TIINA KAUKVERE
Tiina Kaukvere
AUS
NOOR
SIIRAS
KAHTLEV
EBAKINDEL
AJAKIRJANIK
HEASÜDAMLIK
MÄSSUMEELNE
LOOMINGULINE
EMOTSIONAALNE
                                                    

Marugram: väsimatud reisusellid

Telefonist pilte sirvides märkasin, kui palju oleme sel suvel mööda Eestit ringi kolistanud. Praegugi kirjutan seda postitust ühest hubasest Kuressaare saunamajakesest, kus oleme nädala elanud. Kuhu siit edasi, ei teagi... Maru elu. 
Mustvee ja Peipsi
Käsmu
Lahemaa
Foto: Rene Türk
Foto: Rene Türk
Jäneda
Pärnu
Hiiumaa
Saaremaa

Loe lisaks

Kes tapab sinu fantaasiaid?

Kes sulgeb külades tabade taha puuriidad ja ehitab steriilse mänguväljaku? Kes loeb oma samme ja planeerib nende põhjal teekondi? Kes “arendab” võsa asemele pügatud muruga korterlinnaku? See on spontaansust pelgav ja optimeerimist armastav täiskasvanu.

Kui ma olin väike tüdruk, mängisin väga palju ihuüksinda. Nii sai kujutlusvõime vabalt lennata ja keegi ei saaginud reaalsusega peas loodud võlumaailmasse. Solgitorukaane all elas kuri nõid, sild järvepaisu kohal oli laev avamerel, vahel ka Hiiumaa praam. Ent vanas veskis asuva palgirongiga sai kõvasti lõbusõitu tehtud kogu küla lastega. Lastega, kes suveks kolisid sisuliselt puuriitade vahele. Polnud põnevamat kohta kui puuriidad keset meie küla, sellega nõustusid nad kõik.

Teine äge koht oli jõe-äärne toomingavõsa, kus väike purre ning suitsuahi laudade ja toolidega.  Tohutu ronimispuu, vana ja kahar toomingas, võttis kõik enda varju. Sagelil kolistasime kambaga hoopis garaažide taga. Sealne meenutas eksootilist džunglit, kus puude vahel ronis kassitapp ning keset rohelisust oli veelomp. Sellest üle hüppamiseks oli keegi köie sidunud. Mida sa oskad veel elult tahta?

Noh, ja kui nendest kohtadest küll sai, siis leiti tee ka küla keskel asuvale mänguväljakule. Seal olid rauast ronimispuud, liivakast, isegi kiik, ja see kõik asetses kohe meie koduakna all. Ent garaažide taga oli ikka nii palju ägedam!

Täna ei mängi seal enam keegi. Puuriitade asemel on tabalukus kuurid, toomingavõsa ongi vaid üks tohutu võsa ja garaažide-tagune läbipääsmatu.

Viimati kodukülas käies märkasin aga, et majade vahele on rajatud modernne mänguväljak. Liivakast, ronimispuu... Ilus, värviline, kompaktne, sümmeetriline, riisutud, steriilne, nagu pealinnas. Ainult seal on mänguväljakud veel ka tarastatud. Nende aedikute ümber olen näinud istumas vanemaid, kes ootavad, et mängud mängitud saaks.

Täiskasvanutel on üldse kõik väga planeeritud ja paigas. Tean omast käest, olen nüüd täiskasvanu. Igaks asjaks on oma aeg. Kui on mänguaeg, siis tuleb mängida.

Ent lapsepõlv oli palju mängulisem. Põhikoolis läksin tihti oma parima sõbranna Leenuga koolist koju tunde. Vahepeal sõitis vend minust kolm korda rattaga mööda, jõudis käia ära trennis ning kooliasjadki tehtud. Meie Leenuga ikka tulemas, pole pooltki veel kõnnitud. Teele asudes teadsime vaid, et see lõpeb koduuksel. Aga kaua rännak kestab, kust läbi läheb ja keda sellel kohtame, see selgus alati käigupealt, õhinapõhiselt. Täiskasvanuna ütleksin ehk selle kohta aja raiskamine, kui need tulemised ei oleks täis olnud meeldejäävamaid ja naljakamaid seiku minu senises elus.

Kui Leenu täna tänavatel selliseid lapsi kohtab, kutsub ta neid nokkijateks. Seal nad nokivad, seljakotid asfa heidetud. Vaatavad midagi aega, teisi ja iseennast unustavalt.

Möödus pea 20 aastat ja nokkimine hakkas minu ellu tagasi pressima. Sain ise emaks. See on tegelikult nokkimist soodustav amet. Esialgu võid sa nokkida igapäevaseid käruringe tehes, lapsega seinal varje vaadates, kussutades, kümme korda ööpäevas imetades. Hiljem, kui laps iseseisvamaks saab, saate juba koos nokkida. Õues oma esimesi iseseisvaid jalutuskäike tehes on tema jaoks nokkimist väärt iga teele jääv kivi ja puuoks.

Kui maailma uudistavast imikust pole oskuslikumat nokkijat, siis üllatusega avastasin, et minu lapsepõlve lemmiktegevus on täiskasvanumaailmas hoopis peljatud te-ge-vu-se-tus. Ja hetk ainult iseendaga võib olla kurnav, üksildane, tühi. 

Mitu kilomeetrit? Kui kaua? Milline marsruut? Palju samme? Nii küsisin endalt vankriringidele suundudes. Mulle, suurele unistajale ja niisama kondajale, oli sihitult uitamine muutunud katsumuseks. Olin end vahepeal programmeerinud eesmärke seadma, planeerima ja plaani täitma. Kõik peab olema mõtestatud, põhjendatud, tulemusele orienteeritud. Vastasel juhul on tegemist “ebaefektiivselt kasutatud ajaga”.

Täiskasvanud inimene peab ometi efektiivne olema. Tema nädal on täis planeeritud. Ta ütleb suure uhkusega, et aega pole. Teatab tuttavale tänaval, et kiire on, sest pisemgi vestlus ajab niigi pingul päevakava lõhki. Ta jalutab tööle, sest tahab olla “kehaliselt aktiivne”. Tal on aastas vaid 28 päeva puhkuseks ning see väärtuslik aeg tuleb pikalt ette ära sisustada, vastasel juhul läheb see niisama passides raisku. Nii püstitab ta eesmärke isegi “puhates”.

Eesmärkidega kipub olema nii, et tõelise rahulduse saab neist sageli siis, kui need on saavutatud – on tulemus. Olgu selleks läbiloetud raamat, jalutatud kilomeetrid, kulutatud kalorid, kohtutud kohtumised, tehtud ülesanded. Nokkimisel otsest ja selgelt eesmärki pole. Ent selles peitubki nokkimise võlu. 

Esiteks viib nokkimine mõnikord täiesti ootamatult millegi suurepäraseni. Müüte, elusid ja maailma muutvani, sest ilma kammitsuseta saab fantaasia kõige võimsamalt lennata. Täiskasvanu ütleb küll, et laps peab igavlema, et uute avastusteni jõuda. Ise aga talitab ta hoopis nõnda, nagu jõuaks nendeni raske töö, pideva rapsimisega.

Silmnähtavate tulemuste asemel jääb nokkimine enamasti siiski lihtsalt nokkimiseks, mistõttu kipume selle võlu unustama ja jääme igapäevaste liistude juurde, mis kindlasti mingi tulemuse garanteerivad. Isegi, kui keskpärane, vähemalt tulemus. Tulemus on turvaline.

Kui eesmärk kannustab, siis eesmärgitus vabatab. Pole eesmärki, pole ootusi, pole tähtaega, pole tormamist, pole pettumust. See võimaldab nautida protsessi ennast, nautida hetke ja märgata ümbritsevat. Raamatut lugedes pole eesmärgiks see lõpuni saada, vaid lugemist ja hetke nautida. Jalutamise eesmärk pole sammude, kilomeetrite ja verstapostide kogumine, vaid iseenda, ümbruse, hetke nautimine. Tuttavaga kohtumise eesmärk pole linnuke kirja saada, vaid hetke nautimine. Tööl käimine on seni mõnus, kui selle eesmärk pole ainult raha teenimine, vaid hetke nautimine. Elu eesmärk ei ole üleelamine, vaid läbielamine.

