisid silmad näiteks telefoni, kui aeg imetamiseks kätte jõudis. Kuidas istuda niisama lihtsalt pool tundi järjest? Vastik tunne oli hoida ühes käes oma vastsündinud poega ja teises käes telefoni. Ja vastiku tunde tekitas teadmine, et tahan oma vastsündinud poja kõrvalt telefoni vahtida. Millises sõltuvuses inimesed on! Nii hakkasin teadlikult telefonist eemale hoidma. See on töö, nõuab harjumist, aga uued harjumused tekivad õnneks kiiresti. Maruga koos õpin uuesti hetke nautima, seinale tekkivaid varje jälgima. Mul on see privileeg. Tore, et ma seda taipasin.

Loe lisaks

Juured

Sel pildil on minu vanaema. Mina mäletan, kuidas ta roosa jalgrattaga mööda küla sõitis, kõige paremaid vahvleid ja kaneelirulle küpsetas ning mind ja venda (ja tegelikult märkamatult kogu perekonda) oma käe järgi kasvatas. Ideaalne vanaema! Aga nagu piltidelt näha, oli tema elu palju rohkem kui vanaemaks olemine.

Ma ei tundnud teda tüdrukuna ega osanud vaadata lihtsalt ühe naisena. Minu jaoks jäi ta alatiseks ainult vanaema Veeraks. Lühike, tõmmu, mustade lokkide ja ennastohverdavalt suure südamega.

Sama lugu on teiste lähedastega – isa, ema, vanaisa, vennaga. Ka mu oma lapsega. Neid on raske vaadata neutraalselt, lihtsalt kui inimesi. Neil on ikkagi minu jaoks mingi väga kindel roll, läbi mille neid defineerin. Isaroll, emaroll, vanaisaroll, lapseroll…

Ent tegelikult on nad eelkõige inimesed, indiviidid. Seejärel tuleb see roll, mida nad minu silmis mängivad. See on vaid üks roll, mida nad oma elu jooksul täidavad. Veera kandis vanaemarolli vähem kui pool aega oma elust. Ta oli kõigepealt ise kellegi tütar ja laps. Seejärel neiu, noor naine, siis kellegi naine ja ema. Alles siis vanaema.

Ka mind ennast vaatavad lähedased läbi rolli. See on lapseroll, kuigi laps ma enam pole. Ka minu isa jääb alatiseks minu vanaisa jaoks lapseks, ehkki tänaseks on isa see, kes hoolitseb vanaisa eest nõnda, nagu vanaisa hoolitses isa eest ajal, mil viimane oli laps.

Vahel, kui on lähedastega raske, jätke roll korra kõrvale. Proovige. Vaadake oma ema ja vanaema kui naist. Vaadake oma last kui indiviidi. Tekkinud konflikt, probleem, arusaamatus on tihti seotud hoopis külge kleepunud rolliga ja mitte inimese endaga. Sellele rollile on ootused ja arusaamatus tekib sageli siis, kui ootus ei täitu.  

Kui palju me lähedast inimest üleüldse ilma selle rollita tunneme? Kas mina jõudsin tundma õppida oma vanaema kui naist, kui indiviidid? Kahtlen selles.

Loe lisaks

Keha suudab

Foto: Rene Türk / Fotostuudio Lumiere

Kogu elu proovid midagi kontrollida või kontrolli alla saada – karjääri, finantse, elurütmi, tulevikku, teiste arvamust –, aga kõige ilusam asi sünnib sel hetkel, kui kontroll on käest antud.  

23. detsembril sündis meie Maru.

Loe lisaks

Üks aasta

Olen mõned aastad kirjutanud oma mõtteid päevikusse. Aeg-ajalt, kui tuleb tuju. Vahel on neid hea lehitseda ja avastada, et kirja pandud unistused saavad enamasti teoks. Tuleb julgelt unistada (kirjutan siia, et ma ise ära ei unustaks). 2018 - üks ilus aasta minu elus.
Väljavõtteid
11. detsember 2016 
Enya Orinoco Flow tekitab minus suurt reisikihku. 
From Bissau to Palau in the shade of Avalon.
From Fiji to Tiree and the isles of Ebony.
From Peru to Cebu, feel the power of Babylon.
From Bali to Cali, far beneath the Coral Sea.
Võtan reisikoti, oma hingesugulase ja lähen maailma avastama. Tahaks hingesugulast leida. 
17. september 2017
Ostsin lõpuks lennupileti Balile. Olen viimaks päris oma kodus, mille ehitamisele aitas kogu perekond kaasa. Aitäh neile! [...] Otsustasin pühapäeval puhata, magada, vedeleda. Uni oli raske, stressist vist. Aga unes nägin, et läksin reisile. Vist Itaaliasse. Poolunes mõtlesin, et olen selle ära teeninud küll, hakkasin kohe ärgates surfama reisipakkumisi. Mõtlesin, et võib emaga tema koolivaheajal kuhugi minna. Silma hakkas aga pakkumine Balile. See on mu ammune unistus, tundub spirituaalne. Lappasin meditatsioonilaagreid ja mõtlesin minna üksi. 
13. november 2017
Vaatasime Oliveriga filmi ühe paari reisist. See oli tülisid täis, emotsionaalne, hirmus. Aga filmi lõpuks mõtlesime, et Oliver võiks ju ka Balile tulla! Hahahaha! Ma ise pakkusin selle välja. Hirmus!

2018. aasta algus Balil
(kuhu ma lõpuks läksin ikkagi laheda seltskonna ja... oma hingesugulasega)
Loe lisaks

Nukraim avastus minu elus

Seni kuni inimene ei tegele oma probleemide algpõhjuse ehk iseendaga, elab kogu inimkond mustris sõda-rahu-sõda-rahu. Rahu ajal valmistutakse sõjaks ning sõja ajal igatsetakse rahu. Mis see abstraktne rahu õieti on, polegi keegi päriselt kogenud.

Inimkond on harjunud võitlema ellujäämise nimel. Vanad eestlased ei elanud proosaliselt rehetares põlvkondade kaupa mitte seetõttu, et nad väärtustasid kõrgelt traditsioonilist peremustrit, ega paljunenud, et hoida au sees eestlaste sugu. Sigiti ja elati nõnda, et oleks töökäsi ja keegi nälga ei sureks.

Täna ei pea lääne inimene ellujäämise nimel lapsi tegema või oma vanematega sünnist surmani koos elama. Paljunemisest on saanud hoopis iselaadi eneseteostuse viis. Valik, elustiiliküsimus. Karjuvat vajadust sigimiseks sellisel inimesel pole. Ta ei pea oma valikuid üleüldse tegema selliselt, et kaalukeelteks on elu või surm.

Mis saab siis, kui inimese senine eesmärk – võidelda ellujäämise nimel – ühtäkki kaob? Ellu jääb ka niisama tiksudes.

Ma arvan, et ei liialda, kui ütlen, et sellisel ajahetkel me praegu Euroopas, ka Eestimaal elame. Nälg, taud ja sõda on seljatatud, aga Eesti vabaks laulnud Tõnis Mägi ütleb, et talle tekitab praegu toimuv õõva.

Mis siis õigupoolest toimub? Otsest tonti, kellega oma elu peale võidelda, ei ole, aga see tundubki olevat õõvastav, sest inimene ei saa teisiti elada.

Olelusvõitlus on osa evolutsioonist. Metsas jalutades näib, et enam harmoonilisemat kohta taeva all pole. Tegelikult käib igal ruutsentimeetril pidev madin elu nimel. Isegi ilmsüütu jänesekapsas on tegelikult endale koha kuusemetsas kellegi teise arvelt välja võidelnud.

Nii nagu teistesse liikidesse, on olelusvõitlus ka inimloomusesse programmeeritud. Säärane võitlus on meid sundinud välja mõtlema geniaalseid lahendusi, mis on meid omakorda toonud siia, kus praegu oleme. Innovatsioonini viib kõige selgemalt kriis. Ebamugav on siis, kui ora tagumikus on, aga tundub, et üsna halb on olla ka, kui seda pole. Ilma orata on raske uut sammu võtta. Inimene on sellest orast sõltuvusest, ta ei oska selleta.

Seepärast ongi tekkinud olukord, kus kõik, mida abstraktseks õnnetundeks arvasime vajavat, on justkui olemas: kodu, söök, lähedased, tervis, vabadus, armastus, tohutult valikuid ja isegi aega. Aga õnne asemel tunneb inimene hoopis… õõva.

Õõvastav, kui palju raiutakse metsa! Õõvastav, kui rumalad on võimulolijad! Miks inimesed nii hoolimatud on? Õõvastav, kui naiivsed on noored! Õõvastav, kui vaesed me oleme! Moslemimaailma pealetung on õõvastav! Õõvastav on tarbimiskultuur ja tänapäeva inimese materiaalsus. Tehnika pealetung on õõvastav. Miks venelased ikka eesti keelt ära pole õppinud – õõvastav! Liikluskultuur on sama õõvastav nagu keskkonna saastamine. Õõvastav, kui paks ma olen! Homopropaganda on õõvastav.

Kuhu maailm küll niimoodi jõuab, muretseb inimene. Kõik tundub hoopis hullem kui kunagi varem. Apokalüpsise-eelne.

Teine, kes näeb elu veidi helgemalt, pole ka päriselt rahul, sest alati saab paremini. Selles rahulolematuses on tema harjunud pürgima ja saavutama. „Õnn on kohe selle katsumuse taga. Kui sellega ühele poole saan, siis kohe tuleb…“ Tegelikult on selle katsumuse taga teine katsumus.

Sellises mentaliteedis inimene siblib – sageli hirmus ja mingi paugu ootuses. Kohe-kohe see ilmselt tulebki, see „väga suur ja halb asi“. Nõnda ta ootab, teadmata, et manifesteerib ja küpsetab sellisel moel ise aktiivselt seda „väga suurt ja halba asja“. Ja sageli täiesti tühja koha pealt. Inimene otsib tonti, kellega võitlust pidada. Kui vaja, siis iseenda turvatsoonist. Kui vaja, siis meisterdab selle ise.

Nii mõnegi tädi Maali suurimaks vaenlaseks on seetõttu saanud Eestis elav võõrast kultuurist pärit Ahmed. Täiesti ratsionaalseks jäädes: kui tädi Maali peamine vaenlane on Ahmed, siis ongi kätte jõudnud olukord, kus tädi Maalil läheb väga hästi! Nii hästi, et tal on võimalik endale ise tont valida.

Tädi Maali õnne ohustab kõige suurema tõenäosusega iseenda üksildus, mitte mõni Eestis elav pagulane või siin õppiv tumedanahaline välistudeng. Ent tädi Maalil on vaja vaenlast. Ja hetkest, mil tädi Maali ise nii tahab ja otsustab, hakkab Ahmed tema elu väga teravalt mõjutama.

Kui tädi Maalisid on piisavalt, võitleb nende tontidega kogu ühiskond. Arutavad ametnikud ja poliitikud, arutavad tädi Maali lapsed, sõbrad ja tuttavad. Vaidlused kipuvad teravaks kõige lähedasemate inimestega, kes tädi Maalil on. Nüüd ei ole ainult Ahmed ja co tädi Maali vaenlased. Neid sigineb üha juurde – rumalaid, äraandjaid ja hoolimatuid näib olevat kõikjal tädi Maali ümber. Lisaks võõrastele on neid omade seas! Ka siinkirjutaja võib selle arvamuse pärast kellegi viha välja teenida, ehkki tegelikkuses on meil ühe maa rahvana ilmselt rohkem sarnasusi kui eriarvamusi.

Seda nimetatakse ka polariseerumiseks, ning kui Ahmed tädi Maali igapäevaelu päriselt ei mõjuta, siis polariseerumine mõjutab küll. See on päriselt ohtlik. Siis saab ühes Euroopa kõige vähematraktiivsemas sisserännuriigis tekkida valitsuskriis… sisserändajate pärast! Ja see kõik on alles algus.

Selline on ühe kriisi sünnilugu heaolumaailmas, kus kujutletavast tondist meisterdatakse väga kiiresti ohtlik päristont. Teemadest, mis meie isiklikku õnne ja igapäeva tegelikult ei mõjuta, saavad teemad, mis lõhestavad perekondi ning panevad nägema vennas vaenlast.

Sarnaseid näiteid on meie argielus palju. Pere laguneb, sest üks ebakindel inimene võtab teiselt ebakindlalt igasuguse hingamisruumi – äkki ta petab mind? Tarbimine suureneb ja surve loodusele suureneb, sest inimene kardab, et ei meeldi teistele ilma butafooriata, mida on võimalik poest osta. Ootused iseendale ja teistele üha suurenevad, sest elu sotsiaalmeedias muutub aina ilusamaks. Eesmärgid muutuvad üha suuremaks ja kaugemaks. Rahulolematus suureneb, sest eesmärgid ei täitu. Kibestumus suureneb, sest ootused endale ja teistele pole inimlikud ega realiseeru kunagi. Silmus kaela ümber muutub aina tugevamaks, sest kui eesmärgid ei täitu, tuleb ju rohkem pingutada.

Nii topib inimene iseendale täiesti vabatahtlikult uue ora tagumikku ja loodab iga kord, et kui ta nüüd seekord sellest vabaneb, saabub ka õnn.

Sellest nõiaringist on võimatu välja saada seni, kuni inimene ei saa aru, et vaenlane on tal küll olemas, ent ta ei ole venelane, ameeriklane, pagulane, homoseksuaal, euroliit, keskerakondlane ega elukaaslane, naiivne noorus või pahur vanadus. Kõige suurem vaenlane paistab peeglist. Ja seda on rahuajal eriti selgelt näha – kui kõik on olemas, vaevleb inimene iseenda loodud probleemide ja sõltuvuste vangis.

Kõik saab alguse sellest, et inimene ei oska niisama olla. Iseendaga, ilma võitluseta. Kui sageli sa üksi oled? Ilma igasuguste vidinateta, ainult oma mõttemaailmaga? Millal viimati? Väljakutse.

Inimene ei oska iseendaga mitte midagi peale hakata, tal hakkab igav. Ja sellepärast pole ta rahul ka siis, kui kõik on olemas. Tal on ka kõige soovitu keskel raske ja halb. Valikuid ja vabadust on liiga palju, aega liiga vähe, nagu ka armastust ja turvatunnet. Ikka pole piisav, anna kuitahes palju kätte ja ette.

Teistes tonti näha on palju lihtsam kui iseendaga tegeleda. Esiteks ei pea siis üleüldse midagi proaktiivselt lahendama. Piisab deklareerimisest, mis kiiresti veidi enesetunnet parandab. Metsa raiutakse, loodust saastatakse ja tarbitakse liiga palju, deklareerib inimene, kes ei ole samas ka ise nõus ega valmis oma tarbimisharjumusi muutma. Lihtsam on öelda, et keegi teine on süüdi, kui nentida: me kõik oleme tarbimisühiskonna suured orjad ja selle all ei kannata loodus mitte ainult Maarjamaal, vaid kogu maailmas.

Homoseksuaalsus ohustab traditsioonilist perekonda, deklareerivad inimesed, kel endal kodus katkine pere või kes on valmis oma arvamusega kui teerulliga kõige kallimate pereliikmete omast üle sõitma. Selleks, et ennast paremini tunda.

Inimene deklareerib, nõuab ja räägib, nagu teaks täpselt, kuidas peab elama. Millegipärast ta ise oma nõudmiste järgi ei ela.

Nii rikutakse tühiste kraaklustega ära kaua ehitatud turvatsoon, milles elades inimene nagunii päris rahul polnudki. Polnud seetõttu, et otsis pidevalt lahendusi oma probleemidele mujalt kui peeglist. Seni kuni inimene ei nendi, et oma õnnestuste ja õnne allikaks on tema ise, ei uuri ta, mis talle tegelikult hingerahu toob, vaid suunab ta energia ajutistesse leevendustesse. Pikemas perspektiivis need vaid suurendavad tema jamasid ja midagi jääb seejuures alatiseks kriipima.

Ehk polegi hingerahu üleüldse midagi inimlikku? See, mille poole me kõik siin elus väga püüdleme. Inimene on ja jääb alatiseks osaks loodusest, kus pealtnäha harmoonilise katteloori varjus käib tegelikult igavikuline olelusvõitlus.

Meiegi ehk oleme loodud võitlema? Vahet pole, kas tont on siis väljamõeldud, ise loodud või päris vaenlane. Depressioon, ülekaalulisus, saastamine, sõltuvus, Ahmed, mina, homoseksuaalid, poliitikud, sõda, nälg või taud.

Artikkel ilmus 15.12.18 Postimehe AK-s. 