Täiskasvanu kipub seda kõike unustama, ent õnneks on kõige suuremad õpetajad ustavalt ja usaldavalt meie kõrval käimas. Nad on meie lapsed. Ärme tapa nende fantaseerimisvõimet ja vabadust lõputute eesmärkide, täis topitud päevakava ja raamidega. Lubame igavleda, uurida, vaadelda. Kindlasti avastavad nad nõnda midagi, mida raamidest pime täiskasvanu enam näha ei suuda. 

***

Üks märkamisharjutus

Selleks, et lõpetada lapsega jalutades tüütu ja täiesti ebaotstarbekas teekonna planeerimine ning liikuda lihtsalt sinna, kuhu jalad viivad, hakkasin ümbrust pildistama. Jalad läksid hoopis sinna, kuhu fotosilm spontaanselt viis. Ilma planeerimata. Märkasin end ümbritsevat ja pildistasin seda, mis mind kõnetas. Samaaegselt mõtlesin neile täiesti suvalistele piltidele pealkirjad. Pealkirjaks said esimesed sõnad, mis hetkega seoses keelele tulid. Nõnda puhkas pea tohutust planeerimisest, märkasin hoopis hetke ja end ümbritsevat. Harjutasin spontaansust. Siin on tulemused.  

Loe lisaks

Miks peab elu mulle niimoodi näkku lööma?!

Tunnen kaasa ajakirjanikele ja tunnen kaasa valitsusele. Tunnen kaasa EKRE-valijatele ja Reformierakonna omadele. Tunnen kaasa Postimehe kuvandile, Ahto Lobjakale, Lobjaka fännidele ja vastastele. Tunnen kaasa Kaja Kallasele, Helmede klannile, Helir-Valdor Seederile, Jüri Ratasele. Minu kaastunne kuulub kõikidele sotsidele. Tõtt-öelda tunnen kaasa kogu Eesti soole, venelastest rääkimata ning küsin selle kõige taustal: miks elu küll meile niimoodi näkku peab lööma?

Foto: Piret Lakson (Instagram: @modernstreetlife)

Hiljaaegu istusin Postimehe toimetuses, suur ebaõiglustunne hinges. Keegi oli kuskil jälle mingi jama kokku keeranud. Ei mäletagi, mis seekord oli. Kas pani järjekordne kolleeg ameti maha. Või jäid ette artiklite lugejanumbrid, mis ütlevad enamasti, et pinguta oma uurimustega palju tahad, inimesi huvitab ikka rohkem see, kui keegi end paljaks võtab või peksa saab. Või ärritas mind nende häälekas virin, kes ajakirjanduse eest ise sentigi maksta ei taha. Tasuta jagatakse ju enamasti pahna. Ja kindlasti oli ärritajaks seegi, et «ajakirjandus» seda täis on. Võib-olla meenutas kontojääk, et minu töö on alamakstud. Või tahtis töökoormus halvata, kui ülemus nõudis homsesse lehte analüüsi teemal, millest ma kuulnudki polnud.

Lonkisin trammile ja mõtlesin, miks küll MINA – ausa ja raske leiva teenija – pean süütult nii palju kannatama? Ko-gu-aeg! Siis tuli peale piletikontroll ja sain trahvi. Üks peatus enne kodu.

Kui joodik trammiistmele magama jäeti ja mind mupo bussi kupatati, tundsin «seda» tunnet. See on ohvritunne, kus kogu maailm justkui kinnitab, et jah, Tiina, sina oledki süütu kannataja. See siin on ülekohus ja sina oled ohver. Enesehaletsus ja kaastunne iseendale – see kõik langes minu peale nagu kellegi soe kallistus. Selline, mille järel tundeid alla surunud inimene lõpuks nutma pahvatab.

Midagi sarnast tunneb inimene solvudes. Samal ajal on solvumine valik – solvata saab kedagi siis, kui ta ise otsustab nii. Selle valiku ette pannakse inimene päeva jooksul korduvalt. Kes sõimab naisi, kes homosid, kes keskealisi mehi, kes ajakirjanikke, aga otsuse solvuda teeb iga kord inimene ise.

Veider on see, et kui võimalus antakse, siis valime meeleldi solvumise. Tundmise, et mina olen ohver, kannataja. Kentsakal kombel pakub see mingit magusat rahuldust. Võib-olla saab endale õlale patsutada: vaata, nii palju jama, aga sina ikka pusid edasi. Võib-olla saab nii õigustada iseenda saamatust: sellises jamas polegi võimalik edukas olla. Aga võib-olla lisab emotsioonide virvarr lihtsalt vürtsi muidu veidi tühjale ja üsna heale elule?

Umbes nagu tegi Ahto Lobjakas saates «Olukorrast riigis» – tihti üle võlli, kuid meelelahutuslik vürts elule. Selleks mängib Lobjakas ise sageli ohvrikaardile. Kui Reformierakond oli võimul, olime me kõik Reformierakonna ohvrid. Viimasel ajal muidugi EKRE omad.

Päev, mil Lobjakas teatas oma lahkumisest raadioeetrist, oli ohvreid palju. Lobjakas oli ohver, sest tema sõnu taheti piirata. Lobjaka kaasvõitlejad tundsid end ohvrina, ent ka vastased olid ohvrid – lõpuks ometi tunnistati, et Lobjakas on neile ülekohut teinud. Isegi Reformierakond oli nüüd ohver – nende ajal võis Lobjakas lahmida küll, aga tuli EKRE tüüri juurde ja hakkasidki pead lendama.

Päev, mil uus valitsus ametisse astus, oli samuti ohvriterohke. Sõnavabadus oli ohver, ütles presidendi dressipluus. President ise oli tumm ohver, sest tal polnud vahendeid takistamaks Marti Kuusiku ametisse astumist. Ohvrid olid lisaks presidendile kõik naised, kes end minister Helme kommentaarist puudutatuna tundsid. Liberaalid olid ohvrid, sest EKRE saigi valitsusse. Ohvrid olid EKRE valijad, kes solvusid presidendi peale. Ja ka need, kes ei solvunud, sest EKRE ja üleüldse kogu poliitretoorika viimasel ajal suuresti ohvrimeelsusele rõhubki. Traditsiooniline perekond ja abielu, rahvusriik ja aastasadu omal maal võõra ikke all elanud eestlased – need on vaid mõned näited ohvritest, kelle heaolu on selle retoorika põhjal ju endiselt täielikult kellegi teise kätes. Ja see keegi lihtsalt nüristab seda tahtlikult, järjepidevalt, tuimalt.

Sellist tohutut ebaõiglustunnet päevast päeva väikse rahuldusega läbi elades jääb emotsiooni varju enamasti probleemi sisu. Ja vahel soov märgata, et suurt sisu sellel «probleemil» polegi. On ainult emotsioon. Kõige suurem probleem on hoopis see emotsionaalsus, millega me probleemidele läheneme. Seda kütavad ühtmoodi Helmed ja Lobjakas. Kord solvub üks leer, siis teine, kusjuures eesmärk ongi solvata. Tegelikult pole ohus mitte sõnavabadus, vaid see, et me ei jõua sellise lahmimisega mitte kunagi probleemide tuumani. Me pole suutnud oma probleeme rahvana isegi korralikult sõnastada.

Sõnavabadus pole ohus, ohus on dialoog. Selle asemel püütakse meeleheitlikult teist veenda selles, et ta eksib, aga dialoogi eesmärk pole ju teise veenmine, vaid mõistmine, kuulamine.

Kas minu kui ajakirjaniku sõnavabadust on keegi kunagi püüdnud piirata? Ei ole. Aga minu jaoks on probleem meedia ärimudeli ebastabiilsus, tohutu kaadrivoolavus ning sellest kõigest tekkivad pinged tööpostil. Probleem on kukkuv tiraaž ning see, et veebis on kvaliteet kõrvuti müra, tohutu emotsioonivalangu ja lihtsalt pahnaga. Ja mitte pahatahtlikkusest ja suurest ahnusest, pahnas ja emotsioonides lihtsalt nähakse ainsat võimalust, kuidas kvaliteedi tootmist rahastada. Probleem on väike eestikeelne auditoorium, probleem on reklaamiraha liikumine sotsiaalmeediasse.

Samuti on minu kui ajakirjaniku jaoks probleem, kui Postimehe omanik, keda ma ei tunne, seab oma tegevusega küsimärgi alla minu ja kogu toimetuse objektiivsuse: «Margus Linnamäe tuli kapist välja» (Äripäev), «Margus Linnamäe teeb toimetuse arvamusest üle sõites Postimehest konservatiivse maailmavaate lipulaeva» (Delfi), «Linnamäe: suurannetus Isamaale Postimehe sõltumatust ei mõjuta» (ERR), «Meediamogul Linnamäe haaras telefoni: miks te ei tule Kanal 2 valimisdebatile?» (Õhtuleht).

Lahendused näivad kauged. Neist rääkimise asemel on lihtsam tunda end ohvrina – ajakirjanduse ärimudeli, klikkide, sotsiaalmeedia pealetungi, tänapäeva infoajastu, Margus Linnamäe ohvrina.

Kurtmisest rahuldust saavast ohvrist veel hullem on vaid vaikiv ja passiivne ohver, kes istubki tööpostil, hinges tohutu ebaõiglustunne, millest vaikimise tõttu mitte keegi kunagi teada ei saa. Ei väärtusta ta iseennastki nii palju, et küsida juurde palka või paremaid tingimusi. Ta lihtsalt istub päevad õhtusse ning näeb enda suhtes ebaõiglust kõikjal. Ka selles, kui ta piletita sõidu eest trahvi saab.

*Ilmus Postimehes 10. mail 2019


Loe lisaks

Elu ilma filtrita

Kui teil on vaja pressinõunikku, mainekujundajat, turundajat, palgake minuealine. Enamasti on ta nii suur spetsialist, et on iseennastki ära petnud selles, mis temas on päris ja mis kuvand.

Olen põlvkonnast, kes kasvanud teismeliseeast alates üles sotsiaalmeedias. Maailmas, kus saad olla täpselt see, kes soovid. Kehastada kõike, mida imetled. Nüüd on see osaks enamiku argipäevast, aga mina sisenesin sinna maailma õrnas eas, kui minu vanematel sellest kõigest veel suurt aimugi polnud.

Esialgu kees elu jututubades, kus piisas oma maailma loomiseks sõnadest - räägi end täpselt selliseks nagu soovid. Siis tulid juurde profiilid ja pildid, nende hindamine. Olin siis põhikooliealine.

Keskkooli alguseks oli kogu elu põhimõtteliselt internetti kolinud. Seal rippuv profiil oli paljude jaoks olulisem visiitkaart kui lihast ja luust inimene ise. Vähemalt tundus see saavat oluliselt rohkem tähelepanu kui reaalne elu või sisemaailm. Mäletan koolist tagasihoidlikke noori, kelle sotsiaalmeedia lehel toimus plahvatus. Väljakutsuvad, julged, kirevad. Muljetavaldav pühendumus internetimina loomiseks. Kaks täiesti erinevat inimest ja maailma, aga ometi kehastas seda kõike üks isiksus.

Sellist kahestumist hakkasin ise tajuma üsna noorelt, põhikooliealisena. See väljendus nii, et tundsin sageli, et ma ei ole tegelikult nii huvitav ja ilus, nagu lubab arvata minu sotsiaalmeedia. Ma hakkasin iseennast võrdlema… iseendaga. Ma olin loonud endale interaktiivselt täiusliku minapildi ja pahandasin endaga, kui reaalsus sellele ei vastanud. See, et päris mina interaktiivsele minale alla jäi, oli saladus, mida varjasin nii, et olin lihtsalt üha enam selles maailmas, kus ma endale rohkem meeldisin.

Aga ka reaalsuses püüdsin üha rohkem selle teise mina moodi olla, mistõttu hakkasin kasvatama endale tugevamat fassaadi ka päriselus. Ma lubasin endale vähem avalikke eksimusi. Ma hindasin end karmilt ning jätsin mitmeid asju tegemata, sest kartsin läbi kukkuda. Internetimina polnud läbikukkuja, internetis polnudki läbikukkujaid. Ma pidin sama hea välja nägema nagu hoolikalt valitud piltidel. Ma lõin endale ootused ning vältisin parema meelega riske, mis võisid need ootused purustada. Fassaadi purustada.

See kõik oli väsitav, rahulolematust tekitav. Enda võrdlemine tekitab alati rahulolematust, isegi kui sa võrdled iseennast iseendaga. Igasugune fassaad on väsitav, sest seda peab pidevalt putitama. Mida ersatsim see on, seda rohkem tuleb hooldada, muidu hakkab fassaad mõranema. Ja siis tuleb nähtavale see, mis on fassaadi all.

Mis seal all siis õigupoolest on, mida me kõik vähemal rohkemal määral varjata püüame? Loome kuvandit, kujundame, presenteerime. Käib pidev iseenda müümine ja turundamine, oma tugevuste rõhutamine ja nõrkuste peitmine. Väljast ja seest, välimuses ja iseloomus.

Oleksin väga tahtnud, et keegi oleks mulle puberteedieas näidanud seda, mis on fassaadi taga, sest see on ehe. Ja ma ei tea midagi ilusamat kui ehedus. Püüan seda alljärgnevate fotodega meelde tuletada. Enamik neist piltidest ei jõuaks kunagi sotsiaalmeediasse. Paljud neist hetkedest ei vääri isegi jäädvustamist.

Hetked, mil ema puhkeb nutma, sest ei suuda vaigistada nutvat last. Need on pildid väsinud ilmetest, punastest silmadest. Paljastest kehadest. Need on kõige suuremat füüsilist pingutust nõudvad hetked, suured emotsioonid. Need on rasvased, pesemata juuksed ja armid kehal. Aga need on ka näiteks kõige siiramad naeratused, spontaansed kallistused, suudlused, üllatused. Nende seas on tõenäoliselt kõige ilusamad hetked elus.

Õnnelikud on need, kes lubavad endal olla ebatäiuslikud. Ka maailmas, kus interaktiivselt on võimalik oma elu täiuseni lihvida. Maailmas, kus kuvand ja maine on kõrgelt hinnatud. Ülehinnatud.

Tundeid ei saa valikuliselt vaigistada. Need, kes kardavad olla haavatavad ja väldivad häbitunnet, väldivad ühtlasi ka joovastust, armastust ning ehedust. Selleks, et leida kontakt, armastus, peab esmalt panema end haavatavasse olukorda ja avaldama teisele oma tundeid. Risk on, et tunded jäävad vastuseta, kuid sama tõenäoliselt võivad need ka vastuse saada. See, mis võib haavata, teeb ühtlasi ka elu ilusaks. Armastan iseennast nii palju, et luban endal olla ebatäiuslik.


Loe lisaks

Maru õppetund: ootustevabadus

Maru ja Elli. Uskumatu, kui suur erinevus on seitsme- ja kolme-kuusel. Elli on sitke, roomab ringi ja tahab kangesti püsti tõusta. Maru siputab jalgu, püüab midagi haarata ja katsub pead hoida. Peagi ei saa keegi enam aru, et neil kahel üldse mingi vanusevahe oleks, aga praegu on Ellil tükk tegemist, et Maru võimete juures mingitki tähelepanu saada. 

Keegi tark, kes vääriks kindlasti tsiteerimist, kui ma ta nime teaks, on öelnud, et pettuda saab ainult iseenda ootustes, mitte inimeses.

Kui Maru oli maailmas elanud mõned nädalad, tuli meil Soome sõita. Mina olen püsimatu reisisell. Mulle meeldib ringi kolada. Vajan keskkonnavahetust ja liikumist. Unistasin vahelduseks uues linnas kärutamisest, uute inimestega kohtumisest. Nii väiksele aga meeldis sel reisil vaid minu süles olla. Magades ja ärkvel olles.