Loe lisaks

Suur maine kujundamise ajastu

Poliitikutel on strateegiad maine kujundamiseks ning palju inimesi ümber, kes sellega nende eest tegelevad. Urmas Paet saadab näiteks vana ajakirjanikuna palju pressiteateid, kus end ise tsiteerib. “Lausus Paet” ja “ütles Paet”. Helmede viimase aja strateegia on see, et nad ei viitsi ajakirjandusele eriti kommentaare anda, sest siis saab oma portaalis oma lugejatele öelda, kuidas peavoolumeedia neid ja kõiki nende valijaid ignoreerib. Urmas Reinsalu  strateegia näib olevat see, et minister pakub kiireid ja lihtsaid lahendusi keerulistele probleemidele. Kogu aeg justkui siblib ja tegutseb – korraldab ümarlaudu, nõuab Venemaalt rahasid sisse, muudkui treib uusi seadusemuudatusi. Vajadusel tahub kui kirvega ümber tüki tervest süsteemist vastavalt hetkevajadusele. Jüri Ratasel on noor ja moodne mainekujundajate tiim, kes palju asju Facebooki kirja paneb. Need on strateegiad, need on kõikidel tipp-poliitikutel olemas. 

Ajakirjandus on lasknud endale jõuliseks kasvanud kommunikatsioonisektoril koti pähe tõmmata. Tegelikult on ajakirjandus ise vabatahtlikult sinna kotti roninud. Kommunikatsioonisektor sõidab ajakirjandusest üle isegi Tartu Ülikoolis. Maine (loe: see, mida arvavad sinust teised) näib olevat tänapäeva inimese A ja O. Selle nimel võib vist ohverdada kõik? Pole siis ime, et mainesektoris raha on. Samal ajal on laitmatu maine pigem õnnetuse kui õnne allikas. Nagu kõik, mis on võlts.

Ahistamissüüdistuste laviini alla jäänud Tartu Ülikooli raamatukogu endine juht tõmbas avalikku mainevõitlusesse oma lapsed. Poliitikud peavad maha vihaseid kaklusi teisejärguliste probleemide pärast, keeldudes kompromissidest. Mainele on parem kaotus, ehkki ühiskonnale kompromiss. On vähe tõsiselt võetavaid asutusi, kus ei tööta inimest, kelle ülesandeks on maine kujundamine. Vahel on selleks vaja must valgeks rääkida. Vahel oma eneseväärikuski tööandja nimel kaalule panna.

Paljud mainekujundajad on ju isiklikus elus minu sõbrad, ülikoolikaaslased. Nad on mulle armsad inimesed. Tööalaselt on mul sageli kahju, kui saan pressiesindajana töötavalt sõbralt telefonikõne, milles ta peab paluma kajastada mõnda uudist või sündmust, teades isegi, et avalikkusele see mingi valemiga huvi ei paku. Või saadab ta mulle kirja vastusega, mis ühtegi vastust ei anna. Ta ju teab, et peab hämama oma tööandja huvides. Ja teab ka seda, et mina aru saan, et ta hämab. Piinlikkust pole, on business as usual.

See kõik ongi mõistetav, sest mainele ja rahale saab tänaseks võrdusmärgi vahele tõmmata. Me ise oleme loonud ühiskonna, kus eeldame iseendalt ja teistelt täiuslikkust. Eksimatust! Laitmatut mainet! Kuna täiuslikkust pole päriselt olemas – see pole inimlik, nii nagu pole inimlik ka laitmatu maine – siis tulebki see konstrueerida, tehislikult luua. Raha eest osta.

Kuna me ise endile eksimusi ei luba, siis on maine tähtis. Samal ajal kannatame ise selle ikke all ja näeme kõvasti vaeva, sest täiuslikku minapilti on raske hoida. See vajab iga päev suurt pingutust, palju raha.

Kanname mainekaid kaubamärke, kujundame täiuslikku sotsiaalmeediapilti ning arvustame neid, kes pole täiuslikud. Kuna me kõiki teisi agressiivselt arvustame, siis teame ise väga hästi, kui kriitilised ollakse meie endi suhtes. Me viime oma raha ja hääled “mainekatele”. Neile, kes näevad sageli lihtsalt kõige suuremat vaeva, et oma plekke varjata. Tahame suhelda ja end siduda nendega, kes meile sobiva kuvandiga kokku käivad. Isegi kui nad on tapvalt igavad. Ja kui mingil asjal poeletil praktilist väärtust pole, siis mainekujundusega saab selle väärtuse luua. Kõik ostavad ja see tähendab ju kõige otsesemalt raha.

Ajakirjandus on maine kujundamise tööriist olnud ilmselt vähemal-rohkemal määral kogu aeg, aga mulle tundub, et inimesel pole kunagi varem olnud nii palju aega, et tegeleda iseendaga. Oma ego, oma mainega. Seetõttu on ka mainekujundajate surve ajakirjandusele enneolematu.

Ja ajakirjandus on sellele vaikselt alistunud. Kõige otsesem ja igavam näide on see, et väga suur osa ajakirjanduslikest tekstidest on koostatud mainekujundajate poolt. Need on pressiteated, mis toimetustele e-kirjana laekuvad. Me loeme need läbi, veidi kõpitseme, aga laias laastus läheb kuskil mujal ja kellegi teise poolt, kes pole ajakirjanik, kokku pandud tekst ajakirjandusväljaandesse üles. Kuidas ja mis eesmärgil tekst sündis, võib vaid aimta. See trükitakse ära ning lugejale jääb mulje, et autoriks on ajakirjanik.

Need on poliitikute tsitaadid, kus enese tsiteerijateks on poliitikud ise. Nad ise valivad ja panevad kirja need laused, mida nad tahavad, et rahvas loeks. Kõik on väga täpselt kaalutletud. Keegi isegi ei tea, kas nii on mõelnud poliitik või pärineb see lause tema isikliku mainekujundaja peast.

Need on avalike asutuste pressiteated ja ettevõtete kommertsteadaanded. Sageli puhas reklaam.

Selles, et pressiteadetest uudised saavad pole midagi uut. Vana praktika, millega on leppinud kõik ajakirjanikud. Nii erameedias kui erameediat kritiseerivas ERR-is. Igal pool pannakse neid teateid üles. Keegi vist isegi enam ei mõtle, et teisiti üldse võimalik oleks. Mina pole viie aasta jooksul näinud, et üheski toimetuses teistmoodi talitatakse.

Selline sõbralik koostöö erinevate mainekujundajatega tundub süütu, sest lõpliku avaldamise otsuse teeb ju ajakirjanik. Temal on justkui võim. Prokuratuur saadab teateid kahtlustustest, kaitsepolitsei riigireeturitest, erakonnad valimisnimekirjadest, päästeamet õnnetustest, maanteeamet ohtlikest teeoludest. Selle koostööta ei saaks info nii operatiivselt kunagi liikuda. Ja ajakirjanduse roll on ju ometi informeerida.

Ent mulle tundub, et selline tihe koostöö on ajakirjandusele mingis mõttes karuteene osutanud. Segadus ajakirjanduse rolli osas tekib näiteks kohe, kui ajakirjandus jääb teisele poole rindejoont. Kui ajakirjandusest saab ühtäkki koostööpartneri kritiseerija.

Käisin rääkimas ühele avalikule asutusele sellest, mida ajakirjanikud neist tahavad, kui asutus võimleb mõnes kriisis. Olgu see õnnetusjuhtum või mainekriis, millest huvitub kogu ühiskond. Mind hämmastas, kuivõrd ajakirjaniku kõige primaarsemad ootused (nagu vastus küsimusele “mis juhtus”) pahameelt tekitavad. Ärge sekkuge kolmanda osapoolena meie kriisi. Laske meil rahus lahendada oma asju. Kirjutage siis, kui lahendus leitud ja kohtuotsuski jõustunud. Jämedalt öeldes olid avaliku organisatsiooni ootused mulle kui ajakirjanikule sellised. “Ära sega ja oota, kuni sulle ise infot anname!” võib vist kokku võtta. Täpselt nii ju ajakirjandus igapäevaselt käitub, ladudes üles lugematul hulgal teistes majades koostatud uudiseid.

Minu ootused samas kriisiolukorras on aga vastupidised. Esiteks on soov saada juhtunu kohta võimalikult täpset ja operatiivset infot. Ka siis, kui organisatsioon seda välja anda ei taha. On ka mõistetav, et iga kriisi korral pole kogu infot ajakirjanikule võimalik ette laduda. Keerukamate ja delikaatsemate sündmuste puhul piisab ka põgusast ülevaatest, aga ikkagi on vaja vastust küsimusele “mis juhtus”. Seda on vaja küsida. Vastust ei oota ainult üks tüütu ajakirjanik, vaid kogu ühiskond. Näiteks, kui mõni riigireetur vahele jääb, kõrge ülikooli töötaja päeva pealt vallandatakse või politseinik korrumpeerunuks osutub. Ühtäkki ei aita enam ajakirjandus kaasa maine kujundamisele, vaid ootab rohkem vastuseid, kui asutus tahab anda.

Tol koolituspäeval tulin esmakordselt mõttele, et ehk on suurepärase koostöö tulemus see, et ajakirjanduse tegelikku rolli enam organisatsioonides ei mõisteta. Ajakirjanduse täpsustavaid küsimusi ei mõisteta, sest ajakirjandus on ise nii pikalt asutusi usaldanud, aidates kaasa nende maine kujundamisele. Levitades just selliseid teateid, mida asutused ise soovivad välja anda. Leppides nende vastustega ja loobudes lisaküsimustest. Mida vähem ajakirjanikud küsivad, seda enam neilt oodatakse seda, et nad ei küsiks. Ja seda enam kontrollivad ajakirjanduse sisu mainekujundajad.

Mul on ajakirjanikuna kahju näha, kuidas ajakirjanike rinne mainekujundajate oma kõrval üha enam kokku kuivab. Seda ilmestab väga hästi Tartu Ülikoolis toimuv, kus üheskoos õpivad ajakirjanikud ja suhtekorraldajad. Kui 2013. aastal lõpetas koos minuga ajakirjanduse magistrantuuri 12 inimest, siis tänavu oli lõpetajaid vaid neli. Kommunikatsioonijuhtimine on see suund, mida ajakirjandusest huvituvad inimesed valivad. See näib olevat ka ülikooli enda prioriteet. Aga see pole ajakirjandus. See on ajakirjanduse vastand, mille fännid tänapäeval Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis ollakse. Ongi vist ülikooli enda hea maine kujundamise tulemus, et keegi ei räägi sellest, kuidas Juhan Peegli vaim sealt peaaegu kadunud on.

Vahel mõtlen, kas maine on ikkagi väärt selliseid võitluseid, mida me kõik siin elus peame. Kahju on, et oma lühikese elu jooksul peab inimene nii palju mõtlema ja vaeva kulutama sellele, et teistele meeldida. Alles siis aktsepteerib ta iseennast. Ja ilmselt ei tee ta seda päriselt kunagi, sest ta ju teab, et on ebatäiuslik keset seda täiuslikku maailma. Isegi kui tema maine on täiuslik. Ta võib end ka terve elu selle teadmise pärast põlastada, saamata aru, et sama ebatäiuslik tema ümber on ka see maailm. Vaene inimene.

Kas poleks lihtsam ja vabastavam olla aus ja ebatäiuslik, lubada seda iseendale ja teistele? Ma ise tunnen end küll argielus paremini nende seltskonnas, kes ütlevad pigem otse ja sitasti, kui nendega, kes on alati ja kõigega rahul. Viimaste puhul peab pidevalt juurdlema, mida nad tegelikult mõtlevad.

Loe lisaks

Meil on vaja ringi rännata

Foto: Rene Türk

Fotod Pariisist: Rene Türk (kui ta just ise fotol ei ole)

Fotod Berliinist: mina, reprod Berliini müüri mälestustahvlitelt

Kohe, kui töölt koju jäin, sõitsime kambaga reisile. Rasedana on ebamugavam võõras kohas ringi kolistada, ent sellest hoolimata jõudsin ka seekord veendumusele, et inimene peab ära käima ja oma mulli kõrvalt vaatama. Iga retk on seda mulle kinnitanud.  

Pariis on üks mu lemmikumaid Euroopa suurlinnu. Korraga suursugune ja ehe, erudeeritud ja vabameelne, traditsiooniline ja multikultuurne, külluslik ja vaene. Minu arust on Pariis just selline, eluline. Pettuvad need, kes soovivad näha ainult üht palet. Seda pole elus ja pole ka Pariisis.

Sellepärast oli mul suur huvi kaasa minna sõbra Rene plaaniga tähistada tema sünnipäeva Euroopa ühe suurema fotonäituse/laada Paris Photo külastusega.  

Rene Türk

Tänavu pole ma väga palju maailmas ringi kolistanud ja tunnen selgelt, kuidas vahel kipub seetõttu nagu hing kinni jääma. Väiksemad probleemid tunduvad suured, suured mured isegi elust suuremad. See ongi selge märk, et olen liiga kaua oma mullis istunud. Lahendused enamasti samas mullis ei teki, sest “ühtegi probleemi ei saa lahendada sellel tasemel, millisel see tekkis”.

Kott kokku ja korra teise keskkonda, kui vähegi võimalik. Pole vaja maailma otsa rännata, piisab naaberriigistki, kui seal saab end võõras keskkonnas ja keset keelebarjääri veidigi proovile panna, elu näha. Me käisime Postimehe uudistetoimetusega nädalavahetusereisidel Stockholmis, Riias, isegi Narvas… Voh, kus hakkas kujutlusvõime lendama, tekkis uus perspektiivitunne. Neid reise mäletame kõik kaua.

Vastandite Pariis

Pariisis kappasime kilomeetreid jalgsi ning veel rohkem metrooga. Elasime kambakesi kommuunielu väga õdusas korteris heas Les Marais naabruskonnas, kus on palju kalleid poekesi ning Jumalaema kirik jalutuskäigu kaugusel. Seal kandis kirjutas Victor Hugo “Hüljatud”, ehkki lugesin kuskilt, et tol ajal oli see mõnevõrra räämas piirkond.

Foto: Rene Türk

Ja kui kamp laiali läks, kolisime Oliveriga Montmartre’le Moulin Rouge’i lähedale. Sõime hiinakas ning kolasime uudishimust erootikapoodides. Et ikka oleks ööd ja päeva! Polnud seal mingit romantikat, peenutsemist ja võltshäbi – ühes poes kostusid seina tagant koleda tämbriga naisterahva hääled ning müüja, jässakas ja kiilakas meesterahvas pihustas erootikakaupadele õhuvärskendajat. Õõõõõ!

Tänavapildis oli rohkem kerjajaid. Neid vaadates juurdlesin iga kord, kas inimesel on tõesti häda käes või on see tal üks viis lisaraha teenida. Meie ööbimiskoha ukse ette, otse väga suure bulvari äärde seadis end vastu ööd sisse näiteks üks naine kahe lapsega. Kohale oli selleks tarbeks veetud madrats linadega. Päeval seda ei olnud. Lapsed pikutasid tekkide sees piirkonna kõige tihedama liikluse ja ööeluga kõnniteel. Hommikuks olid nad igatahes kuhugi kadunud nagu paljud teised rahaküsijadki. Pärastlõunal ilmuvad taas…

Midagi erilist igatahes selles Montmartre piirkonnas on. Fantaasia hakkab seal lendama võimsamalt kui kuskil mujal Pariisis. Seal on rohkem elu oma ilusates ja koledates toonides. 

Kui kõik on väga klantsitud, puhas, ilus, sümmeetriline ja korras, tapab see minu arust ka fantaasiameele. Lapsest saadik olen ma hulkunud pigem mahajäetud paikades, kus on pähe torganud meeletud muinasjutud. Paigad mängimiseks olid puuriit ja toomingavõsa, mitte tarastatud mänguväljak.

Pariisis on minu meelest tunduvalt rohkem õhku ja ruumi kui näiteks Londonis. Mõtlen just sellist mõtte- ja iseolemisruumi. Saab fantaseerida ja uneleda ega pea muretsema, et massidele jalgu jääd. Hea koht minusugusele unistajale, kui rahakott ja telefon on kindlalt ära pandud. Mina eksponeerisin neid alatasa muidugi kõigile, aga ju siis saatus hoiab tõesti juhmakaid - mind pole paljaks varastatud. Küll aga pakuti mulle metroos kõhu tõttu pea iga kord istet. Vahel isegi nõuti seda. Ja üksi sõites tutvusin ja jutustasin ühe raseda pariislannaga. Napoleoni hauakambri ees teatas valvur mulle reipalt: felicitations!

Ühesõnaga, soe poolehoid saatis Pariisis mind ja kõhubeebit. Selliseid mistahes rahvusest ja etnilise taustaga võõraste inimeste kaasaelavaid pilke polnudki varem endal tunnetanud. Need vaikivad head soovid tasub kõik vastu võtta ja üleni enda omaks teha! Aitäh, olen tõesti liikuv looduse ime! Ja vägagi liikuv kaheksanda ootamiskuu kohta. Ei tea, kas oleksin sellise äratundmise peale tulnud ka kodus oma mullis tiksudes?

Foto: Rene Türk

Vahel sai muidugi keset kappamist võhm ka otsa, suu kuivas, silmad otsisid tualetti või voodit. Eriti õudne koht oli suur ja palav riidepood, aga selliseid paiku hakkasin peale esimest kogemust kohe vältima. Selle asemel jalutasin üksi pargis või sõitsin metrooga korterisse uinakut tegema. Nii kulgesid päevad rahvaste paabelis rahulikult kuni viimase, viienda päevani. Siis tundsin tõesti inimestest tüdimust ja tahtsin koju. Lennujaamas ma igatahes ühtegi teist nii rasedat ei silmanud.

Müüdimurdjate Berliin

Raseduse esimeses pooles kolasin Berliinis ja see oli suurem katsumus – peavalu, iiveldus ja suur väsimus keset suvekuumust. Midagi otseselt täitsa tegemata ei jäänud, aga kõike sai tehtud poole vinna ja poole väiksema naudinguga. Siiski on seegi reis mulle sügava mälestuse jätnud.

Esiteks oli mul nii siiralt hea meel näha Meritit! Minu endist ülemust, kes nüüd töötab Berliinis Eesti kultuurisaadikuna. Ta ootas mind särades hotelli fuajees, kuhu mõnevõrra väsinuna lennukilt tuhisesin. Ma ei tee niisama suuri sõnu, aga taaskohtumine temaga oli tõeliselt värskendav nii mulle, kui minu emale, kellega Berliini avastama tulin. Merit tegi paar aastat tagasi oma elus kannapöörde. Järgis oma unistusi ja kolis Saksamaale. Tema lugu on mujal hästi ära kirjutatud/jutustatud (näiteks Eesti Päevalehes või Edasi.org vahendusel). Meritil oli soov näidata meile päris Berliini, sest äkki jääb meile muidu mulje, et Berliin ongi Brandenburgi värav või Riigipäevahoone. Berliin on palju enamat! Tema Berliin on hoopis Young African Art Market (YAAM) - Spree ääres paiknev Aafrika kultuurihõnguga klubi, kus nauditakse reggae-muusikat.

Tema Berliin on selline kultuuride kohtumispaik, kus ei kehti karm Saksa ordnung. Seal kogunevad nädalavahetuseti Tai päritolu inimesed Preußenparki ja pakuvad omavalmistatud toitu kõigile soovijatele. Igasuguste hügieeninõuete asemel saab üle pika aja loota iseendale ja talupojaloogikale – mereannid võiks läbi käia fritüürist sinu silmade all. Ja kui ei tihka, ära söö, vaata ja jutusta pakkujatega niisama.

Meie sõime igatahes kevadrulle ning ema otsustas lapsepõlvest pärit müüdi murda, et fritüüritud banaan on kõige hirmsam toit maailmas. Täitsa maitsev oli see, mida toiduturul pakuti.

Meriti Berliinis on palju vabameelsust, tänavakunsti, multikultuursust. Kes tahab, kolib korterist telklinnakusse Spree ääres. Kellel lapsed suureks kasvatatud, see ei jää oma senise suurema kodu külge kinni, vaid vahetab selle väiksema vastu.

Nii osutus reis Berliini omamoodi müüdimurdjaks. Suur müüdimurdja oli just Merit ise, kes vist tõestas iseendalegi, et elu Postimehest, Tallinnast, Eestist väljas on võimalik ja mitte ainult... Unistustest lahutab vaid julge pealehakkamine.

Samas on müüdimurdja ka Berliin ise. Igal sammul tuletab kõik sealne meelde, et ligi 30 aastat tagasi oli see linn kaugel tänasest vabameelsusest. 

Eriliselt tunnetasin seda Bernaueri tänaval, kus kunagi jagas müür linna brutaalselt kaheks. Inimesi, kes seda ületada püüdsid, lasti veel 30 aastat tagasi maha. Ajal, mil mina juba elasin.

Seal on pilt kellestki Jörg Hildebrandtist, kes vestleb 1961. aastal teisele poole müüri jäänud lähedasega. 

Ja seal on lugu perekond Knittelist, kelle aadressiks oli Bernauer Straße 8 enne, kui müür ehitati. Idasse jäänud perekond otsustas põgeneda, ehkki Helga Knittel oli üheksandat kuud rase. Ta hüppas oma abikaasaga teiselt korruselt alla ja maandus õnnelikult Lääne-Berliini tuletõrjujate turvavõrku. Kolm päeva hiljem sündis Helgale tütar.

Selliseid lugusid on Berliinis ja Bernaueri tänaval palju. Üks paar abiellus sellel tänaval 1961. aastal nii, et pruudi vanemad said sündmusele kaasa elada aknalt. Nad lihtsalt jäid teisele poole müüri.

Täna on Bernaueri tänava müüri asemel roheline murulapp kilkavate lastega. Kõik olnu tundub uskumatu, võimatu, ülekohtune. Aga ometi see ju kõik millegipärast oli. Selline oli paradigima, milles inimesed kõigest põlvkond tagasi elasid. Neist mõnigi arvas, et nii on ainuvõimalik.

Kui inimkond on milleski edukas olnud, siis on see enese loodud mustrite põrmustamine. Ja metallkonstruktsioonid Berliini müürist keset rohelist parki on  selle järjekordseks tõestuseks. Kindlasti on sääraseid mõtte- ja käitumismustreid ka tänapäevases maailmas, ka vabas maailmas. Kunagi purustame need ja vaatame siis neile põlastusega tagasi nentides, et kunagisest normaalsusest on taas saanud ebanormaalsus. Seni elame neis aga rahus edasi ja teeme igapäevaselt asju, mida põlvkond hiljem põlastame.

Reisimine paneb sellele kõigele mõtlema. 

Ahjaa, otseselt planeerimata leidsime end Pariisist ajal, mil seda külastasid üheskoos sellised nimed nagu Donald Trump, Vladimir Putin, Angela Merkel, Recep Tayyip Erdoğan või Theresa May. Triumfikaare all tähistati 11. novembril saja aasta möödumist Esimese maailmasõja lõpust. Saime sellest osa ühes kohvikus mõnesaja meetri kaugusel triumfikaarest, kus suursündmust sai vaadata televiisorist. Ega suurt lähemale vist kedagi ei lastudki, kuigi päris ringi me ümber kaare ka ei teinud. Mõtlesin seal teleri ees hetkeks, et kellele seda sorti üritust õigupoolest korraldatakse? Donald Trumpile või rahvale, sest tundub, et mõlemad korraga ühele üritusele ära ei mahu. Siis mõtlesin, et ükskõik. Oluline on meenutada.

Ajalugu on korduvalt tõestanud, et see, millisena üks inimene maailma näeb, ei tähenda, et selline maailm on. Ületamatud raskused on olnud ületatavad. See, kui me veel täpselt ei tea, milline on lahendus, ei tähenda, et lahendust pole. 

Aitäh Rene, Kersti, Karin, Oliver ja Joonas seltskonna ja toreda Pariisi reisi eest! Ja aitäh emale ja Meritile Berliini eest!


Loe lisaks

Head aega, teine kodu

Eelmisel nädalal pakkisin oma asjad Postimehe toimetuses kokku. 

Viimane tööpäev. Salapilt: Piret Lakson

Nüüd hakkan veel rohkemgi kirjutama!

Kui NO99 teatas lõpetamisest, meenutasin lõike etenduselt «Ühtne Eesti suurkogu». 

Inimestel on enamasti täiesti ükskõik. Ma ei käi valimistel. Mis mõttes sa ei käi valimistel? See, et sind poliitika ei huvita, ei tähenda, et poliitikal oleks sinust ükskõik. See ei käi niimoodi. Sa pead otsustama. Mille järgi ta otsustab? Tal on 15 sekundit klipp ja kõik. Savisaar annab raha, valin tema. Ansip annab veel rohkem raha, valin tema. Rüütlil on täitsa... top-notch soeng, valin tema. Pihlil on jõuline vunts, valin tema. Riisalu teeb hästi nalja, on mõnus killumees, valin tema. Rohelised on täitsa okei, valin nemad. Res Publica kuttidel on täitsa lahedad kaunad jalas, mitte nagu sellel kuradi Nestoril vanad tossud, muidugi valin nemad. Erki Nool hüppas 5.50 oma latiga üle! Muidugi riigikokku!

Mind ei võetaks Tallinna kohvikusse tööle ka sellepärast, et mina ei oska soome keelt. Aga mis on need tingimused, et sa saaksid parlamenti? Ainus tingimus on sinu vanus, et sa oleksid 21. Palju õnne, sa said 21 - nüüd sa võid minna kasiinosse ja riigikokku. Sa pead olema geenius, et sa suudaksid 21-aastaselt riiki juhtida, aga Viisitamm ei ole geenius. Sõtnik ei ole geenius. Viisitamm e i o l e geenius.

Riigikogus pidavat istuma ühiskonna läbilõige. Seal on Viktor Vassiljev, Eiki Nestor, Karin Tammemägi, Taavi Rõivas, Mihhail Stalnuhhin, Barbi Pilvre, Mart Helme... See on nende näoga riik ja nemad üheskoos peavad seda eripalgelist riiki juhtima. Võime mõnda palet vihata või armastada, peaasi, et ükskõik poleks.

Ajakirjandus pidavat olema ühiskonna peegelpilt. Ma ei ole lõplikult aru saanud, on ta ühiskonna või pigem iseenda kriisi nägu. On selline rapsimine, kiirustamine, üliemotsionaalsus päriselt ka osa ühe inimese argipäevast või loob ajakirjandus sellise võltspildi? Viimasel ajal usun pigem, et kõigil läheb lihtsalt kuradi hästi ja inimesel/ajakirjandusel on igav. Seda igavust tapetakse hüsteeria ja emotsioonidega. Lugeja nõuab ja ajakirjandus pakub. Niisiis ikkagi peegel! Igatahes on ajakirjandusel samamoodi mitu palet. Mõni neist ajab närvi, mõnda armastan, aga ükskõikseks ei jää.

Minu kolleegid-ajakirjanikud on südamega inimesed. Ekslikud, nagu inimesed ikka (ärge looge endale illusioone), aga südamega.

Ajakirjanikku ei pea tööle ajama. Ta saab aru, kui teda vaja on. Kui mõni sündmus ühiskonda raputab, olgu või raske õnnetus, siis imbub ta märkamatult toimetusse. Mäletan, et istusin ihuüksi laupäeval toimetuses, kui Eston Kohver vabastati. Siis oli täpselt nii, et ühtäkki olid kolleegid ilma kutsumata platsis. Tulid mulle appi, sest rahvas tahtis infot. Samamoodi istusime koos reede hilisõhtuni tööl sel päeval, mil ta vangistati.

Ajakirjanikud. Mõni sõber kogu eluks.

Ma ei kujutaks ette ametikohta, kus veedetakse töötunde sotsiaalmeedias päeva lõppu oodates. Ma närbuks. Meil on palju emotsioone, kirge, võite, kaotusi, kriitikat. Koguaeg on kiire. Igal õhtul tuleb deadline. Saad sa omadega valmis või ei saa, see tuleb ikka.

Eks me oleme kõik rohkem-vähem selle pinge orjad, sellest sõltuvuses. Siis on raske vahel aega võtta, et oma tööd kõrvalt vaadata ja kriitiliselt hinnata. Kas see, mis me teeme, on alati mõtestatud? Miks me seda kõike nii kirglikult teeme? Võib-olla teeme mingeid asju lihtsalt sellepärast, et nii on pikalt tehtud. Selliseid küsimusi küsime ilmselt liiga vähe. 

Minu arust on ajakirjanikud ise sageli liiga ebakindlad. See on ka loomulik, sest tänapäeva ajakirjanik on üldse üks noor hing. Sellepärast on toimetuste juhtide ülesandeks neid noori toetada ja neile enesekindlust sisendada. Kui ajakirjanik ei väärtusta piisavalt iseennast, siis ei oska ta väärtustada ka oma tööd. Ta ei hooma auditooriumi ulatust ja see kajastub sageli uudistes. Need on pinnapealsed, vahel ebatäpsed.

Suva. Vahel visatakse kellegi tsitaat lihtsalt üles selle sisusse süvenemata. Koguaeg on hirmus kiire, aga tegelikult kuhu? Käisin nädalavahetusel noorte meedialaagris oma tööst rääkimas. Istusin laval, kuulajaid saalis oli ca 60. Ei saa öelda, et oli väga mugav, hoopis närv oli sees. 60 inimest! Väga kehva loetavusega artiklil on ca 500 lugejat. Kas ma teeks samu järelandmisi, mis veebi postitades, kui peaksin seda artiklit 500 inimesele otse lavalt ette skandeerima? On piisavalt kiire, et võtan isikliku vastutuse avalikult puterdada, vigu teha ja mõnikord lihtsalt segast ajada? Enamasti vist ikkagi pole. Palju asju ilmselt jääks siis üleüldse kirja panemata.

Ajakirjanik peab aru saama, et tema töö mõjutab lugejat. Tal on sadadesse tuhandetesse küündiv auditoorium. Ta mõjutab ühiskondlikke protsesse. Tema valik on oluline. Ta on filter, mitte ruupor, kes kõike ette peab karjuma. Ei pea.

Kahju, et julgustajaid on vähe. Kogu ühiskond on tulemusele orienteeritud. Protsess ise pole nii oluline. Vaata ise, kuidas end tulemuseni vead. Aga palju asju jääb ilmselt üleüldse alustamata, kui puudub julgustav tugi. Sest puudub piisav usk iseendasse, et kuskilt otsast pihta hakata. 

See, et organisatsioon oma töötajaid tunnustada ei oska, on seetõttu vist üpris levinud. Sellest kirjutasin kunagi arvamusloos «Sõltuvushaigus, mida ma põen». Sealt sain ka mõtte, et ajakirjanik ei pea alati uudist otsima, vaid võib arutada ka laiemate tendentside üle, mida oma ümber märkab. Enamasti on need palju olulisemad kui kiiresti aeguv uudisnupp.

[...] Ühiskondlik, perekondlik, organisatsioonisisene tunnustus ja koostöö on serotoniini allikas. See suurendab enesekindlust ja paneb meid tegutsema, et lähedased, ülemus või töökaaslased võiksid meie üle uhkust tunda.

Sellise karjäärini võib jõuda põhimõttel «olukord on sitt, aga see on tuleviku väetis», mis on kindlasti kõva elukool ja iseloomu kasvataja, aga lühem ja kergem tee on üsna tõenäoliselt tasakaalukas ja soosiv keskkond. Head liidrid pühendavad oma energiat ja aega organisatsioonile otseselt midagi tagasi ootamata. Nad loovad turvalise keskkonna, kus inimene ei pea mõtlema, kuidas oma tagumikku kaitsta, vaid saab reaalselt keskenduda sellele, milles ta on kõige parem – oma tööle. See on kokkuvõttes kõigile kõige parem: töötajale, organisatsioonile ja juhile.

Sama kehtib ka teiste karjade kohta, nagu pere, spordimeeskond, kas või erakond: kui keskkond võimaldab end mugavalt tunda, alles siis saab täielikult avaneda.

Oksütotsiin, väidetav armastuse ja läheduse kemikaal, on see, mis nii nagu pereelus, loob seda turvatunnet ka organisatsioonis. Kui kollektiivis on usaldus ja turvatunne, siis tekib teatav vabadustunne. Ka eksimused on aktsepteeritud. Niisuguses õhkkonnas avaneb töötaja tõeliselt ja näitab oma tegelikke võimed, millest tal ei olnud endalgi aimdust. [...]

Soovin, et ajakirjanikud iseennast hindaks, oma tööd väärtustaks ja tunneks aukartust auditooriumi suuruse ees. Kui seda ei tehta, on see tulemusest näha. 

Ma ise tunnen praegu, et minu töö ajakirjanikuna on tehtud. Eks aeg näitab, kas pean oma sõnu sööma. Lähiajal ootab mind hoopis uus amet. Saan emaks. See muudab kindlasti palju, kui mitte kõik.

 

Loe lisaks

Siit saab vastu lõugu

Foto: https://www.instagram.com/modernstreetlife/

Vaatan artiklite lugejanumbreid ja mõtlen, kas meil on lugemisvalikut tehes masohhistlik soov pulss üles saada? Meediapildis tundub elu minu ümber kole hüsteeriline, šokeeriv, kurjakuulutav. Aga kui oma elule mõtlen, on tegelikult kõik päris hästi. Pole kunagi paremini olnudki.

Sobimatu asiaat ja rassist, homo ja homofoob, lumehelbeke ja kaerahelbeke, võõras ja oma, venelane ja eestlane, feminist ja šovinist, taimetoitlane ja lihasööja, rikas ja vaene, parem- ja vasakpoolne... Teed uudised lahti ja jõhker andmine käib kogu aeg. Vastulause ja selle vastulause.