Kussutasin, pani silma kinni. Tundsin kergendust, et magab. Aga, kui ta voodisse panin, tegi silma lahti ja hakkas nutma. Võtsin sülle, kussutasin, panin voodisse, võtsin sülle, kussutasin, panin voodisse etcetcetcetcetcetcetcetc… Paljudele tuttav jada.

Lõpuks lõin käega ja ta magaski päevad läbi minu peal või süles. Ta ju alles harjub eluga maailmas ja oma koduski, rääkimata võõrastest kohtadest.

Aga kui olen aus, siis esimestel päevadel oli peaaegu 24/7 inimmadratsiks olemine frustreeriv. Hommikuti ärkasin lootusega, et tänane tuleb teisiti. Ei tulnud ja umbes kolmandal päeval lõin käega. Leppisin oma madratsistaatusega ja vaatasin, rahu südames, kuidas laps vähemalt minu süles rahulikult magab. Mõelge ise, kui te ühe kuuga poole suuremaks kasvaksite! Tunneksite ka ebamugavust ja suurt lähedusvajadust maailmas, kus kõik on võõras. Isegi omaenda peegelpilt!

Ja siis ühel hommikul, kui ma jälle teda sülest voodisse proovisin panna, ei ärganudki ta üles. Käisin duši all, Maru magas. Sõin hommikust, Maru ikka magas. Hakkasin koristama. Ja ta ikka magas. See uni oma voodis kestis küll tund aega, aga ma ei suutnud oma õnne uskuda. Olin terve päev nii tänulik, kuigi ülejäänud päeva ta magas jälle vaid minu süles.

Seejärel muutsin täielikult oma suhtumist. Varem, kui Maru minu süles silma kinni lasi, siis tekkis alati suur lootus… ehk nüüd! Ehk nüüd saan lõpuks ta rahus voodisse panna. Käia pesemas, kohvi teha, rõdul värsket õhku hingata! Teha joogat! Mida ma küll kõike kohe tegema hakkan! Sellele järgnes frustratsioon, kui ta kohe ärkas. Ent nüüd lõin kõigele käega. Otsustasin, et ei hakka tulevikku planeerima. Olen hetkes. Ilma ootusteta, ilma plaanideta. Läheb nagu läheb.

Seda suurem oli minu rõõm, kui ma peale kussutamist duši alla pääsesin ning sealt väljudes korter endiselt hiirvaikne oli. Sellist tänutunnet polnud ma pikalt tundnud. Tõesti, see pesuskäik oli nii suur üllatus, et rohkemat mul polnudki vaja, et see päev kordaläinuks lugeda.

Elu Maruga on õpetanud, et reaalsus ei tee mulle kunagi nii palju liiga kui peas loodud ootused ja lootused, mis ei täitu. Ootustevabast elust on saanud mulle nagu mingi harrastussport. Ootused ju tahavad ikka tekkida, aga õnneks sõidab siis Maru oma plaanidega neist üle ja tuletab meelde, et elaksin hetkes ja mitte tulevikupildis.

Loomulikult on see suur väljakutse. Pettumust tuleb jätkuvalt ette. Eriti siis, kui olen magamata ja tema nutune. Siis tekib ikkagi suur oma aja igatsus. Mida kaugemana see näib, seda suurem on frustratsioon. Aga lõpuks see oma aeg ikkagi jõuab kätte ning sel hetkel jõuan ikka ja jälle järeldusele, et miks ma lihtsalt sellele keerulisele hetkele ei alistunud. Miks ma ei keskendunud Marule, vaid mõtlesin temaga tegeledes, et saaks käed vabaks, jõuaks see hetk juba lõpuni.

Eelmisel nädalal otsustasime parima sõbranna Angelaga end proovile panna. Tema tütar on seitsme-kuune, Maru sai just kolme-kuuseks. Kaks suurt tähelepanu nõudvat tegelast, kes meid ootustevabalt elama õpetavad. Angela võttis tütre kaasa ja sõitis minu juurde Tartusse. Loomulikult hakkasid ootused kohe minust üle sõitma. Päiksepaisteline ilm, meie, noored emad, jalutamas. Kohvikud ja kohad, mida tahan pealinlasele näidata… 

Reaalsuses ei meeldi Marule tihti vankris magada, mistõttu olime seegi kord palju neljakesi toas kinni. Aga tellisime koju maitsvat süüa ning tundsime tänulikkust, kui Maru oma voodis ning Elli õues vankris pikalt ja sügavalt magasid. Ja kui suur oli rõõm, kui ühel päeval ikkagi kärutamine õnnestus. 

Lugesime ootustevabad päevad kordaläinuks ning Angela sõitis tagasi Tallinna. Tänasime üksteist. Reis Tartu oli meeldejääv ja soe, ehkki möödus suuresti nelja seina vahel.

Ootustevaba elu on praegu veel suur väljakutse, aga Maru õpetab.

Loe lisaks

...

Üks kortermaja ei saa ega saa juba aastaid maha müüa oma pööningukorrust. Sinna saaks ehitada väärtusliku korteri. Avara, merevaatega. Esimesed tööd selleks on tehtud, katus vahetatud ja kõrgemaks tõstetud. Ostjagi on olemas. Rahaga saaks putitada ühist eestiaegset maja. Kõik on viimse kui sendini ära plaanitud, aga ei saa ega saa selle tehinguga ühele poole. Kõik elanikud ju võidaks, aga üks on müügi vastu. Mõtteline osa pööningust kuulub võrdselt kõigile, kõik peavad olema nõus. Tema on vastu. Miks? Lihtsalt.

Nii tullakse juba aastaid ühistu koosolekule ja räägitakse ühest ja samast teemast, aga kahest erinevast tõest ja õigusest. Vahel harva on vastane ise kohal. Üldjuhul suhtleb ta naabritega juristi vahendusel. Viimasel on hulgaliselt etteheiteid teistele elanikele. Nad käituvat õigusvastaselt!

Ebaõiglust tunnevad ka teised elanikud. Neile tundub, et naaber tegeleb väljapressimisega. Vahel annab ta nimelt lootust: ükskord vihjas, et kui ta saaks endale privaatse parkimiskoha maja taga… Siis andis mõista, et ostab hoopis ise pööningu ära. See kõik olevat ju nii selgelt ebaaus teiste suhtes!

Kumbki pool selles majas ajab taga oma tõde ja õigust. Samal ajal on kui tiksuv pomm maja ligi 80-aastane kanalisatsioonisüsteem ning fassaaditöödeks on võetud laen, mille viivist tuleb maksta kõigil. Lahenduse otsimine on jäänud tõestamise ja õigustamise varju. Lahendus pole neile olnud nii tähtis kui tõde ja õigus. See on ülim ja nad kõik on oma tõe ja õiguse ohvrid.

On vist inimlik, et märgates ebaõiglust ja ebaõigust, tärkab vastupandamatu soov oma tõde ja õigus jalule seada. Vaieldes ei teki enamasti siirast soovi mõista teist inimest, vaid ikka hasart veenda teda oma tões. Tõestada ja õigustada. Tihti on inimene sellega nii ametis, et jätab märkamata, et see pole mitte ainult ebavajalik, vaid talle isegi kahjulik.

Nõnda on ka tänapäeva ajakirjandus jõuliselt tõde ja õigust jalule tarides teinud ühiskonnale kohati rohkem kahju kui kasu. Osalt on ajakirjanduse “tõeotsingute” sünnitiseks ka äärmuslikkus. Näiteks EKRE.

Kas keegi mäletab, kuidas sai meediastaariks riigikogu liige Jaak Madison? Oma aastaid vana blogipostitusega, mille ajakirjandus peale riigikogu valimisi üles korjas. Selles vaagis noor mees natsismi positiivseid külgi. “Selline nn “range” kord tõi ka Saksamaa tol ajal üsna sügavalt p**sest välja […],” kirjutas Madison oma blogis aastaid enne, kui temast sai parlamendisaadik. Ajakirjandus kajastas, sest selline sõnum on ju šokeeriv, kohatu, ja mis seal salata, ka kirgi küttev. Madison õppis kiiresti, et mida kangem on sõnum, seda suurem kajastus. EKRE wunderkind. Nõuame abordiks eriluba ja taastame surmanuhtluse. Ehitame üles sõjatööstuse. Lai kõlapind oli täpselt see, mida noorpoliitik vajas. Mida kangemaks läksid sõnumid, seda suuremaks kajastus. Mida suuremaks läks kajastus, seda kangemaks muutusid sõnumid.