Alati on keegi ütleja, kes leiab, et mingist aspektist elan mina oma elu valesti ja see ei jõua mulle ilma tema väga reljeefse sõnumita kohale. Voh, said nüüd! Verbaalne kaklus on nagu mingi uus meelelahutus, aga millegipärast nimetatakse seda diskussiooniks.

Kui kaks äärmust omavahel «diskuteerima» panna, on selle jälgimine enamasti kas lõbus või ärritav...ent see on ka kõik. Lihtsalt hunnik emotsiooni, ei enamat. Sama meelelahutuslik, aga sama tühi nagu tõsieluseriaali vaatamine. Milleks siis selliselt «diskussioonilt» mingit lahendust oodata?

Sageli võtab ajakirjandus aga mingi väga olulise ja lahendamist vajava probleemi ja vaatleb seda samamoodi nagu tõsieluseriaaligi. On üks äärmus ja on teine äärmus, kes omavahel «diskuteerima» pannakse. Lõpptulemuseks on enamasti tüli. Emotsionaalne vestlus, milles osaleb kaks rääkijat, aga mitte ühtegi kuulajat. Neile, kellel sümpaatne üks äärmus, asuvad veelgi kindlamalt ühe rääkija selja taha, teise pooldajad teise taha. Probleem ise või selle lahendamine ununeb üldse, aga vagu kahe poole vahel muutus just sügavamaks.

Midagi ei saa kunagi lahendada, kui puudub soov mõista ja kuulata. Lahendust ka tegelikult otsiv inimene ei saa oma arvamusse sulgumist lubada, sest probleemi ei ole võimalik lahenda tasandil, kus see tekkis. Kui keegi oma äärmusliku sõnumiga lajatama tuleb, on seda kasulik meeles hoida ja küsida, kas ta tahab probleemi ka tegelikult lahendada või tegeleb hoopis mingit sorti eneseteostusega? Kehtestab end, naudib end, elab end välja. See vajadus on ka täiesti mõistetav ja inimlik, aga seda tasuks siis ka sellena võtta, mitte asuda kaitsele, solvuda või end lihtsalt halvasti tunda. Las inimene ventileerib, see on tervislik.  

Selle asemel, et pakkuda audientsi, peab ajakirjandus minu arust tegema kõik, et sellised lihtlabased ventileerijad jääks eemale teemadest ja diskussioonidest, mis ka tegelikult lahendamist vajavad. Mina usun nii.

Olen palju kirjutanud ajakirjanduse ärimudeli traagikast, mille üheks kütteks on saanud emotsioon. Sest see meeldib rahvale, just nagu tõsieluseriaalidki. Ent minu ootused on palju kõrgemad avalik-õiguslikule meediale, kus ärimudeliga midagi välja vabandada pole. Sellepärast ei saa ma näiteks aru, mis põhjusel pakub ERR audientsi üsna suvalise inimese Facebooki mühatusele? Juhuslikust paarisõnalisest mühatusest, mille sisuks näiteks «see asiaat on sobimatu» saab terve uudisseeria kõikides meediakanalites.

Suvaline inimene on ammu igatsenud omaette ventileerimise asemel laiemat audientsi. Lõpuks ometi keegi märkas! Ta saab kuulsust ja au, ta polegi enam suvaline - isegi Eesti Vabariigi peaminister kommenteerib tema Facebooki postitust! Lõpuks leiavad ta üles need, kes mõtlevad samamoodi. Äärmuslikult. Just nagu ta enne riigikogu valimis sooviski.

Olen mõelnud, et EKRE ongi ilmselt suuresti üks hüsteerilise meedia ja tõsieluseriaale armastava auditooriumi loodud moodustis, kelle populismiga nüüd võidelda üritatakse. Algul oli lõbus ja meelelahutuslik äärmuslikku lajatamist pealt vaadata - andke kuuma, andke veel! Aga nüüd on sellest saanud võitlus lohega, et raiud oma arust pea maha, aga kaks kasvab asemele.

Ajakirjandus peaks olema peegelpilt elust. Millegipärast on minu argielu sellest üha kaugem. Sellel ei ole midagi pistmist homode, surrogaatemade, sõduriteta riigipiiri või kultuuriautonoomiaga, mida venelased ise küsinud pole. Usun, et need ei ole keskmise eestimaalase argimured.

Kui ma vaatan meediapilti, tekib dissonants. Võib-olla on asi minus, aga võib-olla on see ka üks põhjus, miks tiraažid langevad. On kõverpeegel - kui minu elus hakkab klaas pool täis saama, siis meediapildis jääb see justkui tühjemaks. Šokk ja pidev ehmatus.

Kipun sellest võõrduma, mis mind ja minu elu ei kõneta. 

Ent olen jätkuvalt veendunud, et ajakirjanduseta vaba ühiskond ei saa. Aeg-ajalt tõestab ajakirjandus seda ka väga selgelt, paljastades näiteks rahvusvahelise rahapesu meie nina all või maksuparadiise nautivad suured ninad.

Ajakirjandus on muutumises. Ja selles osas on ta ikkagi jätkuvalt peegelpilt, sest muutuste keskel otsib end samamoodi tänapäeva inimene. See inimene on väsinud emotsioonidest, materiaalsusest, fassaadist, äärmuslusest, ent ometi ei oska ta veel selle kõigeta hakkama saada. Ta istub sotsiaalmeedias ja kirub end selle eest. Ta surub enda soovid alla selleks, et teiste jaoks hea välja näha. Käib peol masside keskel ja tunneb end samal ajal üksikumana kui kunagi varem. Teeb ületunde, aga tahaks hoopis lähedastega koos olla. Ta vaatab tõsieluseriaali, aga tunneb, et peaks lugema hoopis raamatut öökapil. On suur individualist, aga igatseb tegelikult armastust.

Dissonants.

*Foto: minu tänavapiltnikust sõber, kelle fotosid ehedast elust saab vaadata siit https://www.instagram.com/modernstreetlife/

Loe lisaks

Ajakirjandus või mina, kumb muutus?

Eelmise postituse väga suurt vastukaja lugedes tabas mind äratundmine: ajakirjandus on vähemalt sama hüsteeriline olnud kõik need viimased aastad. Muutunud olen mina, mul on tekkinud küllastumus.

Küllastumus viib varem või hiljem mingi muutuseni ja sealt edasi uue reaalsuseni. Ühe inimese muutus suurt pilti ei mõjuta. Nagu öeldakse, karavan läheb edasi. Kogu ajakirjanduse muutumiseks peab senisest küllastumus tekkima laiemal auditooriumil.

Ma ei tea, kas see muutus saab olema sujuv või valus hoop toimetustele, lugejatele ja kogu ühiskonnale, aga ma olen kindel, et varem või hiljem see muutus koos uue reaalsusega tuleb. Ja see ei puuduta ainult ajakirjandust, mis püüab täita neljanda võimu rasket rolli. See puudutab samavõrd näiteks sotsiaalmeediat. Ühel hetkel saab infost lihtsalt küllalt, sest inimese enese elu leiab aset hoopis mujal, ta peab sellest lihtsalt ise aru saama. Infoküllusest saab infoküllastumus.

Minu kolleeg tuletas mulle meelde, kuidas me temaga aastaid tagasi uute tulijatena «onlaini kütsime». Iga paarikümne minuti tagant ilmutasime uue loo, et lugejale näidata: elu keeb kogu aeg, pole mõtet üldse saidilt lahkudagi. Töötasime siis tarbijaportaalis, mis tegeles peaasjalikult lugeja kõige esmaste olmeprobleemidega, esimese maailma probleemidega. Keda pahandas hallitav kaup poeletil, kes polnud rahul teenindusega, kes sõitis Egiptusesse ja avastas eest koleda hotellitoa. Eesti inimeste muredel ei näinud olevat lõppu. Eriliselt pöördesse ajas inimesi rubriik «Lugeja küsib». Võtsime teemaks pea kõik küsimused, mis lugejatel hingel ja lasime spetsialistidel neile vastata. Kas kiletatud kurki peab pesema? Kas aegunud ID-kaardiga alkoholi saab osta? Miks Estonian Air enam muffinit ei paku? Meie kütsime üles lugejaid ja lugejad omakorda meid - klikke tuli mühinal.

Tarbijaportaal tegutseb palju tagasihoidlikumalt tänaseni, on tõtt öelda üsna nähtamatuks muutunud. Tohutu hädakisa lihtsalt väsitas ära. Tekkiski küllastumus, mis viis sujuvalt muutuseni. Õnneks ei olnud kaotused valusad, neid tegelikult polnudki.

See meenutus tuletas meelde, et veebiajakirjandus on olnud ilmselt hüsteerilisemgi. See kummutas minu arvamuse sellest, justkui oleks hüsteeria täna ja praegu jõudnud haripunkti. Lihtsalt küllastumus on tekkinud täna.  Niisiis on asi lihtsalt minus?

Võta üks ja viska teist

Mulle tundub, et ka laiem auditoorium ilmutab küllastumuse märke. See peegeldub näiteks põhjuses, miks ajakirjandus ei näi enam poliitilisi otsuseid nii palju kõigutavat (kui keegi just mingi eriliselt karjuva rumalusega hakkama ei saa). Kui aina näppu vibutada, lajatada ja kõike kommenteerida, muutub kriitika lõpuks lihtsalt tapeediks. Tundub, et lugejad on teinud järelduse, et kõik poliitikud on nagunii rohkem-vähem juhmakad, milleks siis niigi kiirel infoajastul nende plaanidesse süveneda? Nii ei taha lugeja sisulist arutelu ka siis, kui ajakirjandus seda pakub. Kõlama jäävadki lihtsad loosungid: rohkem raha kõigile ja vähem homosid. Kui keegi süveneda ei viitsi, milleks siis neid suuremaid plaane üldseüldse teha, on osa poliitikuid sellest aru saanud. Nagu surnud ring: ajakirjandusel võib isegi olla enam põhjust kritiseerida, aga mida enam ta kritiseerib, seda rohkem tapeediks see kõik muutub.  

Poliitikud ei vajagi oma sõnumi teatamiseks ajakirjandust ega pea oma otsuseid esmalt ajakirjanikele selgitama, kes siis täpsustavate küsimustega tagamaad paljastaks. Urve Palo pani ministriameti maha Facebookis. Ja Jüri Ratase nõunik vastas selle kommentaaripalvele, et «kohe läheb Facebooki üles». Donald Trumpi twiitidest ei maksa rääkidagi, nende ümber näib terve maailm keerlevat.

Ajapikku on toimetused ise ka loobunud küsimisest ja hakanud kopeerima poliitikute kommentaare otse sotsiaalmeediast täismahus ja ilma toimetamata, lubades neil rahus oma poliitikat ajada lisaks Facebooki lehele ka ajakirjandusväljaandes. Ning andes ühtlasi auditooriumile signaali, et sotsiaalmeedia on esimene.  

Päästja maksumüür

See, et lugeja eelistab lühikesi sõnumeid ja isegi kardab pikki tekste on samuti märk küllastumisest. Selleni pole viinud ainult uudistega pommitav ajakirjandus, vaid veelgi agressiivsem sotsiaalmeedia, kus elu jookseb lakkamatul filmilindil. See kõik on aastatega inimeste süvenemisvõimet nüristanud.

Saatsin suvel ühele sõbrale lingi artikliga, mis sisuliselt rääkis tema enda elust. Ta teatas, et ei saa lugeda, sest lugu on maksumüüri taga. Samal ajal oli meil käimas sooduskampaania - ühe kuu lugemisõiguse eest küsisime ühe euro. Üks euro! Sellise rahaga oli veebis müügis minu kuu kirjatöö, aga ikka ei tahetud osta. Maksumüür toimis vabandusena, miks ta ei saa sellesse infosse süveneda. Ta isegi ei näinud sooduspakkumist.

Igasugu infot on nii palju, et võib-olla oleks keegi hoopis nõus maksma, et seda kõike vähem oleks. Kuidas siis saavad toimetused üleüldse tasulise sisu pealt midagi teenida? Mõni lugeja tunneb võib-olla hoopis kergendust, kui ta keset infotulva maksumüüri näeb - vähemalt seda lugu ei pea lugema. Toimetused võiks eksperimendi korras tasustada hoopis lühiuudised ning pakkuda tasuta pikki uurivaid lugusid.

Väljaannetes püsib lootus, et kui me toodet ennast (loe: ajakirjandust) internetis müüa ei suuda, siis ehk purjetame reklaamimüügiga (loe: klikid), aga tegelikult on ju kõigi soov ikkagi see, et inimesed oleks valmis maksma põhitoote eest. Kuidas keset küllastumust info eest raha küsida?

Tagasi analoogtelefoni juurde

Minu kohta öeldakse idealist, aga minu endine kolleeg, vanakooli ajakirjanik loodabki, et ehk hakkab infoküllastumus lugejaid varsti uuesti paberlehe juurde tooma. Selles on päevasündmused kokku võetud analüütilisemalt ja kompaktsemalt. Tõsi, Eesti inimesed on olnud ajalooliselt suhtelised järjekindlad lehelugejad, ent selliste lugejate hulk ju ikkagi väheneb. Juba praegu tekkinud signaalid infoküllastumusest ajalehe juurde tagasipöördumise märki küll ei näita.

Miks peaks usaldama väljaannet, mis iseenda sõnumeid õõnestab? Kuidas tõestada inimesele, kes on terve elu veebiajakirjandust jälginud, et ajalehe kvaliteet on hoopis teistsugune? Et leht on mingi kvaliteedimärk ja seal pole nii palju müra? See on ju tema jaoks samasugune infohunnik, mille eest küsitakse veel raha ka.

Isegi see, kui veebiväljaandeid kirjutavad teiste seas ka ajakirjanikud, ei päästa. Seni kuni mürakoefitsient ajakirjandusliku materjali kõrval nii suur on, ei pääse nende töö mõjule. Fakt, et tasulisi lugusid ostab käputäis, on ju selle tõestuseks.

Niisiis jääb toimetuste jaoks küsimus, kuidas müüa kallist ajakirjandust ajal, mil läänemaailm on infost küllastunud. Lahkuvad ja läbipõlevad ajakirjanikud ning suur kaadrivoolavus on märk individuaalsest küllastumusest organisatsiooni sees.

Jääb loota, et suured muutused toimuvad aeglaselt ning annavad toimetusele aega kohanemiseks ning innovatsiooniks. Kaalul on neljas võim. Kommentaariumi kadumine Postimehest pole ju olnud drastiliste tagajärgedega ärile ja kindlasti mitte sõnavabadusele (pigem vastupidi). See näide on julgustav. Aga, et selliseid väga julgeid samme teha, peab kuskil leiduma ajakirjanduse hingeeluga hästi kursis olevaid visionääre... ja/või siis lihtsalt väga palju raha riskide maandamiseks. Kumbagi pole võtta.

Saan aru, et minu soovitus lugeda paberväljaandeid mingeid reaktsioone ei tekita. Sama hea on soovitada nutisõltlasele kettaga analoogtelefoni. Aga hetkel näen ma selles ainsat viisi, kuidas igaüks saab toetada ajakirjanikke ja ajakirjandust. Samuti näen selles praegu ainsat võimalust, mis võiks viia ajakirjanduse ilma valusa hoobita uue reaalsuseni. See annab toimetusele signaali, et kvaliteetse info eest ollakse valmis maksma ja müra eest mitte.

Teine variant oleks üleüldine loobumine. Ka see sunniks toimetused vastamisi seisma uue reaalsusega, aga paraku oleks tagajärjed palju valusamad ajakirjanikkonnale ja kogu ühiskonnale. Ent ka see väide ei tundu keset infoküllust usutavana. Ajakirjanduse lugemisest loobunud inimesele tundub hoopis, et olulised uudised jooksevad talle varem või hiljem kasvõi läbi sotsiaalmeedia koju kätte. Milleks siis veel ajakirjanikku vaja on? Tegelikult on ju nende uudiste lähteallikaks ikkagi kriisis ärimudeliga ajakirjandus, millesse lugeja täna ise midagi panustada ei taha.

* Tänan kõiki, kes elasid minu eelmisele blogipostitusele kaasa ja seda levitada aitasid. Palju on küsitud ka, miks ma seda Postimehes ei avaldanud. Ma ei oska sellele hästi vastata, aga mul ei olnud selleks rohkem takistusi peale iseenda. Ma nimelt ei tea, kas sellest erilist kasu oleks olnud. Eelmisel aastal ma juba kirjutasin Postimehes sarnase loo pealkirjaga «Mõttetu saast, mida sa kindlasti lugema ei peaks». Minu mure on siiras ja ma ei taha, et sellest saaks mingisugune hädatapeet, mis lugejaid veelgi rohkem peletab. Sellepärast otsustasin oma mõtted kirja panna blogisse ja jagada neid eelkõige erialainimestega.

Loe lisaks

Kellel on vaja ajakirjanikku?

Näide, kuidas liigne infomüra võib naeruvääristada olulist teemat.

Ajakirjanik on üks hääbuv professioon. Ta kaob toimetusest nagu poleks teda seal olnudki.

Paari lühikese aastaga on minu kõrvalt ära läinud pea kõik uudisajakirjanikud, keda olin aastaid lehest lugenud veel enne, kui teadsin, et minust saab kord ajakirjanik. Läksin suvepraktikale ja tundsin nende ees aukartust. Säravad inimesed, suurepärased kirjutajad, Bonnieri võitjad. 

Sellest polekski midagi, elu muutub. Kui ma ei teaks, kuidas ajakirjanik enamasti läheb. Põleb läbi, vajab ravi, saab koondatud või siis kaob turundusmaailmasse. Kõik ju aina turundavad ja kujundavad.

Minust endast on nüüd hoopis saanud staažikas ajakirjanik. «Staažikas» - see tähendab töökogemust ca viis aastat. Sellega teenib välja juba pikaajalise ajakirjaniku staatuse ühes ajalehetoimetuses. Ja see ei ole omane ainult ühele toimetusele, vaid ajakirjandusele laiemalt.  

Olen selle ajaga näinud palju tulijaid ja minejaid - peatoimetajaid, osakonnajuhte, vastutavaid väljaandjaid, juhatuse liikmeid, lugematul hulgal reportereid. Ühel hetkel räägivad nad elu täius silmadega oma visioonist, järgmisel hetkel jagavad lahkumise puhul kringlit. Kõik on tegutsenud nii, nagu on parimaks pidanud, aga sellest pole mingil põhjusel piisanud. Kurat võtaks, isegi kringel on neil sama.

Lakooniline uudisnupp lahkumisest, keegi tänab ja soovib edu uuel rindel. Tegijamad mainitakse ära õhtuses «Aktuaalses kaameras» ja leheveergudel. Postitus Facebooki, «laigid», toetavad sõnad ja juba homme läheb elu toimetuses täpselt samas rütmis edasi. Nagu poleks neid inimesi mitte kunagi olnudki.

On mõned jääjad ka. Tahaksingi neid siinkohal tänada! Aitäh, et olete jäänud.

Ja on ka mõned jääjad, kes oleks pidanud ammu lahkuma, aga nad on jäänud seetõttu, et kardavad edasi liikuda. Tegelikult on nemadki kustunud, ära väsinud. Neile on vaja uut algust.

Seda kõike aastaid pealt vaadates on mulle selgeks tehtud, et elu on pidevas muutuses. Üks väheseid, kelles võin kindel olla, olen mina ise. Ja see, kes iseennast ja oma tehtud tööd väärtustama peab, olen ka mina ise. Samas, ennast ja oma tööd ei tasu liiga tõsiselt ka võtta, sest kõik ükskord ju muutub ja siis muutub uuesti. Ajalehetoimetuses pigem varem kui hiljem.

Siit saab alguse konflikt, mis on üks põhjuseid, miks ajakirjanikud kustuvad. Vähemalt enda puhul tunnen nii. Ma ei ole kirjutanud ühtegi head lugu ilma, et ma sellesse kogu oma hinge, emotsiooni ja energiat sisse ei paneks. Kõike, mida mul parasjagu sinna panna on. See lugu on kirjutamishetkel kõige olulisem, sest minu usk sellesse on suur. Kuidas siis mitte oma tööd tõsiselt võtta?

Ja sellepärast ei ole võimalik sellise energiaga seda tööd teha päevast-päeva. Täita lehte ja toota internetti, kust saab lugeda midagi ju kogu aeg. Anna ainult ette. Eilne pingutus jääb eilsesse. Täna on uued lood, uued probleemid ja uued kurtjad, kes nõuavad vähemalt sama suurt pingutust, emotsiooni, tähelepanu ja lõpuks veatut kirjateost. Seda ootavad kõik - allikas, lugejad, toimetus. Parem oleks, kui ootus saaks täidetud iga päev, aga paar korda nädalas kärab kah. Vähem ei tule kõne alla.

Nii staažikad ajakirjanikud kaovadki. Nad ongi juba peaaegu kadunud. Isegi nende energiat ei jää toimetusse maha, sest kui nad lõpetavad, on nad sageli energiast tühjad. Neid jääb saatma hoopis tunne, et nad polnud piisavad. Miks nad rohkem ei andnud? Miks nad kiiremini ei tootnud? Neile jääb lahkudes hinge sitt tunne.

Haletsedes vanameistrit

Ja need, kes jäävad alles, tunnevad seda samamoodi. Tunnevad kerget haletsust vanameistrite üle, aga tunnevad ka, et pole ise piisavad, sest nende kolleegid polnud piisavad. Siis nad hakkavad rabistama, teevad vigu ja «toodavad» asju, millel sisulist väärtust pole. Aga see võimaldab neil vähemalt jääda - toota kiiresti sisu nii, et osa energiast jääb neile endile alles ka.

Jääjad lahendavad selle konflikti enda jaoks nii, et sisendavad endale, et vähemalt osaliselt teenivad ju ikkagi oma eesmärki ja on ühiskonna valvekoerad. Aga kui pool aega oma tööst valvatakse ühiskonna väravat, teine pool paisatakse samasse väravasse sisutühjust ja infomüra, siis kas saab valvamisest rääkida?

Ma tahaks loota, et ajakirjandus toob jätkuvalt rohkem kasu kui kahju, aga fakt on, et osa probleeme, mida ajakirjandus «lahendab», loob ta tegelikult ise. Ja see ei kehti ainult erameedia kohta, vaid kogu ajakirjanduse kohta. Igal pool ollakse ühtmoodi sõltuvad oma auditooriumi vajadustest ja nende rahuldamisest.

Tänapäeva ajakirjanduse nägu on ka näiteks poliitika ja poliitik, kes loob selle sama ajakirjanduse vahendusel probleeme, mida siis valehäbita lahendama asub. Poliitika on täpselt selline nagu ajakirjandus sellel olla lubab. Nii on olnud vist läbi aegade?

Sellepärast ongi vaba ajakirjanduse ülesanne väga suur. Lausa maailma muutev. Kui ajakirjandus peab nõudma kraaksudes korduvalt ühe poliitiku tagasiastumist, aga sellele ei reageeri ei ühiskond, valijaskond, erakond ega isegi mitte see poliitik, siis on ajakirjandus ju lihtsalt üks müra. Tema roll on mingil põhjusel devalveerunud. Kui ajakirjandus ise kühveldab oma väravasse nii palju paranoiat, emotsioone ja lihtsalt jura, siis devalveerib see ühtlasi ka olulisi sõnumeid. Üks kama kõik.

Nii saame korraga mitte midagi muutva ajakirjanduse ja mitte midagi muutva poliitika, ehkki kõik justkui tegutsevad ja siblivad. Ajakirjandus «tegeleb» näiliselt ja poliitika «tegeleb» näiliselt, aga tegelemist vajavad mured jäävad alles. Need on hoopis teised.

Selles kõiges ei ole enamasti süüdi ajakirjanikud. Ajakirjanikud on ka ohvrid, nagu on lugejad ja kogu ühiskond. Müra ohvrid. Kunagi pidid ajakirjanikud kõvasti rabama, et infodefitsiidist midagi usaldusväärset välja kangutada. Nüüd on kõik vastupidi - tuleb rabada, et infoküllusest midagi usaldusväärset välja kangutada. See on niivõrd suur muutus, et ajakirjandusorganisatsioonid pole uue rolli ja ülesandega suutnud kohaneda. See nõuab aega ja sättimist. Lihtsalt nii on, et muutused võtavad aega. Ajakirjandus püüab kuidagi hakkama saada ja kuni midagi paremat pole välja mõeldud, siis aitab ajakirjandust üleval pidada müra, mis samal ajal selle väärtust devalveerib. 

Igati jätkusuutmatu olukord, millest minu arust tuleks ilma igasuguse häbita rohkem rääkida.

Selle müra käes ei kannata ju mitte ainult ajakirjandus, vaid tegelikult iga inimene, kes paraku ise sellest teadlik pole. Kannatavad ka need, kes ei tarbi üleüldse ajakirjandust, seda enam hinnatagi ei oska ega vajalikuks pea.

Tühine «content»

Juhtusin kuulama ühe sotsiaalmeedia turundusspetsialisti loengut sellest, kuidas luua ja kujundada oma personaalset brändi. Temal on sotsiaalmeedias üle 30 000 jälgija, mis on aukartust äratav saavutus. Kogu lugupidamises selle saavutuse vastu, oli ta ise täiesti pläss. Tehniline, seinaga sulanduv, kiretu, hall, iseloomutu. Kasuta kindlaid strateegiaid, postita võimalikult tihti, püüa olla vaimukas, puuduta hingi, õpetas ta. Lisaks hunnik tehnilisi nõuandeid, kuidas suurendada oma jälgijaskonda erinevates internetikeskkondades.

Kuulasin teda pingutades ja mõistsin, et tema õpetab ju lihtsalt seda, kuidas müüa ja pakendada müra. Kas ma jälgiks teda ka siis, kui teaksin, et seda sisu, või nagu ta ise ütleb «contenti», sellise tehnilisuse ja kiretusega luuakse? Tema lehel on enamasti mõni kaunisfoto loodusest ja selle taustal ingliskeelne lööklause. Umbes nii: if you always say no, you'll never say yes. Tema on leidnud viisi, kuidas müraga raha teenida.

Sarnaselt nõutakse «contenti» ka ajakirjanikelt. Emotsiooni, teravust, meelelahutust, kiirust, lühidust. Aga massilugeja nõuab seda ju ainult salaja. Avalikult tahab ta uurivat ajakirjandust ja tähtsaid teemasid, aga kui seda pakutakse, siis hirmutab see kõik pikkuse ja süvenemisvajadusega. Klikib ta ise hoopis muule, aga on samal ajal pahane ajakirjaniku peale.

Hääbuv tippajakirjanikkond ning ilma ajaloolise mäluta «valvekoerad» on kogu ühiskonna probleem. Selle lahendamine ei ole ainult ajakirjandusorganisatsioonide, veel vähem läbipõlevate ajakirjanike mure.

Inimesed on kaotanud oskuse väärtustada ajakirjandust ja selle tulemusena on ajakirjandus minetanud oskuse väärtustada inimesi. Oma inimesi ja oma kirjutajaid visatakse üle parda veel enne, kui toss täitsa väljas on. Paat peab edasi minema ja selle kütuseks on «content». 

Minu kolleeg ütles, et viis täna hommikul kotiga prügikasti terve hunniku «contenti», mida oli viimastel päevadel tootnud. Kes teab, võib olla oleks keegi osanud sellegi ära pakendada ja maha müüa.

Kui sisu pole päriselt oluline, pole oluline enam ka ajakirjanik. Siis võib «ajakirjanik» olla igaüks, kes oskab sõnu ritta panna. Selliseid inimesi on ajakirjandusmaastikul palju ja aina rohkem. Seni, kui nad jaksavad «contenti» toota ja väga palju selle koormuse juures ei virise. Analüüsivõime, allikad, ideed, varasemad teadmised ja laiema pildi nägemine on vähemolulised kiiruse ja tootmisvõime kõrval.

Mul on kahju, kui selle kirjutisega solvasin neid, kes hindavad väärt ajakirjandust, ent massi tahe mõjutab ju ka nende võimalusi. Nagu poliitikaski võidab see, kes saab taha massi. Ja kui poliitik peab selleks looma ise probleeme, mida lahendada, teeb ta seda südamerahuga.

Ajakirjanikuamet pole midagi väärikat (kas on üldse kunagi jõudnud olla?) nagu mõnes vanas Euroopa riigis, kus ajakirjanik on sageli ka halli peaga. Seal on luksust toota kvaliteeti, mitte kvantiteeti, sest massid on suuremad. Meie siin oleme väiksed, noored ja veel nooremad.

Meile on jäänud vähe tõelisi ajakirjanikke ja ka nemad hakkavad väsima. Ülikoolidesse ei minda seda eriala naljalt õppima. Mina ei tea, kas ja kuidas me suudame ajakirjanikke hoida, sest nende töö on väärtuslik, aeganõudev ja kallis. Tean vaid, et nende asemel on toimetustes praegu hinnatud infotöötlejad. Nende amet on ka vajalik, aga see ei ole ajakirjaniku amet. Sinna on veel kasvada ja selleks on paljudel ka potentsiaali, aga kardan, et mitte energiat.  

Saan vaid juhtida tähelepanu sellele olukorrale ja paluda, et me väärtustaks neid ajakirjanikke, kes panevad oma töösse hinge. Pole küsimustki, see ju paistab nende tööst välja! See ei pea olema ega saagi olla mitte iialgi tasuta. Kui ühe inimese hing on letis tasuta, siis on midagi paigast ära.

Ilma ajakirjaniketa saab ka pika ajalooga ajalehest ühel hetkel lihtsalt bränd, kuhu trükitud read ütlevad midagi sellist - if you always say no, you'll never say yes. Ehk siis mitte midagi.

Loe lisaks

Maha pühitud komplimendid

Mul on sageli raske öelda häid sõnu, ma ei tee väga sageli komplimente. Südames tahaks palju rohkem hästi öelda, oma armastust ja poolehoidu näidata. Samal ajal on mul endal kohati ebamugav komplimente kuulda - tunnen mingit piinlikkus ja mõtlen, et «ja-jah, liigume nüüd edasi». Kuulen komplimente, aga justkui ei kuula neid. Ei võta neid omaks ega lase endast läbi.

Kunagi kuulasin ühe teadlase TED-talkist, et selline piinlikkuse tunne pole midagi erilist, üsna tavapärane. Paljud tunnevad nii, seda ütleb ka kehakeel - nad justkui tahaks komplimendi endalt maha pühkida. Nagu kompliment oleks mustus pluusil.

See on ilmselt seotud enesekindlusega - ehk ei pea kõik end komplimendi vääriliseks? Või siis enesekriitilisusega - omadused, teod või välimus, mille eest kiita saadakse, on elementaarsed nõudmised iseendale. Iseenda vastu ollakse lihtsalt nii karm ja nõudlik, et kaob oskus hinnata komplimente. Neid pole siis isegi võimalik teha.

Igaüks peaks ise välja mõtlema, kummal juhul ta komplimente endalt maha pühib, sest reaalsuses me januneme kõik vähemal-rohkemal määral teiste heakskiidu järele. Oma kogukonna heakskiidu järele. Me ei julge väga palju erineda, lihtsam on massi sulanduda. Meil on üks mood, sarnased maitsed ning me isegi veidi pelgame seda, mis on erinev. Me tahame pigem kuuluda, mitte erineda. Isegi erineda julgetakse siis, kui mingigi kuuluvustunne on saavutatud. Sellepärast moodustatakse ka erinedes omasuguste kampasid - veganid, geid, pensionärid, budistid, punkarid, hipid... Inimene on karjaloom, ta vajab oma karja tunnustust. Ta vajab teiste komplimente.

Proovin neid komplimente tunnetada, hinnata, oma kehast läbi lasta. Isegi, kui see algul on võõras. Pean end üleüldse kiitma õppima, mõnikord on lihtsalt vaja võtta hetk ja öelda - kurat, kuhu ma jõudnud olen, vägev! Ma olen ikka tegija! Ja see tunne on siis vaja kogu kehast läbi lasta. Kes see teine ikka paremini teab, kui palju sa pingutama oled pidanud, kui mitte sina ise? 

Loe lisaks

Juhmid lihasööjad*

Inimene on minetanud oskuse liha süüa. Ta lihtsalt sööb oma tegevusele mõtlemata ning saab vihaseks, kui keegi talle seda meelde tuletab. Kas selline inimene on väärt liha sööma, kui armastame öelda, et sigadele pärleid ei loobita?

Seatapp Kihnus. Foto: Jaan Rõõmus/Eesti Rahvusarhiiv

Mäletan ähmaselt oma lapsepõlvest seatappu. Juba siis ajas vanaema lapsed tapmise hetkeks tuppa, kartes, et äkki hakkame söögilaua taga pirtsutama. Ilmselt suuresti sellepärast sea tapmine minus erilisi emotsioone ei tekitanud. Jälgisin huviga, kuidas nahka karvadest puhtaks aeti ning ajasin vorstimaterjali soolikasse. Minu suurim seatapu-üllataja oligi see, kui väga meenutab otse sea seest tulnud soolikas sardellihunnikut. Rohkemat ma sellest aktsioonist ei mäleta.