Samamoodi puhutakse praegu arvamusliidri rolliks õhku täis Ruuben Kaalepi nimelist. Muster kordub: kõigepealt aastatetagune äärmuslik intsident, mis võib-olla leidis aset, aga võib-olla ei leidnud ka. Ent tegelikult on Kaalep juba näinud, et ta ei peagi tegema muud, kui lihtsalt kangeid sõnu pilduma. Vaadake, mis ta ütles! Kuidas nii sobib! Nii pasundab õiguse ja tõe otsingutel ajakirjandus, võimendades ühtlasi Kaalepi ütlusi ja mobiliseerides neid, kellele kangetest sõnumitest kiirel ajal piisab.

Lõpuks võib tõeotsingul ajakirjandus vale paljastamiseks ka selged faktid lauale laduda, ent kangete sõnumite abil koondunud pooldajate jaoks tuleb ikkagi Martin Helme Deutsche Welle intervjuust võitjana välja. Mis sest, et valede faktidega.

Kellele sellest tõestamisest ja õigustamisest siis õigupoolest kasu on? Terve elu tõde ja õigust taga ajanud Vargamäe Andrese viisid need otsingud aina sügavamale mülkasse. Kui ta last ootava Sauna-Mariga kirikuõpetaja juurde läks, paludes, et viimane nad järeltulija nimel kiirustades paari paneks, ütles õpetaja aga Andresele laused, mis minus külmavärinaid tekitavad.

“Hea küll siis, armsad hinged, teie lapse pärast teen ma seda, et tal oleks juba sündides õige isa ja ema. Laste kätte ei taha ma vanemate pattu mitte maksa, sest enam ei ela me hirmu, vaid armu all. Aga õige ei ole see mitte, mis ma teen, pea seda meeles, sina, Vargamäe Eespere peremees. Sellepärast ära nõua ka sina oma naabrimehelt ikka aina õigust taga, vaid mõtle vahel ka armu peale. Õigus teeb sinu südame kõvaks, sinu meeled kurjaks, õigus paneb silm silma vastu, hammas hamba vastu. Mina, sinu hingekarjane, ei mõõda sulle täna õigust mööda, vaid armu mööda, miks ajad siis sina nii väga oma õigust taga? Nõudkem jumala armu, mis ülem on kui kõik mõistus, see olgu meie õigus.”

Enam, kui oma tõde kuulutada, soovis kirikuõpetaja Tammsaare suurteoses mõista neid, kes tema tõe järgi ei elanud. Kui seaks tema kombel teise mõistmise iseenda tõest ja õigusest kõrgemale?

EKRE ei ole ju enam ainult Helme, Madison või Kaalep, kes ühe tõe järgi pole parketikõlbulikud. EKRE on 100 000 inimest oma murede ja rõõmudega. Sellise massiga vastandumine on nagu kaklus korteriühistu koosolekul, kus kumbki pool seisab oma õiguse ja tõe eest unustades ära, et maja, kus nad elavad, on ühine.

Aktuaalses kaameras EKRE vastast pöördumist Jüri Ratasele ette lugev noor ettevõtja ei ole teistsugune must-valge tõekuulutaja kui see, keda ta kritiseerib. See, kelle tõde on võib-olla, et pagulased tuleks koju saata ja kooseluseadus tühistada.

Kaja Kallas, kes ütleb oma valijate toetuse nimel, et välistab igasuguse koostöö EKREga, ei erine Mart Helmest, kes ütleb oma valijatele, et Reformierakonna poliitika viib muuhulgas selleni, et Eestis vahetub põlisrahvas slaavlaste ja neegrite vastu.

Mis kasu on tõest ja õigusest, kui see inimesi kahte lehte laiali ajab ja ühiskonda lõhestab? Kanalisatsioonitorude vahetamiseks ja fassaadi kinni maksmiseks ei ole vaja raiuda tõde ja õigust, vaid mõistmist ja koostööd. Nagu ütles Vargamäe Krõõt: “Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei midagi.”

Loe lisaks

Maruhoidjate erinevad võtted

Maru on vaid kahe-kuune, kuid tal on välja kujunenud palju suhteid inimestega, kes on mulle armsad. Olen jälginud, kui erinevad need on. Kui erinevalt võivad inimesed lapsega suhelda ning kui erinev on selle suhtluse mõju lapse meeleolule. Maru on küll tabula rasa, kuid mul on tunne, et seetõttu tajub ta väga hästi teise ebakindlust, närvilisust või ka rahu ja rõõmu. Kui olen ise väsinud ja närviline, siis võin püüda, ent Maru eest on seda pagana raske varjata. Teda on palju keerulisem rahustada. On aga inimesi, kes ei peagi suurt midagi tegema, et laps rahulik oleks.

Mina ja Maru

Kui Maru sündis, olin väga ebakindel. Ma olin pigem vältinud imikuid, sest nad tunduvad nii haprad. Ma polnud kunagi ühtegi mähet vahetanud, kedagi magama kussutanud ega tund aega järjest nuttu kuulnud. Nüüd olin üle öö selle kõige keskel ja see oli väljakutse. Kardad ju endiselt teda katki teha, aga mähkmed tuleb ikka ära vahetada. Ma olen veendunud, et beebi tajub ebakindlust ning see muudab teda ärevaks.

Kaks kuud on möödunud, olen täna tunduvalt enesekindlam, ent vahel ikkagi hirmul. Siiski, Maru magab paremini, nutab vähem ja naeratab väga, väga, väga palju! Mängin talle ukulelet, laulan, vaatame koos õhupalli. 

Minu suurim soov on, et tal oleks elus piisavalt julgust oma südant kuulata ning unistada. Isegi kui ta peab selleks vastuvoolu ujuma. Ma soovin, et ta õpiks end väärtustama. Selleks pean aga esmalt seda tegema õppima ise. Paradoksaalsel kombel õpetab Maru ise seda praegu mulle. Kui olen koos temaga, seisan enda eest rohkem, sest pean ühtlasi seisma ka poja eest. Pean ütlema “ei”, mida varem tegin harva. Pean paluma abi sõpradelt ja inimestelt, kes lähedased pole. Olen sageli üsna väsinud, ilma maskita, ehedam. Ja julgen seda tunnistada nii endale kui teistele. Julgen öelda, et vahel on päris raske. Ja kui ma lõpuks leian aja vaid iseendale, siis väärtustan seda kõrgemalt kui iial varem. Tegelikult on kõik väga hästi.

Suurt uhkust enda üle tundsin siis, kui nädalapäevad tagasi Maruga arstil käisin ning mööda Tartu Ülikooli kliinikumi vurasin, Maru ühes käes ning vanker teises käes. Vastutulijad naeratasid mulle ja suurte silmadega ümbrust jõllitavale Marule. Vau, olengi see ema, keda olen varem imestusega vaadanud. See, kes suudab kõike korraga teha, pole kunagi väsinud ja haige. Aga nüüd ma muidugi tean, mis on eesriide taga… Seda suurem on vauefekt!

Füsioterapeut ja Maru

Mis värk on? Kliinikumi füsioterapeut Ülle keerab, pöörab ja väänab Maru, aga titt vaid kilkab selle peale. Ülle annab harjutused koju kaasa, aga kui meie Oliveriga täpselt samu asju proovime, siis karjub Maru nagu oleks tal viimne hetk käes.

Vähemalt algusel oli nii. Nüüd oleme Ülle juures mitmeid kordi käinud ning veidi tema nippe õppinud. Esiteks on suur enesekindlus, millega ta tittesid painutab. Tema ei kahtle, et Maru oma pead üles tõsta jaksab, kui ta last kätest istukile tõmbama hakkab. Maru vaatab talle silma ja tundub, et ka tema ei kahtle enam. Ülle vaatab lastele palju silma sisse. Räägib nendega juttu ja muudkui väänab neid. Maru ajab kaela õieli ja naeratab endale peeglist. Üldse on need väänamistunnid naeratusi täis.