See on ka jäänud minu ainsaks loomatapmise kogemuseks ning olen üsna kindel, et omavanuste seas olen sellegagi õndsa vähemuse seas. Enamik inimesi teab midagi häguselt sellest, kuidas toit täna tööstusest lauale jõuab. Aga asjatundjaid on sellegi poolest palju, sest loll ei taha keegi paista kui asi puudutab midagi, mida me iga päev tarbime. Ja loomsed tooted need kahtlemata on.

Liha maitseb inimesele. Tervise Arengu Instituudi aastate taguse küsitluse järgi sõi Eesti inimene päevas keskmiselt 120 grammi lihatooteid, nädalas võiks sama instituudi soovitusel süüa 450 grammi linnuliha ja vaid 180 grammi sea- või veiseliha.

Statistikaameti kogused on veelgi muljetavaldavamad, ehkki arusaadavalt pole olemas täpset metoodikat inimese suutäite lugemiseks. Nende arvude järgi oleme igatahes viimaste aastatega rohkem liha sööma hakanud. Eriti sealiha.

2002. aastal tarbiti inimese kohta ligi 65 kg liha, 2004. aastal ligi 69 kg, 2010. aastal 71 kg ning 2016. aastal üle 82 kilo. See on ka rekordkogus alates aastast 2002. Varasemate aastate kohta andmeid pole.

Mullu sõi keskmine eestlane üle 41 kilo siga ja ligi 26 kilo linnuliha. Veist sõi inimene umbes kümne kilo jagu ja lammast või kitse pool kilo. Kokku sõi keskmine eestimaalane mullu ära ligi 78 kilo liha.

Võime lõputult raiuda, kuidas inimene ongi mõeldud liha sööma, aga fakt on, et nii palju loomseid tooteid üks inimene endale näost sisse ajama ei pea nagu seda täna tehakse.

Ja samal ajal on minu teine tunnetus, et keskmine lihasööja pole veel kunagi olnud nii võõrdunud loomakasvatusest nagu täna. Lihatoode on tuim ja anonüümne tükk poeletil, millel mõne elusolendiga sama vähe pistmist nagu kaalikal. Keskmise inimese jaoks pole mingit vahet, sööb ta vorsti või kaalikat. Ainus vahe on see, et vorst maitseb rohkem kui kaalikas. Ja kui inimene sööbki kaalikat väiksema südametunnistuspiinaga, siis ainult sellepärast, et see ei tee teda paksuks.  

Sellepärast on emotsionaalselt väga lihtne liha süüa ja üle süüa. Süüa mitte näljast, vaid lihtsalt emotsioonist, mille kontrollimisega me tänapäeval toidu puhul hädas oleme. Süüa lihtsalt mõnutundest ja naudingust, mille allikaks on toit muutunud.

Ma ei heida inimesele ette seda, et ta liha sööb. Küll aga on minu meelest õigustatud etteheide see, et me nõnda õgides liha väärtustada ei oska. Sest nii ei oska me väärtustada elu ennast.

Samal ajal mõistan inimese tuimust. Enesekaitseks on ebameeldivast mugavam võõrduda. Ja looma tapmine on inimesele ebameeldiv. Isegi kui mõni ütleb, et inimene on loomi tapnud ja söönud aegade algusest peale, peab ta samal ajal nentima, et ise ta seda tööd parema meelega ette ei võtaks. Isegi pealt ei vaataks. Ikka keegi teine võiks ära teha... Sellepärast juurdlengi, kas me nõuaks oma lauale sama iseenesestmõistetavalt lihatooteid, kui nende valmimisprotsess meie jaoks vahetum oleks?

Kahtlen selles. Miks me muidu seda endast nii väga eemale püüame hoida? Surnud loomade või hukkamise eksponeerimist peab inimene hoopis ebaeetiliseks. Kui meedia foto mõnest sedalaadi sündmusest üles paneb, järgneb sellele auditooriumi halvakspanu ja mõistmatus. Miks on seda kõike vaja näidata, küsitakse.

Ometi on see osa ka halvakspanija argipäevast, loomatapp on osa inimese toidulauast.

Naljaks, kuidas inimene oma kõige argisemaid tegevusi häbeneb. Kunagi pidasime ebaeetiliseks ka seksi ja sellest rääkimist, millest nüüd veidi punastades oleme hakanud üle saama. Samal ajal sünnivad lapsed jätkuvalt seksist ning vorsti tehakse loomast, kes tuleb esmalt hukata. Kui me toodangut ennast mitte ainult eetiliseks, vaid isegi iseenesest mõistetavaks peame, on minu arust vastutustundetu toodanguni viinud protsessi eitada.

Kas see, kui me teadlikult protsessi väldime, kartes, et hiljem toodang meile kuidagi vähem isuäratavam on, pole mitte ise ebaeetiline ja vastutustundetu?

Vastutuse puudumise, loomsete toodete iseenesestmõistetavuse selgeks märgiks on see, et tarbija jaoks on tähtis vaid hind ja kvaliteet. Gaseeritud vee eest ollakse valmis rohkem maksma kui piima eest. Kanamuna puhul on oluline hind, mitte see, kas kana peetakse õrrel, vabalt või kuskil Lätis puuris, kus 250 inimese vastutada on ligi kolm miljonit kana.  

Räägitakse toodangust, tööstusest ja tootmisest. Töösturite ülesandeks ühel ajal loomi võimalikult humaanselt nuumata ning töödelda ja samas rahuldada tarbija üha suurenevaid vajadusi ning pakkuda korraga odavat ja kvaliteetset.

Loomade «kolimine» suurtööstustesse on omakorda põhjuseks, miks inimesed on oma toidulauast võõrdunud. Oma pudulojused on kodudes üha harvem nähtus, aga enamikesse Eesti suurtööstustesse, kust meie toit pärineb, ei pääse tavainimene ka parima tahtmise korral.  «Meie ei korralda tootmises ekskursioone,» vastab Ühistu Eesti Lihatööstuse turundusjuht. «Tegemist on kõrge hügieeni tasemega tootmisüksusega ning meie enda töötajad läbivad regulaarselt tervisekontrolli. Sellest tulenevalt ei näe me võimalust ekskursioone läbi viia,» öeldakse Rannarootsi lihatööstusest.

«Mitte et meil midagi olulist salata oleks, aga toiduohutus ja hügieen eelkõige,» ütleb Atria. «Selline korraldus kehtib meil sigade aafrika katku Eestis avastamisest alates. Lihatööstuses on võimalik kokkupuude pakendamata värske lihaga ja inimeste käitumist ning tervislikku seisundit ei ole võimalik täielikult kontrolllida,» selgitatakse.

Nii elabki sööja mugavalt õndsas teadmatuses, mis ilmselt veelgi süveneb. Juhul kui me ise keset mugavustsooni teistpidi ei otsusta. Aga milleks, eks?

Inimene armastab öelda, et vabadusega kaasneb vastutus. Loomsete toodete puhul on tavainimesele aga jäänud vaid vabadus süüa. Vastutust ta ei taha ja läheb enesekaitseks isegi vihaseks, kui seda keegi kuskil, näiteks selles artiklis, nõuab. Eks kuskil ju kindlasti kontrollitakse, et looma elu euronõuetele vastaks.

Minu arust oleks kõige elementaarsem vastutuse võtmine see, kui inimene viiks end lihtsalt kurssi, kuidas loomad täpselt tänapäeva tööstustes elavad ja loomsed tooted toidulauale jõuavad. Viiks kurssi kõigepealt ennast ja siis oma lapsed, kelle eest loomade hukkamist kuidagi varjama ei peaks. Hoopis selgitama peab. Nii sünniks ehk vastutustundlikum tarbimisotsus.

Ideaalses maailmas võiks teadvuse tõusuga väheneda loomsete toodete tarbimine ja samal ajal suureneda nende väärtus inimese silmis. Praktika on ettearvamatum.

* Olen ise üks lihasööjatest.

Loe lisaks

Palun õpime «lumehelbekestelt»

Austan väga vanemat põlvkonda, olen järeltulijana selle põlvkonna nägu. Aga mulle teeb haiget näha, kui nad ise end piisavalt ei austa ja kõige hea vääriliseks ei pea.

Seepärast on minu siiras soov on, et mu enda laps õpiks oma tundeid ja vajadusi väljendama ega elaks end alla surudes. Ma soovin, et tal oleks julgust unistuste poole püüelda, et ta peaks end nende vääriliseks.

Aga tema õpetamiseks pean mina ise nõnda elama. Mul on sellega raskusi, sest olen kasvanud ühiskonnas, kus igasugune pealetükkivus on ebaviisakus. Olen õppinud, et oma arvamuse peab kuidagi välja teenima, sest «laps räägib siis, kui kana pissib». Ja isegi kui kõik on hästi, ei tasu liigselt rõõmustada, sest «pill tuleb pika elu peale». Kohe tuleb nagunii uus jama kaela, sellepärast «pigem karta kui kahetseda». Kui mul midagi metsa läheb, on tihti esimene mõte - liiga hea, et tõsi olla.

Ajalugu on eestlastesse generatsioonide kaupa süstinud mentaliteeti, mis ütleb, et ole alati valmis halvimaks, tee end võimalikult märkamatuks ning katsu lihtsalt läbi ajada. Nii nagu «lumehelbekesi» äärmuseks peetakse, on see paradigma ju samasugune äärmus, mida ei murra kergelt. Läheb aega, kuni suudame end sisimas hea vääriliseks pidada. Keegi ei ole süüdi, kõik on ohvrid.

Palun ärme siis naeruväärista ega suru ise alla põlvkondi, kes sellest kannatustetaagast tasapisi välja kasvavad, kui nad meie jaoks tunduvad kuidagi üleolevad, idealistlikud, eluvõõrad ja lihtsalt liiga vabad hinged. Neid kammitseb veidi vähem see allasurutuse muster. Nende sammud peaksid olema hoogsamad.

Mina olen sündinud nõukaaja lõpus. Ma vist ei klassifitseeru «lumehelbekeseks», aga ma ei ole pikalt elanud ka pidevas defitsiidis ja hirmus. Mul on seetõttu privileeg seda väärtustekonflikti kõrvalt vaadata.

Need, keda rusuvad kannatused ajaloost, on idealism ja naiivsus sama hirmsad kui igasugused uuendused. See kõik tähendab ebastabiilsust, mis tähendab ohtu. Need, kes rusujatest pääsenud, peavad kõige masendavamaks hoopis paigalseisu. Ebastabiilsuses võib peituda võimalus.

Ent vastandumise asemel võiks «lumehelbekeste» kritiseerijad teadvustada hoopis iseenda allasurutust ning keskenduda iseendale, sest nüüd on see võimalik.

Mulle meeldib Oprah Winfrey mõte, et väljendit «ennast täis» tasub komplimendina võtta. Ta ütleb, et on nii ennast täis, et ajab üle ääre. Ja see võikski olla inimese eesmärk, sest ainult siis, kui ma olen ennast täis, on mul võimalik pakkuda midagi teistele. Ennast armastades on võimalik armastada teist.

«Lumehelbekesed» saavad oma õppetunnid elult, aga parem saada need uljalt idealistlikke samme võttes kui tegemata jäänud samme kahetsedes. Tuline kriitika kedagi nagunii elama ei õpeta ja kokkuvõttes on «lumehelbekesed» kritiseerijate enda loodud ühiskonna nägu, nende lapsed.

Kaks oma aja «lumehelvest»: vanaisa Harald ja mina. Noorus on alati olnud hukas, aga samal ajal vaatab iga põlvkond väikse põlastusega tagasi mustritele, milles on inimesed enne elanud. Ei kujutaks ette, et tänapäeval oleks ühe inimese õigused kehvemad on, sest ta on naine või mustanahaline. Või seda, et meil riigina iseseisvust pole. Kas need asjad oleks täna tabud, kui poleks olnud mõnda «lumehelbekest», kes julgeb unistada ja leppimise asemel olla idealist?


Loe lisaks

Lapseootus ja... depressioon

Poleks arvanud, et need kaks asja kokku võivad käia, ehkki olen kuulnud jutte emotsioonide kõikumisest või rasedusjärgsest depressioonist. Aga tunda õnne- ja tänutunde asemel end last oodates täiesti elemendist väljas, see oli minu jaoks süümepiinu tekitav üllatus.

Nüüd mõtlen, et tahaks kohtuda naisega, kes end kuude kaupa «õnnistatud seisus» tunneb. Kas sa oled olemas?

Aga millegipärast on lapseootel naistest selline kujutluspilt maalitud ja kehv on olla, kui tunned selle õnnistuse asemel hoopis pidevat füüsilist ja vaimset ebamugavust ning hirmu. Kõrvalseisjate ootused rasedale ja sinu enda ootused sellele ajale on hoopis teistsugused. Rõõm, naer, ärevus, päike, lilled, südamed, liblikad ja tunne nagu iga päev oleks jõulud.

Aga tegelikult... Mul on sellest isegi süümepiinu tundmata raske kirjutada, eriti kui väike semu kõhus samal ajal toksib. Muidugi ma ju ootan ja armastan teda! Aga reaalsuses ei vähenda need kannatused seda armastuse tunnet. Küll aga vähendab ausus alati kannatusi.

Sellepärast mõtlesin kirjutada sellest, mis minu peas on nende mitme kuu jooksul toimunud. Ja miks need mõtted mulle sageli liiga teevad. Miks ma endale ise liiga teen.

Ühtlasi astun vastu ka oma hirmule - rasedusega tähelepanu keskpunktis olla. See paneb mind punastama. Ma pigem imbuks kohale läbi seina, aga mind saadavad uudishimulikud pilgud ja küsimused nagu «kuidas siis kasvame?» Õõõõõõõ!

Tegelikult pole neis küsimustes ega küsijates midagi imelikku. Vastupidi, kurb oleks, kui keegi peaks end minu seltskonnas tagasi hoidma või kontrollima. Palun, jääge iseendaks. Kõige nukram ongi, kui minu lähedased minusse kuidagi teisiti suhtuma hakkaks, aga ilmselt on see mingil määral paratamatu, inimlik.

Kõige vastikum on aga, kui keegi raseda muremõtteid kuidagi alavääristab või pisendab sellega, et «rase naine, hormoonid möllavad». Ma arvan, et keegi ei vaidle vastu, et esimese lapse saamine on üks kõige suuremaid ja kiiremaid elumuutuseid. Igasugune kriis on nii intensiivse muutuse puhul tavapärane ja mitte midagi sellist, mida peaks kuidagi häbenema. Seda peaks tõsiselt võtma ja sellega tegelema, sest tegelikult on kriis märk muutuse vajalikkusest ja toob enamasti kaasa hoopis hingerahu, kui seda teadvustades läbi elada, mitte enda sisse matta.

Võõrdumine

Olen olnud seni pigem seltskonnahing. Mulle meeldivad inimesed ja nende lood. Ja tavaliselt on mul midagi häda siis, kui ma pole kaua mõnes seltskonnas viibinud ja jutustanud teemadel, mis mind kõnetavad. Aga nüüd olen seltskondi pigem vältima hakanud.

Enne rasedust käisin palju ka sellistel üritustel, kus tarbitakse alkoholi. Ja kui rääkida ajakirjanike seltskondadest, siis alkohol mängib seal tõtt-öelda suurt rolli. Vabandus või mitte, aga fakt on, et alkohol aitab ajakirjanikel - väga emotsionaalse töö tegijatel - lõõgastuda. Ja olen ka mina pikalt tundnud, et see ei ole päris õige, aga karussellilt niisama maha astuda on keeruline.

Ajakirjanik on nagu ühepäevaliblikas, kes võtab sellelt ühelt päevalt kõik. Ja see üks päev võtab ka temalt kõik. Ta kuulab teiste emotsioone, enamasti konflikte. Reageerib neile ka ise inimesena - erutub ja paneb selle tunde võimalikult kiiresti paberile. Saab kohest ja väga kriitilist tagasisidet. Elab seda läbi ja otsib siis kiiret lõõgastust, et homme tulla ja kõike uuesti teha. Selline eluviis võtab palju ega ole jätkusuutlik, kui kõike hingega teha. Aga ajakirjanik üritab ühepäevaliblikana elada aastakümneid, mis mõistagi pole võimalik. Ta põleb läbi. Ta on seda kõrvalt näinud, aga ikkagi ei suuda seda enda puhul ennetada. Hetkes elamise intensiivsus ja emotsionaalsus on lihtsalt nii sõltuvust tekitavad. Tunned, et teed aina  õiget asja ja elad täiel rinnal, et hakkad jõudeelu hoopis kartma. Andke tööd, andke emotsioone, andke klikke.

Selliseid inimesi on kindlasti ka teiste ametipidajate seas. Ja olla nende keskel rase on nagunii juba harukordne (kellel veel selleks aega on?). Nii raseda kui kogu grupi jaoks. Oled veidi nagu mingi maaväline objekt, mis küll suurt huvi tekitab, aga millest igaks juhuks kaarega mööda käiakse. Teisiti lihtsalt ei osata ja julgeta, aega ka pole.

Mina hakkasin üsna kiiresti oma grupist, lähedastest inimestest seetõttu võõrduma. Esialgu proovisin jonnakalt nautida isegi selliseid seltskonnaüritusi, mis kiiresti pööraseid mõõtmeid võtavad. Aga tegelikult polnud enam nii kutsuvad ka need õhtud, kuhu vaid väike vein kuulub. Kaine jutt on ikkagi teine kui vinene jutt. Isegi kui see vine on väike. Aga sellest saab aru ainult see, kes on kaine. Tema huvi lihtsalt hääbub kiiremini. Ta väsib ära.

Päris raseduse algul tulin ühelt sünnipäevalt koju ja nutsin, sest tundsin, «et ei sobi ühiskonda». Šampused, selfid, õhupallid. Kõik tundus toretsev, aga tühine. Kõik tegid eriti lõbusaid fotosid, aga kui telefonid eemale pandi, polnud reaalsus üldse nii ülevõlli lõbus. Ja lisaks oli veel vara öelda, miks ma alkoholi ei tarbi. Nii tundsin terve õhtu etteheiteid, et ma kambavaimu pidurdan. Tõtt-öelda olen üllatunud, kui suurt survet karsklased tunnevad, ehkki pikaajalistel «eijoojatel» on lihtsam. Nende «imeliku» harjumusega on mingi hetk rahu tehtud. Ent võõras seltskonnas on alkoholisurve ikkagi ülimalt tugev. Teised ei saa justkui rahus juua ja lõõgastuda, kui keegi kainena pealt vaatab. Ja lõpuks tunnevad end ebamugavalt kõik.

Mul tekkis üsna kiiresti isolatsioon, mis hakkas mind närima. Kas minu elu saabki olema nüüd nii üksik? Kodune ja üksik juba enne lapse sündi. Isolatsioon kipub kiiresti süvenema, sest kui sa ise kuhugi kohale ei lähe, siis väsitakse lõpuks ka kutsumast.

Tühisuse märkamine

Mingi hetk hakkab rase oma töökarussellilt maha astuma. See hetk jõuab kätte palju varem kui dekreet. Ehk siis oled veel tööl, aga nagu pole ka. Kõik muudkui toimetavad, arendavad, planeerivad. Sina vaatad seda kergelt distantsilt, sul on veidi rohkem aega mõelda ja märgata.

Väga vabandan, aga mul on lihtsalt rohkem suva. Niimoodi lasen pikkamööda sellest kõigest lahti. Oma karjäärist. Samal ajal lasevad ka kolleegid minust väikestviisi lahti. Tekib selline kõrvale jäetud tunne. Keegi kuskilt ära ei aja, aga pikemate projektide puhul kuulad pigem leige uudishimu kui kirega.

Nagu koondatav, kelle viimane tööpäev saabub alles kuu või kahe pärast. Mis sa siis selle kuuga teed? Mõni võib-olla rapsib veelgi ennastunustavamalt, aga mina mitte. Ma võtan hetke pärast viit aastat ja vaatan seda rapsimist lihtsalt veidi rohkem kõrvalt. Perspektiivitundega.

Ja siis hakkan ma märkama tühisust selles, mida ise olen need viis aastat teinud. Seda, kuidas inimesed ennastohverdavalt töötavad ja oma elule «ei» ütlevad. Sest tööd on vaja teha! Seda, kuidas terve kamp vahel lihtsalt istub, ehkki tööaeg on ammu läbi. Aga kuna keegi ei julge esimesena püsti tõusta, siis istuvad kõik ja ootavad esimest julget. Oma elu arvelt. Ja seda, kui palju üleüldse istutakse lihtsalt istumise pärast. Istutakse elu surnuks, et kellelegi teisele meeldida.

Istutakse sellepärast, et tuntakse muret ja hirmu oma positsiooni pärast. Ülemustele selline istumine muidugi meeldib - järeldus on et, tehakse tööd. Ka nemad on mures tulemuste pärast ning seetõttu rahustab see istumine neid. Olgu see kasvõi simulatsioon, süda on ikkagi rahul. Sellepärast on juhtidel mugavam väikest hirmuõhkkonda hoida. Seda on nii lihtne teha - lihtsalt kiida võimalikult vähe (kui üldse) ning hädalda palju.

Tegelikult on see kõik lühinägelik, sest hirm on julgusele vaid takistuseks. Edu eeldab riske ning riske võtab julge. Aga istudes saab ka kuidagi läbi aetud, üle elatud. Kui on muidugi soov elu «üle elada». Kuidas võtta riske, kui pole hetkegi, et perspektiivi näha? Kui pole visiooni, sest on eesmärk aeg ära istuda? Kogu aur kulub istumisele.

Ja siis märkad, kuidas hirmust ebakindlad inimesed oma pingeid leevendavad, pingutades veidi üle pea kõigega, mida ette võtavad - pidutsemisega, spordiga, välimusega, söömisega, ostmisega, seksiga...

See kõik suurendab veelgi võõrandumist, sest raseda pingetele see kõik enam puhtfüüsilistel põhjustel leevendust ei too. Mis siis teha, kui ootamatult avastad end kogu ühiskonnale vastuvoolu ujumast?

Näida nõrgana

Murdudki maha ja tunned end päris sageli eksinud ja nõrgana. Depressiivse ja igavana keset toretsevat maailma, kus kogu elu käib ühest äärmusest teise. Kuna sina enam sellest meeletusi täis äärmusest osa ei saa, siis on lihtne kukkuda skaala teise otsa. Mina olen sinna kukkunud. Seal istuvadki koos üksindus, apaatsus ja kogu eluratta tühisus. Ja selleks, et sealt end välja rabeleda, tuleb teha midagi ebameeldivat - oma raskusi teistega jagada. Sellega kaasneb hirm näida nõrgana, aga nõrgad inimesed on tüütud ja ebameeldivad. Nendega ei taha end keegi seostada.

Vähemalt nii olen mina elu jooksul õppinud. Ühel hetkel pole aga võimalik kõike enam endas hoida ja õnneks tuleb siinkohal appi ka kõhubeebi. Pidev rusuv meeleolu ja nutmine paneb mõtlema tema heaolule. See tekitab ühest küljest küll süümepiinu, sest kuidas saab laps kellegi kõhus rahus kasvada, kes on ise ärevil ja depressiivne. Teisest küljest panevad need süümepiinad lahendusi otsima. Vastutus lapse heaolu pärast on nii suur, et selle nimel olen nõus ka oma suurima hirmu vastu minema ja olema avalikult nõrk. See paneb oma muredest rääkima, neid jagama. Eelkõige oma elukaaslasega.

Kui mina oma probleemidest rääkima hakkasin, taipasin, et minu nõrkus on hoopis tugevus. Ma olen pikalt pidanud oma murede jagamist ebaviisakaks ja pealetükkivaks, aga lõpuks aru saanud, et nende alla surumine on hoopis arguse, mitte tugevuse märk. Lihtsalt on olnud hirm näida nõrgana ja olla seetõttu eemaletõukav. Tegelikult on oma emotsioonidest teada andmine oluline ka teisele. Paraku eeldame me kõik, et kõrvaltvaataja teab ise, mis meie peas toimub. Ja kui ta sellele tähelepanu ei osuta, siis ta ilmselt ei hooli. Reaalsuses ei oska keegi aimatagi, sest meie ise häbeneme oma tundeid ja üritame nii kangesti näidata, et kõik on korras. 

Rasedatel on tõeline privileeg käia ka kriisinõustaja juures, kelle juurde saab suunata ämmaemand. Selleks ei ole vaja oodata, et juhtuks midagi väga äärmuslikku, kuigi sõna kriis sellele viitab. Kui sa ise tunned, et sul on probleem, siis on see juba piisav. Parem on asjad ära lahendada, kui need aastateks taustale tiksuma jätta. Minu taipamine nõustaja juures oli see, kui suur kontrollija ma olen. Mulle meeldiks panna oma kasvav kõht koos alakehaga üheksaks kuuks kuskile turvalisse kohta hoiule ja ise sama elutempoga edasi lasta. 

Paraku ei suuda me keegi kontrollida, mida täpselt teeb rasedus meie kehaga või kuidas areneb kõhubeebi. Tuleb lihtsalt lahti lasta ja usaldada loodust. Seda tuleb teha ka kõige suuremal kontrollijal, vastasel juhul on ta lihtsalt rumal enesepiinaja.

Vajalik depressioon

Kui nüüd võimalikult emotsioonitult oma kogemusele tagasi vaatan, siis ongi kõik normaalne. Kõik on hästi. Minu elu muutubki. Ja muutub nii, et ma seda ise veel ette kujutada ei suuda. Sinna tuleb mõõde, millest mul ja paljudel minu ilma lasteta sõpradel aimugi pole. Minust saab ema ja ma ei tea täpselt, mis see tähendab. Ei tea ka nemad enne, kui see aeg nende jaoks kätte jõuab.

See tormilise kiirusega arenev laps minu kõhus on juba nii palju mulle õpetanud - õpetanud aega maha võtma, märkama, enda soovidest teada andma ja elu perspektiivis vaatama. Ma ei saa enam olla ühepäevaliblikas ning see on juba raseduse vältel mulle selgeks tehtud.

Samal ajal on nii suured ja põhjalikud muutused valulised. Minu sõber Kersti viis mind kokku tuntud näitleja Jim Carrey õpetusega. Ta pidi saavutama suure edu ja kuulsuse, et märgata, kui palju tühisust selles on. Ta oli keset seda ikka depressioonis. Aga nüüd tagantjärgi ütleb ta, et depressioon on see, kui sinu keha ütleb sulle, kurat küll, ma ei taha see karakter enam olla. Ma ei taha olla see kunstlikult loodud avatar. Ja sellepärast peaks depressiooni võtma kui sügavat puhkust (deep rest), mida keha vajab. Kehal on vaja depressiooni, et puhata sellest karakterist, keda olen mänginud. See karakter on enamasti suur, võimas ja tark, aga eesriide taga on lihtsalt üks higine inimene. Just a sweaty guy behind the curtain (ta on kindlasti kohal ka alljärgneval ilusal pildil).

Foto: Helen Marts

Loe lisaks

Maailma kõige hirmsam ja ilusam asi

Armastama ei oska noort ja kogenematut õpetada ka vanemad ja «targemad», kes sellega ise nii ränka vaeva näevad, et hirmus hakkab.

«Ma armastan sind» öelda või kogu siiruses välja näidata on sama nagu anda vabatahtlikult osa endast teisele ära. Õnneks on see «osa» enamasti pelk eneseuhkus või ego, milleta elu nagunii lihtsam on. Õnnetuseks näib see hoopis väärtuslikum ja vajalikum kui armastus.

Nii tunnen mina oma kogemuse põhjal. Olen armastuse ees hirmu tundnud tänaseks rohkem kui kümme aastat. Kui nii mõtlema hakata, on armastus mind päris kaua kollitanud. Olen tänaseks peaaegu veendunud, et armastus pole koll, ehkki vahel tekib momente, kus selles kahtlen.

Foto: Helen Marts

Noor, kogenematu, naiivne - võin need sõnad omaks võtta küll. Millegipärast pole ka kuigi palju vanemaid ja targemaid, keda eeskujuks võtta. Enamik maadleb sama jamaga, peab võitlust armastuse vastu - pelgab, klammerdub või põgeneb, kompenseerib, muudab ennast või teist, tunneb rahulolematust, ebakindlust, usaldamatust.

Osa on selles võitluses kogenenumad, aga enamasti seepärast, et on lihtsalt kauem võidelnud. Noore ja kogenematuna vaatan seda «saavutust» imetluse asemel suure hirmuga kõrvalt. Seda ei õnnestu ju varjata ka, sest ei saa varjata midagi, mis muutub vaikselt osaks identiteedist - mõjub laastavalt enesehinnangule ning sellele, kuidas inimene maailma näeb. Läbi hirmu ja kahtluste.

Suur osa on sellest hirmust enda arvates vabanenud ning kulgeb lõpuks õndsas turvatundes. Aga kui seda kulgemist kaaslane enam ei «sega», siis ollakse ehk ühes hirmuga vabanetud ka armastusest? Eks mugavustsoon tundubki turvaline, aga enamasti saadab seda ka üksindus, igavus, tülpimus. Igasugune paaristegevus kipub sellises suhtes pigem kohustuseks kujunema.

Ma ei ole nõus leppima ka sellise «armastusega», ehkki need suhted on sageli aukartustäratavalt pikad. Aastakümneid kestev mugavustsoon, kus mõnel päeval enam aru ei saa, oled sa inimene või tolmuimeja, elus või surnud, on imetlemise asemel minu suurim hirm. Selline suhe paneb hoopis küsima, kas tõesti on armastus nii väsitav ja kurnav, et imetleda tuleks hoopis neid, kes saavad hakkama ilma selleta? Saavad hakkama ja saavad läbi.

Niisiis, mina, kui soovite, siis kogenematu ja noor, võin sama julgelt vähemalt püüda seda ühiskondlikku armastusehirmu enda jaoks põrmustada. Ükski katsumus ei tundu asjata, kui eksisteerib tõenäosus vältida elu tolmuimejana.

Tolmuimeja - käivitub siis, kui vaja, jääb vait, kui tema töö on tehtud. Alati laitmatult. Ülejäänud aja seisab häirimatult ning näeb iga päev välja täpselt selline, nagu temalt oodatakse.

Millegipärast väärtustab ühiskond selliseid omadusi ka inimese puhul ning see võib olla üks põhjus, miks inimesed, nagu ka tolmuimejad, armastamisega hakkama ei saa. Sellised omadused pole inimlikud ja ehedad, aga armastus on.

Houstoni ülikooli professor Brene Brown on oma teadustööga leidnud, et selleks, et üleüldse ehedat sidet luua, tuleb ennast tõeliselt näidata. Kõiki külgi. Ka neid, mida oma vigadeks peame. Tundub katsumus tänapäeva inimese jaoks, kes väärtustab sarnaseid ebainimlikke omadusi nagu on täiuslikkus.

Kursioossel kombel on armastust leida hoopis lihtsam neil, kes julgevad olla ebatäiuslikud. Brown uuris selliseid inimesi lähemalt. Nad on valmis loobuma sellest, kes nad arvavad, et peavad olema, selleks, et olla need, kes nad tegelikult on. Nad on ehedad ja see on pinnas kontakti tekkimiseks.

Brown nimetas nad avatud südamega inimesteks, kes väärtustavad ennast ning on lahked ja ausad esmalt iseenda vastu. Seejärel teiste vastu.

Sellised inimesed julgevad esimesena öelda «ma armastan sind», võtta riske ning panustada suhetesse, mis ei pruugi kunagi tööle hakata. Nad alistuvad oma tundele ja lepivad sellega, et panevad end haavatavasse olukorda. Nad lepivad oma haavatavusega, sest usuvad, et see, mis neid võib haavata, teeb elu ühtlasi ka ilusaks.

Brown avastas, et haavatavus on niisiis ühtaegu nii hirmu ja häbitunde, kui ka rõõmu ja armastuse allikas. Tundeid ei saa valikuliselt vaigistada. Kui kardad olla haavatav ning väldid hirmu ja häbitunnet, väldid ühtlasi ka armastust ning ehedaid suhteid. Browni avastus jõudis massidesse, aga sellest hoolimata hinnatakse jätkuvalt haavatavuse asemel neidsamu tolmuimeja omadusi.

Kõik suhted, kus olen kandnud ebakindluse tõttu täiuslikkuse fassaadi, on varem või hiljem läbi põlenud. Kurb on seejuures, et fassaadi tõttu ei andnudki ma kunagi iseendale ega kellelegi teisele päriselt võimalust. See polnud ju mina.

Õnneks julgustavad need kogemused mind olema ilma maskita, selline nagu ma päriselt olen - ebakindel, introvertne, empaatiline, emotsionaalne, kaugel täiuslikkusest. Sellele vaatamata olen leidnud kontakti, armastuse. See on ehe ja isetu armastus, mis võimaldab avastada samavõrd palju iseenda, kui teise kohta. See tunne on pannud mind aktsepteerima ja ümber hindama neid iseloomujooni, mida seni oma ebatäiuseks pidasin. Sellist armastust soovin kõikidele inimestele. Ka neile, kes seda läägeks peavad, sest sügaval südames ihaleme seda kõik. Kui ei, siis oleme selle tunde lihtsalt unustanud või polegi seda kunagi kogenud.  

 Selline kontakt tekkis siis, kui ma olin haiget saamise hirmu trotsides mina ise. Iseendana kõnetasin teist, kes julgeb samamoodi oma hirmudele vaatamata olla tema ise. Vahel, kui end ebakindlana tunnen, tahab täiuslikkuse mask enesekaitseks vägisi ette ronida, ent siis tuletan meelde, et kõnetasin armastust ebatäiuslikuna. Iseendana. Ning see on pagana vabastav tunne, mis lubab veelgi rohkem oma tundeid ja iseennast välja näidata, jagada.