Kui Maru kisama hakkab, siis pole teda mõtet väntsutada, ütleb Ülle. Pea ei tööta siis liigutustega kaasa, mõte ei ole kehahoiu juures. 

Üllele meeldib Maru emotsionaalsus!

Oliver ja Maru

Olen õnnelik, sest Oliver on nii sageli kodus minu ja Maru juures. Leiutame koos jalgratast ehk seda, kuidas kasvatada last. 

Oliver kannustab mind uut sammu astuma – paneme lapse kõhukotti ja lähme metsa, sõidame  Soome, proovime kõike! Ja mina see, kes teda veidi tagasi tõmbab – pane talle müts pähe, käed on paljad! Esialgu mind häiris see, et pean kedagi kogu aeg tagasi hoidma, ent täna tunnen, et selline rollijaotus tasakaalustab. Ühel ei sõida katus ära ja teine ei jää oma hirmudesse kinni. 

Oliver on suur katsetaja. Kui Maru nutab, tuleb põhjus välja selgitada ja katsetada kõike, et ta ei nutaks. Korra tõstis ta Maru isegi jalgadest üles, hehe. Aga vahel tahab Maru lihtsalt nutta ja sellega leppimine on meile kahele raske.

Mulle tundub, et see, kuidas me lapsega käitume, annab aimu meie iseloomude kohta. Oliver ongi loomult leiutaja. Talle meeldivad väljakutsed, lahendused, uued ideed ja nende rakendamine. Selles mõttes talle see jalgratta leiutamine sobib. 

Vanaisa ja Maru

Minu isa on üks heatahtlikumaid inimesi, keda tean. Lisaks kõigele on ta veel suur! Suur ja heasüdamlik – ta on alati lastele meeldinud, ehkki ta vist ise pole seda tähele pannud. Vastsündinut pole ta aga ligi 30 aastat käel hoidnud, aga nüüd on isal Maru. Esialgu oli näha, et suur mees pelgab väikest kääksujat, aga täna imetlen seda, kuidas minu isa oma lapselapsega tegeleb. Esimese lapselapsega. 

Ühel nädalavahetusel olime vaid kolmekesi – mina, isa ja Maru. Kui Maru varahommikul nutma hakkas, tuli isa minu tuppa ja võttis ta enda hoole alla, et mina magada saaksin. Unesegasena ärkasin mitu tundi hiljem, kobistasin trepist alla. Seal nad kahekesi olid – Maru tukkus turvatoolis, mida isa pallil alla-üles hüpitas. Aga Maru tukub ka isa suuuuuuuurel rinnal ning kuulab suurima rõõmuga, kui isa talle suupilli mängib. Isa ka laulab Marule. “Sigaretid ja viinad ja kirglised naised...” 

Kui me nõnda kolmekesi mitu päeva järjest olime, tekkis tunne, et nüüd on keegi, kellele saame rahus Maru hoiule jätta. Isa oskab nuttu lohutada ja Maru naerma panna. Ta käib temaga jalutamas, vahel isegi kaks korda päevas! Ilmselt ikkagi väikest hingevärinat trotsides – kas Marul on soe, kas tal äkki valutab kõht, kas hoian teda piisavalt hellalt. Maru ilmselt tunnetab veel seda väikest ebakindlust, ent samal ajal ka suurt soojust, heasoovlikkust. See sõidab nagu teerull muust üle ja loob turvatunde minuski, kes ma rahus magada võin, kui isa nutvat Maru vaigistab.

Vanama ja Maru

Kui ma teada sain, et ootan Maru, siis ütlesin emale, et see on sinu lapselaps, sinu uudis samuti, võid kõigiga jagada. Esimene lapselaps on nii suur rõõmusõnum, et ta ju väga-väga soovis seda jagada. Tahtsin, et ta lubaks endal seda rõõmu tunda ja ütleks kõigile, kellele soovib. Kui Maru sündis, siis ütlesin emale, et kudugu poisile sokid. Emale ju meeldib käsitöö. Minu tagasihoidlik ema oli papud aga juba selleks hetkeks valmis teinud! Ta uuris, kas võib vahel veel Maru jaoks käsitööd teha. Nii palju, kui soovid! See on sinu lapselaps, sinu käsitöö on rohkem kui oodatud. Ja minult pole selleks vaja luba küsida, sest see on vanaema ja Maru suhe. Nende asi.

Olen oma armsale emale alati rääkinud, et ta võiks oma tundeid rohkem välja näidata. Maru on talle õpetajaks, sest soov tema lähedal olla on nii suur, et sõidab jällegi üle tagasihoidlikkusest. Lähedaseks saame ainult siis, kui lubame olla üksteisel meie ise. Kui lubame üksteisel oma eludes olla ja näitame end sellisena, nagu me tegelikult oleme.

Minu ema on sitkem, kui ta arvab. Võtab raske vankrikookoni koos lapsega, tarib selle trepist alla ja jalutab pakases tunde. Teeb kõike, kui talle võimalus antakse, kui ta ise endale võimaluse annab. Mina usun, et tegin talle kingituse, kui ütlesin, et kui juba jalutama lähed, siis tee kõik algusest lõpuni ise – vaheta mähkmeid, pane Maru riidesse ja vankrisse. Nii kaob ära loomulik hirm pisikesele olevusele liiga teha. Küll Maru teada annab, kui tal ebamugav on. Mina ja minu vend oleme ju sama tillukesed olnud, ehkki 30 aastat tagasi.

Ahjaa, vanaema räägib Maruga eriti peenikeses titekeeles. “Mis nad sinuga teevad?” küsib ta kisavalt Marult. Nii palju kui see mind tüütab, näib see Marule meeldivat.

Maru ja Rene

Üks müstiline sõprus. Renel ei ole vaja lapse rahustamiseks teha kükke või hüpata pallil, nagu mina teen. Tema paneb Marule käe kõhu peale ja räägib tasasel häälel juttu. Ma ei tea täpselt, millest nad räägivad, aga olen kuulnud nutu asemel hoopis rõõmsat koogamist. Maru naeratab Renele. On teatud inimesed, kellega Maru selline on. Nende olekus on midagi, mis Maru end hästi tundma paneb.

Onud ja Maru

Marul on kaks onu – Tõnis ja Silver. Tõnisel lapsi pole, Silveril on kaks.

Silver ja Oliver on kaksikvennad, aga väga erinevad. Kirjeldan seda erinevust läbi mähkmevahetusstiili. Üks on kiire, äkiline, detaile vältiv. Teine detailne, aeglane, hoolikas. Lõpptulemus ei ole väga erinev… 

Tõnis eelistab kallistustele funktsionaalseid lahendusi. Tema tõi Marule sünnipäevaks heeliumõhupalli, mille Marule jala otsa sidus. Nüüd võib Maru pool tundi seda kilgates jõllitada. Tõnis hakkab lapse kallistusi ja lähedust hindama ilmselt siis, kui ise isaks saab. Vähemalt nii juhtus minu ja Oliveriga, kes me samuti neisse varem üsna leigelt suhtusime.

Kersti ja Maru

Oliver rääkis mulle sellise loo: vanapaar võttis endale koera, kelle heaolu nimel tegi paarike kõik. Nüüd dikteeribki reegleid koer, kes muuhulgas vahel ka pureb teda hellitavat paarikest. 

Kersti on minu elus, et õpiksin iseennast väärtustama. Usun nii. Ma ei saa õpetada Maru end väärtustama, kui ma kõigepealt ise ennast ei väärtusta. Vahel tuletab Kersti mulle meelde, et Maru eest ei ole võimalik hoolitseda, kui ma ise süüa või tualetis käia unustan. Ennast ei tohi ära unustada. Ennast peab armastama, siis on võimalik teisi armastada.