Minu arust on julgustav teadmine, et kui ma püüan näida kellegina, kes ma pole, armastatakse mind ka selle eest, kes ma pole. Sellist armastust pole mulle nagunii vaja, kui ma tean, et olen iseendana armastusväärne. Selle ausa ja eheda tunde nimel olen nõus ka haiget saamisega riskima, sest kaotada pole midagi peale vähekese eneseuhkuse. Seda on meil kõigil enamasti nagunii liiga palju.

Iga inimene peaks endale teadvustama, et on armastusväärne. Nii on julgem oma südant avada, armastada ning olla fassaadita ka juhul, kui sellele tundele ei vastata.

Millegipärast oleme harjunud kõike ette planeerima ja kontrollima - elu planeedil Maa, iseennast ja oma tundeid. Nii on viisakas. Oma südant julgetakse veidi avada enamasti siis, kui eksisteerib mingigi aimdus, et tunded täitsa vastuseta ei jää.

Raske on leppida sellega, et ebakindlus on osa elust. Selle asemel püüame erinevad stsenaariumid peas läbi mängida, et nii võimalusel halvimad välistada ja ohje hoida. Mõni inimene vaevleb terve oma elu armukadeduses sündmuste pärast, mida mitte kunagi ei juhtu. Teine näeb suurt vaeva muutes ennast ja teist, aga lõpuks juhtub ikkagi see, millele ta suures hirmus aastaid vastu töötas.

Browni sõnul on avatud südamega inimesed leppinud sellega, et kõike pole võimalik ette näha. Armastuses, nagu ka elus üldiselt, pole väga vettpidavaid tagatisi. Neid ei anna ka abielu või ühised lapsed. Kuhu armastus viib, pole võimalik ette ennustada. Seega võiks need stsenaariumid lihtsalt rahule jätta ning teadmisega, et ebakindlus on osa elust, rahu teha.

Seda on lihtne öelda, aga tegelikult arvatust palju lihtsam ka saavutada. Piisab kui on siiras teadmine, et olen armastusväärne iseendana. Selle teadmisega tekib ka julgus oma tundeid välja näidata ja armastada teisi, aga eelkõige iseennast, mis ka ei juhtuks.

Loe lisaks

Huvitav, kuhu see kirjutis mind viib...

Otsin oma kirge. Iga päevaga veidi agressiivsemalt, aga seni, kuni see rahulolematus mind otsima paneb, olen sellele tundele tänulik. 

Umbes aasta tagasi veensin oma uut tööd (loe: kirge) otsivat ema, et see, kui ta veel ei tea, milline on tema lahendus, ei tähenda, et lahendust olemas pole. Nüüd tuletan seda endale aeg-ajalt meelde, ent õnneks ei pea seda kuigi sageli tegema.

Üks raske, aga tähendusrikas moment eelmisest aastast, kui ma Hiiumaal iseennast avastasin.

Ma ei kahtle tegelikult, et ma oma kire üles leian. Võib kõlada jaburalt, aga just veendumus, et kuskil see kirg on, tekitab hoopis hasarti, joovastust, põnevust. Kuhu ma lõpuks välja jõuan? Milline on «minu lahendus»? Neid küsimusi on tegelikult mõnus küsida, kui on veendumus, et lahendus on olemas.

Vahel luban endale ka frustratsiooni. Seni, kui see pole passiivne frustratsioon, kus ma lihtsalt istun ja end haletsen, sest pole kõigest hoolimata kirge leidnud. Pole leidnud VEEL, aga leian! Vahel tuleb seda meelde tuletada.

Ma olen inimene. Ka minu frustratsioon võib lõpuks perspektiivituseks muutuda. Kui ma nii tahan. Vahel on ju hea end ohvrina tunda - «kurat võtaks, pingutan ja ikka ei paista tulemust». Vahel on kuidagi haiglaslikult trööstiv tunda, et olen süütu kannataja, kellele maailm liiga teeb. See ongi minu silmis passiivne frustratsioon, mis mitte kuhugi ei vii. Sellesse tundesse on ohvriks olemise naudingu tõttu lihtne kinni jääda. Aitan end siis tavaliselt jalutuskäigu või mõne tegelemist vajava argikohustusega. Parim lahendus, ehkki sellise tunde foonil on kohustuse käsile võtmine raske. Kogu maailm tundub sel hetkel mõttetu. Sama tunde sisse ongi lihtne ja mugav ära uppuda, ehkki üks «mõttetu argikohustus» aitab sellest tegelikult mõne minutiga üle.

Paradoksaalselt on rahulolematust täis ajad, mida inimene kõige rohkem oma elus pelgab, sageli kõige viljakamad. Samal ajal rassime ihaldatud mugavustsooni ihaluses. Pärast murrangut vaatame samale mugavustsoonile põlastusega tagasi ja mõtleme, et ükski muutus ei ole hullem hirmus ja allasurutud rahulolematuses elamisest.

Niisiis tunnistan julgelt kõigile ja eelkõige iseendale, et olen rahulolematu, sest tunnen eriti selgelt, et mul on elus mingi eesmärk, ent selleni jõudmiseks pean suunda muutma, enda sisse vaatama ning muudatusi tegema. See tähendab riske ning ebamugavust.

Ma arvan, et minu kirg peitub osaliselt kirjutamises, aga midagi on veel... Eks ma saan peagi teada. Nagunii saan ja siis kirjutan sellest. Minu lubadus!

Minu ema otsingutest võib lugeda siit: «Kuidas ma oma ema unistama õpetasin». Ta otsib endiselt.

Loe lisaks

Meie, «mul on kiire» orjad

Kirjutasin «Postimehes» kiirustamisest, mis pole väga originaalne teema, ent kõnetab jätkuvalt. Sain palju kirju, tänukirju. See on tore. Huvitav, suur hulk tunnetab, et selline kiirustamine pole õige ning sellise elustiiliga ei olda ka rahul, aga midagi sunnib ikkagi kiirustama, endaga vastuollu minema. Mis see siis on?

Õpin elama ilma vabanduseta «mul on kiire», sest töökuse, asjalikkuse või tragiduse asemel kõlab sellest lausest meeleheide.

Kõigil on kogu aeg kiire. Vähemalt nii nad väidavad. Mina usun neid, olen vahel üks neist ja mul on sellepärast kahju. Kiirustamine paistab kõikjalt välja. Näiteks liikluses, kus käib pidev ilma finišita võidusõit.

Kiirustamist on omavahelises suhtluses. See on lühike, viisakas, faktipõhine ja veidi sunnitud. Vahel tekib juba pärast «tere» ütlemist ebamugav nihelus, sest mõlema teretaja peas keerleb sama küsimus: kaua läheb?

See, et tööl on kiire, on ka paljudele näkku kirjutatud. Sinakashalliga. Eesti inimesed tunnevad uhkust selle üle, et suudavad ennastohverdavalt tööd teha.

Sellepärast saadab säärane uhkustunne ka lauset «mul on kiire». Seda öeldaksegi uhkusega, sest nii kinnitab ütleja endale ja teistele, et on asjalik, töökas ning oma väärtuslikust elust iga sekundi ära sisustanud. Mitte midagi enam ei mahu.

Aga kui mõelda, mille peale «mul on kiire» öeldakse, siis uhkuse asemel tunnetan hoopis meeleheidet. Armastamine, lähedased ja perekond, maailma avastamine, lugemine, teise kuulamine, märkamine, elu nautimine – need on näited «mul on kiire»-mentaliteedi ohvritest.

Miks uhke olla? Kui sellisteks asjadeks aega pole, mille nimel siis üldse nii ennastsalgavalt elus pingutada?

Kahjuks on «mul on kiire»-mentaliteet nakkav. Kui mulle on päeva jooksul mitu lähedast nii öelnud, tekib mõte, mis siis minul viga on, et mul nii kiire pole. Kõik tegutsevad ja tormavad, nende elu on nii täis, aga näe, minul on aega küll. Ilmselt olen siis mina see, kes elada ei oska. Raske on massiga mitte kaasa minna. Hingetõmbehetk on see, mida tuleb keset sellist töökust häbeneda.

Nende hetkede kirjeldamiseks on läbi ajaloo töötegemist armastanud eestlastel palju sõnu: «looderdama», «lorutama», «seanahka vedama», «logelema», «mitte lillegi liigutama», «luuslanki lööma», «lullitama», «vastu taevast sülitama» jne.

Tegelikult on vaja väikest mõttemuutust. Piisab, kui loobume uhkustundest, mis saadab ennastsalgavat töötamist, rabelemist ning kiirustamist. Eesmärk ei ole ju eluprogrammi võimalikult tihe sisustamine argikohustuste ja pudi-padiga, vaid elu, kus kohustuste kõrval on võimalikult palju aega hingamiseks.

Väärtustan neid, kes ütlevad «mul on kiire» asemel «mul on aega», ning püüan aru saada, kuidas nad selle oma elus on saavutanud. Kuidas nad nõnda elada oskavad?.

Hingamisruumi otsast otsani täis toppimine ei peaks olema saavutus, vaid märk oskamatusest elada. «Mul on kiire» on selle kõige otsesem väljendus. «Mul on aega» on tegelik saavutus, mida (veel) hinnata ei osata.

Mul on aega. Mul on sõbrad. Mul on maailm. Mul on puhkus. Mul on vabadus. 

Loe lisaks

Ülim oskus, mida keegi ei oska

Tegin täna tähtsa avastuse - taipasin, et midagi, mida olen aastaid vähemal-rohkemal määral oma arenguks vajalikuks pidanud, ei olegi nii vajalik. On täiesti aus ja siiras avastus, et tegelikult ei ole minul «Postimeest» kirjutamiseks vaja. 

Lihtsalt üks pilt tööpäevast. Foto: Sander Ilvest/Postimees

Tunduvad suured sõnad oma tööandja kohta, aga tegelikult ei ole see mingi drastiline avaldus. Ma ei otsi uut töökohta. See on lihtsalt tunne, et oled väärtuslik sõltumata sellest, kes on sinu tööandja. Ja tead oma väärtust inimesena ilma, et keegi peaks seda pidevalt üle kinnitama.

Kas olete midagi sarnast tundnud? Enesekindlust, mis ütleb: sa oled väärtuslik, sest sul on sinu oskused ning julgus jääda iseendaks. See on iseennast armastav ja väärtustav tunne. See on nagu vabanemine. Tunne, et ma olen võimeline peaaegu kõike otsast alustama ja seetõttu pole millestki vaja kramplikult kinni hoida.

Pean tunnistama, et mina kuigi sageli nii tundnud ei ole.

Loe lisaks

aitäh, sõbrad


Foto: Helen Marts
Sa ei ole kellestki parem.
Sa ei ole kellestki halvem.
Sulle on antud maailm.
Näe, mis seal näha.
Loe lisaks

Mida ma mõtlen, kui keegi ütleb «ei saa» 

Minu isa raadiotelefoniga. Foto: erakogu

Mõtlen aastale 1998, kui isa tuli koju uue agregaadiga. See oli mobiiltelefon Ericsson GA 628, minu mälu järgi sinise korpusega. Meie kettaga kollase lauatelefoni puhul oli kõik palju lihtsam. Vali kolm numbrit (ühe keskjaama piirkonnas sai nii hakkama) ning Hele-Riin naabermajast oli toru otsas. Mõnikord jõudis Hele-Riinu ema või isa ette, siis tuli viisakalt torusse öelda: «Tere, kas Hele-Riin on kodus?»

Kõik vajalikud numbrikombinatsioonid olid peas, mõni neist tänase päevani (255 – vanaema, 292 – Kaia, 367 – Helene, 390 – kodu). Kui meelest ära läks, siis aitas paks ja kollane telefoniraamat.

Aastal 2000 toodi meie majja ka kompuuter. Ka see tekitas parajalt elevust, kuid tüdimus tuli ka üsna kiiresti peale. Kaua sa ikka jaksad mängida Windowsi mänge nagu Jewel Chase ja Charmer või siis Kid Pixi programmiga pilte joonistada. Aga esialgu võitlesime vennaga oma kordade pärast jõuliselt ja palju.

Loe lisaks

Võitlus täiuslikkusega

Eelmise teema jätkuna tekkis moment, kus ma mõtlesin, et ehk olen liiga karm. Isegi ebaõiglane. Nimelt ajas mind naerma see, et meie fototoimetusse saadeti filtriga pilt uuest ministrist. Kas on üldse veel mõni foto, mida vaadates petta ei saa?

Aastaid tagasi tehtud fotodelt on hästi näha, et mida ebakindlam olen olnud inimesena, seda olulisem on olnud fassaad.
Aastaid tagasi tehtud fotodelt on hästi näha, et mida ebakindlam olen olnud inimesena, seda olulisem on olnud fassaad. Eks see ole loomulik nii ühiskonna kui ka inimese kasvamisprotsessis.

Selline oli esmane mõte, ent siis leidsin, et internetiavarustest vaatavadki vastu laitmatute nägudega tippametnikud ja poliitikud. Siledad ja rõõsad – sellised näod on nende kirjutatud arvamuslugude juures.

Ja korraga tuli meelde, et ka minust tegi fotograafist sõber spetsiaalse pildi, mida poleks häbi ajalehes minu lugude juurde panna.

Teades, miks ja kuidas minu foto sündis, tundsin, et olen teistele ülekohut teinud. Oma isiklike ja siiraste mõtete avamine nõuab julgust. Poliitikutelt ja tippametnikelt eeldame, isegi nõuame seda julgust, ent auditoorium on kriitiline. Vahel isegi julm. Siis on teinekord veidi lohutav teada, et kui end juba haavatavasse olukorda paned, on vähemalt üks nüanss, mis sulle seejuures enesekindlust annab  – sa näed pildil välja nagu kõige parem sina. Isegi, kui seal on veidi petukaupa.

Loe lisaks

Butafooria, milles me elame

Eelmisel nädalal arutasime oma toimetuse ajakirjanikega selle üle, kas foto avatud kirstust on ajalehes liiga šokeeriv. Seda me aeg-ajalt teeme – arutame selle üle, kust läheb inimeste taluvuspiir, mida me ju pahatahtlikult riivata ei soovi. Teisest küljest oleme AJAkirjanikud. Kirjutame elust sellisena, nagu on kõik selle tahud. Kirjutame ka surmast.

Fotomontaaži autor Karel Reisenbuk. Fotod: Erik Prozes/Postimees, Tiina Kaukvere

Näiteks eelmisel aastal ei jõudnud lehte foto sellest, kuidas jahimees laseb maha liikluses viga saanud põdra. Ja kahju, et ei jõudnud, sest selle aasta algul hindas aasta pressifotosid valinud žürii selle parima uudisfoto nominendiks (kõik nominendid on leitavad Eesti Pressifotograafide Liidu kodulehelt). Ligi aasta tagasi tehtud foto trükiti lõpuks ikkagi ära. Julm, kuid eluline. Sõiduauto põrkas põdraga kokku. Juht sai kergemaid vigastusi, ent linna eksinud loom tuli hukata.

Midagi sellist, mis jäi sellele fotole, ei juhtunud esimest ega viimast korda. Foto autor, Postimehe fotograaf Erik Prozes osutas paratamatusele – valglinnastumine toob kaasa selle, et metsloomad satuvad linnakeskkonda. Või siis jäävad nad autode ette meie maanteedel. Kas see on julm? See on elu.  

Loe lisaks

Õpin sööma

Minu töölaual on mitu kuud vedelenud üks väike paberitükk, millel järgmine mõttetera: «Sa oled tunni aja pärast jälle näljane.» Selle poetas jõuludel minu kingipakki naljaga pooleks üks hea sõber. Aitäh!

«Laias laastus jaguneb läänelik ühiskond ju kaheks – need, kes suudavad oma toitumist kontrollida ja need kes ei suuda. Söögist saadavatest emotsioonidest on vähem-rohkem sõltuvuses mõlemad. Nagu kained alkohoolikud ja tarbivad alkohoolikud.»


Loe lisaks

Minu hulluks ajav omadus

Kui keegi peaks küsima, mis on minu võime või suurim oskus, siis vastan kahtlusteta: ülemõtlemine või üleanalüüsimine.
«Päris sageli viib üleanalüüsimine mind sinna, et hakkan kahtlema kõiges. Väärtustes ja mõttemustrites, mille järgi tänapäeva maailmas elame. Kas midagi on «võimatu» seetõttu, et see ongi võimatu või tundub see võimatuna, nagu kunagi tundus võimatu iseseisev Eesti, minu autojuhiluba ja ülikoolikraad, naiste valimisõigus või Euroopa Liit...»
Loe lisaks