Kersti on graatsiline. Kord vaatasin suure üllatusega, kuidas ta Maru enda õlale tõstis. Kui minu käes Maru pigem potsatab või räntsatab, siis tema käes liugleb. Kersti ütleb õrnal häälel “tere, poja” ja usub, et igal nutul on konkreetne põhjus.  

Kersti on igaks Maru sünnipäevaks küpsetanud kooki! Viimati oli see peaaegu kõigevaba, sest olin Maru kõhu pärast piima- ja nisudieedil, aga ikka kerstilikult maitsev.

*Maruhoidjate nimekiri on ebatäielik. 

Aitäh kõigile, kes meie elus on!
Loe lisaks

Ühe teekonna lõpp


Viimane kord, kui ma vanaisa juures käisin, võttis ta lahti sektsioonkapi sahtli ning ulatas mulle paar nõukaaegset karpi söögiriistadega. Need olid seal kapis seisnud vähemalt sama kaua, kui mina olen siin maailmas elanud. 

“Näe, kingin sulle. Mina neid pole kasutanud ega hakka mitte kunagi kasutama!” teatas taat resoluutselt. Võtsin naerdes kõik vastu, keeldumine ei oleks nagunii kõne alla tulnud. Pärisin, kust ta on saanud kentsaka kuuese lusikakomplekti, mis sametises karbis istus. “Ei tea, ei mäleta. Osa olen ise ostnud, osa on kingitud.” Aga kes ja mis asjaoludel, kes seda enam teab. Need, kes teadsid, on ilmselt kõik surnud, nii nagu ka kinkija ise.

Neid karpe jäi kappi veel ja see näis taati frustreerivat. “Näe, kui palju asju mul siin on!” pahurdas ta. Järgmine päev tõigi vanaisa mulle koju järgi ühe sarnase komplekti - lusikad tordilabidaga. Vabandas, et need tuli enne üleandmist ära puhastada.

See kinkimismoment jäigi viimaseks, mis meil kahekesi omavahel oli. Ta jättis oma karpe täis sektsioonikapi maha ja läks ära.

Kui teda ära saatsime, rääkis matusetalitaja eaka mehe eluteest – kuidas ta poisikesena oma metsavahist isa surma pealt nägi, kuidas minu vanaemaga kohtus, kuidas isaks sai... Mina kohtasin seda meest alles tema teekonna viimasel kolmandikul, kui ta teist korda vanaisaks sai. Sellest päevast oli ta alati väga lähedal minu kõrval, osa minu teest.

Vaatasin tema täiesti läbi kulutatud keha, mis kirstus lamas. Mõtlesin neile lusikakomplektidele. Mõtlesin, et mil määral erineb see elutu rüü nüüd sellest tordilabidast, mis ta mulle nädalapäevad tagasi kinkis. Samasugune hingeta “asi”, mis hiljuti oli olnud minu jaoks üks armsamaid inimesi siin maailmas.

Ja siis meenus mulle, et veel hiljaaegu puiklesin vastu, kui mu elukaaslane soovis igapäevakasutusse võtta kaunid Villeroy ja Bochi lauanõud. Kuluvad ära, lähevad katki, paneme parem kappi ja võtame välja pidupäevadel, argumenteerisin esialgu. Kui vanaisa mulle aastakümneid kapis seisnud tuttuue tordilabida kinkis, tundsin kohe kergendust, et juba nädalaid iga päev võileiba, kanasuppi ja köömneteed eksklusiivsetest lauanõudest olen söönud-joonud. Kahju oleks olnud need kapist avastada hetk enne oma surma.

See kõik tuletas mulle meelde, et elu on lõpuga teekond, sest igapäevaselt näib see ju lõputuna.

Tore, et nemad omavahel siiski kohtusid... 

Elage!

Loe lisaks

Kuidas ma oma ema unistama õpetasin

Kirjutan siia ühe varem avaldatud teksti, et iseendale meelde tuletada, kui oluline on unistamine. Olen nüüd ka ise ema, kes unistab hetkel vist kõige enam, et pojal oleks rahulik uni ja avastamisrõõmu.

Mul on tagasihoidlik ema, kes esmalt mõtleb teistele ning on sageli oma soovide ja muredega viimane. Ja seda hea meelega! Sest sellest, et lähedased on rahul, enamasti piisab, et ka tema süda võiks olla rahul.

Nii on ema olnud rahul aastakümneid, kuid hiljuti jõudis temani teadmine, et praegune töö maakooli õpetajana vajab lähiaastail kõrvale lisa. Hoolimata püüdlusest pakkuda nii lastele kui kogu külarahvale uusi huviringe, on ema töökoormus aasta-aastalt kahanenud.

Rahulolematus ühes sellega kasvanud – 57 ei ole iga, kus hakata otsi kokku tõmbama. Aga sellises eas ei ole kuigi lihtne ka uuesti alustada. Õigupoolest pole uuesti alustamine kunagi lihtne, vanusest sõltumata. Ent ükskõik kui palju nende vastu ka sõdida, elu on uusi algusi täis ja need ei küsi vanust.

Inimestel pole mõtet petta end lootusega, et elus saab olema punkt, millest edasi kulgeb kõik kätte võideldud turvatsoonis. Et saab olema punkt, kus võib öelda «soh, olengi kohal». Muutus on orgaaniline osa elust, mida me kõik tunnetame oma kehaga.

Probleem on selles, et suur osa meist näeb iga päev kurja vaeva, et end vastupidises veenda. Ja paljud usuvad iseenda veenmistöö tulemusena, et igasugused muutused on midagi, mida tuleb karta, mille vastu peab võitlema.

Kahjuks ei ole selle veenmistöö viljaks mitte midagi muud kui hulk väga õnnetuid inimesi. Elu kulgeb ikka edasi ja vool on nii tugev, et sõdija seda takistada ei suuda. Ta tõmmatakse lihtsalt jõuga kaasa ja see on lõpuks inimese enda asi, kas ta ujub või upub.

Niisiis on kõige lihtsam alustuseks endale dramatiseerimata tunnistada – ühel hetkel kõik muutub, ja pärast seda muutub uuesti. Ja see ei tähenda, et praegust hetke ei ole võimalik nautida. Vastupidi, see teadmine võimaldab hetkes elada ja seda väärtustada.

Nii nagu kõik inimesed, aga eriti need, kes on sirgunud võõrvõimu all, on ka minu ema soovinud oma elult eelkõige stabiilsust ja turvatunnet. Seda on elu talle üsna lahkesti ka pakkunud.

Teadmine, kui olulised need kaks asja talle tegelikult on, tuli emale endalegi suure üllatusena. Kui ma ühel hommikul palusin tal paberile kirjutada kümme suurimat unistust, selgus, et ta ei oska unistada.

Ütlesin, et tehku esialgu kaks nimekirja – üks nimekiri on unistustest, mis on ema arust käegakatsutavad, teine nimekiri on TÕELISTEST unistusest.

Väljapeetult unistamine on minu arust jabur, aga tahtsin, et ema neid nimekirju loeks, võrdleks ja näeks, kui palju ta ise end oma peas takistama hakkab veel enne, kui mõtte lõpunigi jõuab mõelda. Nii surutakse maha või tapetakse (kuidas soovite) unistusi eos.

Aga päeva lõpuks teatas ema, et sai läbi ikkagi üheainsa nimekirjaga, mida tema lahkel loal teiega jagan.

1.   Pere tervised peaksid vastu

2.   Ei juhtuks õnnetusi

3.   Laste elu stabiilseks

4.   Leida miski, mis oleks meeldiv ja tooks lisasissetuleku

5.   Tahaks reisida

6.   Et ei peaks pidevalt arvutama, mida lubada, kuhu reisida

7.   Et vanemate tervis vastu peaks

8.   Et tööl oleks stabiilselt rahulik ja mõnus

9.   Et Euroopas ja maailmas oleks rahulik

10.     Mutid õuest minema

Seda nimekirja valjult ette lugedes oli meil algul naljakas, poole lugemise pealt hakkas kurb. Ehkki lõpp ajas jälle naerma, oli selleks hetkeks ka täiesti selge, et kirjas ei olnud mitte unistused, vaid ema suurimad hirmud (v.a sel suvel eriti aktiivsed olnud mullamutid, kes pressisid tähtsasse nimekirja hetkeemotsiooni ajel).

Need hirmud võib kõik koondada ühe nimetaja alla – hirm muutuste ees. Iga kirja pandud «unistus» sisaldas negatiivset eeldust, et midagi muutub, ja ilmtingimata hullemaks.

See hirm oli tapnud kõik tema unistused. Ema soovis nii kangesti stabiilsust ja seda, et midagi ei muutuks, aga elu oli sellest soovist hoolimata juba muutunud. Sellega tuleb nüüd kohaneda ja siis uuesti alustada. Selleks tuleb omakorda läbi mõelda, kuhu on soov jõuda. Ilma unistamiseta seda ju välja ei mõtle.

Kusjuures, kui ema oma elule tagasi vaatas, siis iga läbi elatud muutus oli ühel või teisel moel tema elukvaliteeti parandanud. Ja ehkki iga kord oli ema muutust peljanud, oli elu lõpuks seda ise nõudnud.

Paradoksaalselt on rahulolematust täis ajad, mida inimene kõige rohkem oma elus pelgab, sageli kõige viljakamad. Samal ajal rassime ihaldatud mugavustsooni ihaluses. Pärast murrangut vaatame samale mugavustsoonile põlastusega tagasi ja mõtleme, et ükski muutus ei ole hullem hirmus ja allasurutud rahulolematuses elamisest.

Kõige nukram on see, et hirmu tõttu mitte lihtsalt ei jäeta tegemata asju, mida armastatakse, vaid mõni inimene on päevast päeva rakkes asjadega, mida siiralt vihkab, minnes nii vastuollu iseendaga.

Õnneks ei käi viimane lause selle loo peakangelase kohta, kellele olen tänulik, et ta niivõrd isiklikul teemal kirjutada lubas ega häbene tunnistada, et õpib unistama, et seejärel konkreetse unistuse nimel tööle hakata.

Oma unistusi kirjutas ema kolm korda ümber, enne kui sealt kõigepealt hirmud välja kangutatud sai.

Ma loodan, et ta kirjutab unistuste nimekirju veel. Endas selgusele jõudmiseks ja eesmärkide paika saamiseks teen seda ise päris sageli.

Kui keegi peab unistamist totraks, siis piisab lihtsalt korra enda ümber vaatamisest  – mitte ükski asi sinu kodus, kabinetis, toas, laual, lauasahtlis pole seal, ilma et keegi oleks kuskil kõigepealt unistanud. Sülearvuti, kohvitass, Hiinas toodetud laualamp, iPhone, harilik pliitas. Kõik on saanud alguse unistusest kellegi peas.

*Avaldatud 2017. aasta novembris Postimehes. 



Loe lisaks

Kelle oma on Postimees?

Postimeest juhivad ja omavad inimesed, kellel pole suurt pistmist sellega, et see pika ajalooga ajaleht tänaseni Eestis nii mõjukas on. See on sadade inimeste töö tulemus.

Elan kaasa oma endistele kolleegidele Postimehes – noortele ja staažikatele ajakirjanikele, kel siiras soov maailma parandada, midagi muuta. Nende töö on väga avalik. Kõigil on selle kohta mingi arvamus ja kõigile ei saa kunagi meeldida.

Ajakirjanikutöö oli see, mis õrgnahingelisele minule okkaid kasvatas. Kui ma tööle hakkasin, siis eelnes igale suurele artiklile unetu öö. Mida arvab toimetus, mida allikad, mida lugejad? Keegi kindlasti pole rahul, pahandab. Erinevad stsenaariumid ketrasid peas. Sellised unetud või pigem unesegased ööd ei lõppenud täielikult ka peale aastaid töötamist, ent mingil hetkel lõin suuresti käega ja otsustasin, et kõigi meele järgi ei saa olla. Kui mina või kolleegid looga rahule jäime, leidus lugejaid, kes olid risti vastupidisel arvamusel. Ja kui lugejad kiitsid, siis leidus toimetusest neid, kes rahul polnud. Kokkuvõttes – ükskõik kui palju sai pingutatud, oli pea alati kriitilist tagasisidet. Nii elus ongi ja olen siiralt tänulik selle reaalsuskontrolli üle, mida ajakirjanikuna töötamine pakkus. Õppisin usaldama iseennast ja tegutsema oma kõige paremas usus.

Nüüd, kui olen ise ajakirjandusest kõrval, jälgin mõnevõrra emotsioonitumalt seda, mis meediamajades toimub. Postimeest süüdistatakse iga nädal kallutatuses - kord on Postimees kaldu Eesti200 suhtes, järgmine nädal juba EKRE ja Isamaa poolel. Seejuures on aastaid räägitud hoopis Postimehest kui Reformierakonna häälekandjast. Aga seegi pole veel kõik, tegelikult on enamik alles jäänud kommentaatoreid konservatiivsete parteide toetajad ja nende jaoks on Postimees ikka ja alati liiga liberaalne “roosa” väljaanne, mis toetab homopropagandat ja pagulasi.  Ühesõnaga, võimle palju tahad, ikka on keegi väga-väga rahulolematu. Ei midagi enneolematut, selline ongi elu.

Tahes tahtmata mõjutavad sellised süüdistused siiski ajakirjanikke, kes oma tööd hingega teevad. AJAKIRJANIKUD ei ole teadlikult kallutatud, julgen nii väita. Tõsi, ka ajakirjanikud on esmalt inimesed, sisemine eelistus või poolehoiu tekkimine käib inimeseks olemise juurde. Ajakirjanik peab seda lihtsalt teadvustama ja suutma töös kõrvale jätta. Muidu ta ametisse ei sobi.

Aga asi ei pea mitte ainult aus olema, vaid ka aus näima. Sama nõuab ajakirjandus ise teistelt. Kui kõik näevad vaeva, et asi aus oleks, aga Postimehe omanik või peatoimetaja ise omalt poolt ponnistavad, et asi siiski aus ei näi, siis seatakse ajakirjanike sõltumatus õigusega küsimärgi alla. Koos sellega ka pika ajalooga ajaleht, mille tänane suur mõju ei ole kuidagi näiteks Lauri Hussari või Margus Linnamäe teene. Seda on 1857. aastast alates üles ehitanud sajad eestimaalased. Postimees ei ole lihtsalt mingi bränd nagu on Linnamäe Pet City või Apotheka. Küll aga võib olla ühe mehe “teeneks” lõhkuda see, mille on need sajad eestimaalased üles ehitanud. See juhtib siis, kui Postimees kaotab usaldusväärsuse. Ilma selleta polegi ta väärt midagi.

Selline on ajakirjanike mure, ma usun. Pole õiglane, et nemad peavad sellise asja üle üldse muretsema. Ajakirjanikud peaksid tegema oma tööd.

Samas on paradoksaalselt nii, et muretsejale endale tundub oma probleemi keskel, et ka kõik teised on tema murele keskendunud. See on kõigi jutuaineks, nende fookuses. Ent reaalsusel on ümbritsejatel teise kannatustest enamasti üsna ükskõik. Kõigil on oma eludegagi piisavalt tegemist. See on nagu minna augulise särgiga kuhugi avalikku ruumi – kui sinu mõte liigub pidevalt sellele augule, siis teistel pole tegelikult sooja ega külma, kas sul see auk seal on ja kas sa suudad seda varjata või ei. (Loo lõpus on hea video selle tõestuseks.)

Kui paljusid veel huvitab Eesti ajakirjanduse käekäik või sõltumatus? Kardan, et kallid kolleegid on selle murega üsna üksi. Suure osa jaoks on see “mure” lihtsalt lõbus lugemine, võimalus parastada või end ventileerida.

Minagi tunnen eemal olles, et ajakirjanduses toimuv puudutab mind järjest vähem. See on minu endiste kolleegide auk särgis, mida ma ise ehk peagi enam ei märka? Seni, kuni see veel puudutab, ma katsun kirjutada, sest kui vaba ajakirjandus kaoks, puudutaks see meid kõiki.

Loe lisaks